Tšornobõli reaktori plahvatuse tagajärjel paiskus õhku 400 korda rohkem radioaktiivset ainet kui Hiroshima aatomipommi plahvatuse käigus.

Nõukogude Liit ei teatanud õnnetusest kellelegi, radioaktiivne pilv liikus põhja poole ja 28. aprillil märkasid Rootsi tuumajaama töötajad kiirguse levimist. Alles siis hakkasid Vene võimud tuumajaama ümbrusest inimesi evakueerima

"Üks Tšornobõli selgemaid õppetunde on see, et läbipaistva ja õigeaegse tegutsemise korral oleks saanud päästa palju elusid – näiteks lihtsa hoiatusega mitte anda lastele piima," lausus ÜRO peaassamblee president Annalena Baerbock.

Katastroofi otsesel tagajärjel suri 31 jaama töötajat ja tuletõrjujat, aga tegelik ohvrite arv ei ole teada. Õnnetuse likvideerimise töödele saadeti ligikaudu 600 000 inimest, kellele ei antud isegi kaitseriietust. Ka Eestist saadeti Tšornobõli ligi 5000 meest, peamiselt vanuses 20-39 aastat.

Õnnetuse tagajärgede likvideerjad tegid kiirguse käes 12-tunniseid vahetusi. Mõne päeva jooksul tekkisid rasked tervisekahjustused, aga nõukogude arstid ei tohtinud kiiritushaiguse diagnoosi panna, meenutas üks päästetöötel osalenu.

"Polikliinikus tegid arstid kõigepealt vereanalüüsi. Nad torkisid kõiki mu sõrmi ja sealt tuli välja kahvatut vedelikku, aga verd mitte. See on tõsi. Ja siis tegid arstid otsuse – mind tuli Tšornobõli piirkonnast kohe välja viia," rääkis katastroofi tagajärgede likvideerija Petro Hurin.

Tšornobõli kaks kahjustamata reaktorit jätkasid ka pärast katastroofi elektri tootmist ja lõplikult suleti tuumajaam alles aastal 2000. Praegu tegeldakse reaktorite lammutamisega ja puhastustöödega, mis peaksid kestma kuni 2065. aastani. Kiirgusoht aga püsib katastroofipiirkonnas asjatundjate sõnul veel tuhandeid aastaid.

"Võrreldes 1986. aastaga, on radiatsioon vähenenud 1000 000 korda. Me oleme sõidukis, liigume ja oleme kaitstud. Ja oleme teel, mida on tuhandeid kordi puhastatud ja pestud. Peamine kiirgus on tee ääres," rääkis tuumajaama endine töötaja Volodõmõr Verbõtskõi.