Eelmisel nädalal kogunesid erihoolekandeteenuse osutajad Toompeale avaldama meelt süveneva alarahastamise suhtes. Teenuse osutamise eelarvest katab riik vaid 60 protsenti kuludest, puuduolev raha võetakse tegevusjuhendajate palkadest, kinnisvara korrashoiust, teenuse kvaliteedist ja hoolealuste eest hoolitsemise arvelt. Kuid erihoolekandes on ka muid probleeme peale alarahastamise.

Esiteks oli meil juba eelmisel aasta erihoolekande osutamiseks kakskümmend miljonit eurot ehk 40 protsenti puudu, teiseks jäi meil viis miljonit eurot üle, kolmandaks on teenuskohti puudu, neljandaks on meil pidevalt teenuskohad täitmata.

Erihoolekandeteenuste järjekorra moodustavad kaks tuhat inimest, kes ootavad teenustele saamist alates aastast nelja aastani. See teenuse ootamine järjekorras on eraldi reguleeritud sotsiaalhoolekande seadusega ja lisaks ministri määrusega.

Kui seaduse tasandil on kõik üsna lühike ja selge: teenust vaja on, raha on, osutame, siis määruse tasandil minnakse detailidesse, moodustatakse andmekogud, peetakse eelisjärjekorda ja suunatakse EL-i vahenditest loodud kohtadele.

Kuna erihoolekandeteenuse liike on palju, on ka teenuse järjekordi vähemalt kaks korda nii palju, lisaks veel eraldi järjekorrad teenuse pakkuja või maakonna põhiselt. Nii võib teoorias oodata hiidlane Valgamaale sellesse õigesse erihooldekodusse kohta ja üldse mitte soovida mõnda teise Valgamaa erihooldekodusse elama asuda. Seejuures tuleb teenuskoha pakkumisel arvestada isiku tahte ja soovidega, teenuskoha sobivuse ja ajaliste piirangutega.

Järjekorra pidamiseks on sotsiaalkindlustusametil 27 spetsialisti, kelle tööülesanneteks on nii inimese järjekorda panemine kui ka teenusele suunamine.

Kõrvaltvaatajale tundub töötajate arv täitsa piisav, et tunda iga järjekorras olevat isikut isiklikult ja praktika olemasolul ka neid, kes juba on teenusel. Ometi on teenustele suunamine pidevalt pikenenud ja selle peamiseks põhjuseks tõi amet välja kogutud andmete puudulikkuse ja isikute venitamise teenuse vastu võtmisel. Teenusele suunamise kiirendamiseks on veel vaja vaid suunatavate lähedaste kontaktandmeid ja lühemaid tähtaegu teenuse vastuvõtmisel.

Erihoolekande tänapäevane teenusmudel järgib kogukondlikkuse põhimõtet, selle vundamendiks on isikukeskus, isiku kontroll oma elu ja otsuste üle, pideva toetuse olemasolu, seostatus kohaliku elu ja kogukonnaga ja teenuste osutamine isiku senises elukohas.

Kui varasemalt olid erihoolekande teenused jaotunud piirkonniti üsna ebaühtlaselt, siis suurte kodude laialipuistamisega on olukord oluliselt muutunud ja ka ööpäevaringse teenuse kodusid leidub igas maakonnas, oma kodus elamist toetavatest teenustest rääkimata.

Teenustele saanute elu keerleb pidevas hindamiste ja tulemuste kaardistamiste rattas, pidevalt mõõdetakse, kas teenuse osutamise eesmärgid on saavutatud, kas inimene ikka veel vajab seda teenust. Kurioosumina on tööhõive toetamisele suunamise keeldumisest saanud mõne sotsiaalkindlustusameti spetsialisti tegevuse eesmärk.

Võimetus mõista, et vaimse tervise probleemid jäävad enamasti inimest saatma kogu elu, on juba seadustesse kirjutatud teenusele suunamiste tähtaegade ja kordushindamistega. On juhtunud, et sotsiaalkindlustusameti hindajad põhjendavad täitmata teenuskohti hindamisele kuluva ajaga, mis ei lase teenusele suunamise kokkuleppimise tööd teha. Unustatakse ära, et olulisem on teenuse osutamine, mitte hindamine ise.

Erihoolekande järjekordade leevendamiseks riigil ehk sotsiaalministeeriumil plaan puudub. See sai kinnitust nii järjekorra arutelul riigikogu erikomisjonis kui ka sotsiaalministeeriumi kantsleri Maarjo Mändmaa 25. septembril TV3 uudistesaatele antud kommentaaris erihoolekandeteenuste pakkujate liidu Toompeal toimunud avaliku koosoleku järel. Kõlama jäid vaid mõtted puuduoleva raha suurusest ja riigi võimetusest seda rahalaeva leida. Võimalik, et just seetõttu toimub peenhäälestus järjekorra pidamise metoodikas, et aina paremini ja täpsemalt järjekorda pidada.

Et olukorda lahendada, tuleks midagi teha. Soovides pakkuda võimalike lahendusteid erihoolekande järjekorra lühendamiseks vajaks järjekorra senine süsteem mitte täpsust ja keerukust vaid lihtsustamist, vastutuse allapoole viimist, isikustamist ja piirkondlikumat lähenemist.

Võiksime lõpetada teenuse üle-eestilise turismi ja pakkuda inimesele teenust ainult tema kodukohas ja selle lähemas ümbruses, spetsialist võiks teenusele tahtjat tunda nii hästi, et ta oskaks otsustada isiku teenuse vajaduse, kohale sobivuse ja probleemi lahendamise vajaduse kiirust üle.

Võiksime loobuda isikute teenusvajaduse regulaarsetest ümberhindamistest ja leppida kestva teenuse vajadusega, mis võib tugineda nii meditsiinilisel ja/või sotsiaaltöö alasel hinnangul, peaksime loobuma püüdest lahendada teenusele suunamise vajadust tsentraalselt kogudes kõiki teenuse vajajaid ühtsetesse andmekogudesse, pakkuma spetsialistidele võimalust paindlikult otsustada teenuse suunamise üle ja väärtustama rohkem teenuse saamist kui töötajatele pakutavaid paindlikke töövõimalusi kodukontorist kuni tööga mitte hakkama saamiseni.