Viimasel ajal on muutunud trendikaks teeselda, et puhkus riikides, kus turvalisus kõigub nagu turbulentsis lennuk, on justkui vapruse akt. Et "elu on üks", "oht on liialdatud" ja klassikaline "kõik on kontrolli all". Reaalsus on tavaliselt märksa vähem romantiline. Soodne viimase hetke pakkumine päikese, mere ja kuldsete liivarandade juurde võib kiiresti muutuda tõsiseks rahaliseks väljaminekuks ja närvesöövaks stressiks.

Just nii juhtuski meie turistidega, kes suundusid Lähis‑Idasse. Maailm on suur ja see ei piirdu riikidega, kus iga uus päev algab äreva uudistevooga. Ja uudised Lähis-Idast on viimastel nädalatel, pigem isegi kuudel, olnud kõike muud kui rahustavad.

Lähis‑Ida on piirkond, mille stabiilsus on õhkõrn. Olukord võib muutuda tundidega ning turist, kes lendas päikest püüdma ja merd nautima, võib end äkitselt leida sündmuste keskpunktist, millel pole puhkusega mingit pistmist.

Nüüd siis tuleb meie kõigi ühisel kulul sealt koju tuua kaasmaalasi, kes naasevad sealt lisaks kuldpruunile jumele ka hirmutavate muljete pagasiga. Moraalilugemisest tasub ehk hoiduda, kuna sõda on paratamatult ummikseis, kuid ei maksa unustada, et nende reisijate seas oli ka kaitseminister Hanno Pevkur. Tema oleks ju ometi puhkuse ära jätnud, kui oleks teadnud, et olukord on halb, eks ole. Vähemalt tahaks väga uskuda tema pädevusse.

Lähiajal hakkavad uudistes korduma teised sealsed piirkonnad: Egiptus, Küpros, Aserbaidžaan. Kindlasti jõuab uudistesse midagi, mis pole sugugi seotud muretu puhkusega. Ometi on Eesti turisti reaktsioon muutumatu: pigistan silmad kinni. Kummaline komme on uskuda, et ebameeldivused juhtuvad kõigiga peale meie endi.

Kõrge riskiga riikides ei ole turist lihtsalt külaline, ta on inimene, kes ei räägi kohalikku keelt, ei tunne kohalikke olusid ega mõista sealseid käitumisreegleid. Ja kui midagi läheb viltu, ei saa loota ei intuitsioonile või sellele, et "äkki veab", vaid konsulaarteenuste osutajatele, kes küll töötavad, kuid kellel ei ole üleloomulikke võimeid.

Säästes Egiptuse odavreisidelt, võib praegustes oludes kiiresti ja kergelt maksta rohkem hoopis erakorralise evakuatsiooni, tühistatud lennu, lisamajutuse, meditsiiniteenuste või lihtsalt kaotatud närvide eest. Egiptuse turismitaristu toimib küll nagu kellavärk, kuid need kellad tiksuvad piirkondades, kus riskid on endiselt väga kõrged. Ja ükski "kõik hinnas" ei tühista geopoliitikat.

Lootmine sellele, et globaalsed konfliktid jätavad teie reisi puutumata, ei ole julgus, vaid vastutustunde puudumine. Ja kui kasvõi korraks tekib mõte, et "äkki veab ja tasub minna küll", siis on see juba iseenesest vastus. Ei tasu.