Ma jälgin pidevalt Kantar Emori uuringut, mida rahvusringhääling tellib. Seal on aastatega selgelt välja joonistunud, et noored pooldavad kõige rohkem sotsiaaldemokraate ja EKRE-t. Nendel kahel erakonnal ei paista ka järelkasvu osas muresid – teistel aga küll?

Püüan ennast reitingutest teadlikult eemal hoida, sest need viivad fookuse mujale. Aga küsimus on hea.

Noorte maailmapilt on alles kujunemisjärgus ja nad näevad ning tunnetavad ühiskondlikke küsimusi selgelt teravamalt. Nad on palju vähem avatud kompromissidele ja neil on ka vähem kaotada – ma pean silmas majanduslikult.

Tuleviku mõttes on neil muidugi kõige rohkem kaotada, aga neil ei ole veel kogutud pagasit ega kodulaenusid. Selles mõttes ei ole stabiilsus nende jaoks üldse nii oluline kui ühele mõnusalt ära elavale keskealisele perele.

Seetõttu on täiesti loogiline, et poliitilisel maastikul rohkem servadesse kuuluvad erakonnad, kas siis vasakule või paremale, pakuvad noortele selgemaid vastuseid ja lahendusi. Näiteks lihtsustatud, aga jõuline sõnum on, et kapitalismi aeg on möödas, nagu on ka sõnum "Eesti eestlastele".

Varem oli Isamaa see, kes tõmbas rohkem teotahtelisi noori, aga ju nad on siis nüüd rohkem EKRE-s. Eks Isamaa on ka ise tulnud tunduvalt tsentrile lähemale.

Aga kuna otsuseid teevad lõpuks ikkagi poliitikud, siis on meie jaoks äärmiselt oluline, et see seltskond oleks professionaalne ja võimalikult hea kvaliteediga. Ma tean, see on äärmiselt ebapopulaarne, aga mulle endale tundub, et näiteks riigikogu liikme palk on liiga väike. Samas ma saan aru, et raha pärast enamasti poliitikasse ei tulda. Mida me siis teeme?

Olen täiesti nõus, et raha pärast keegi poliitikasse ei tule. Riigikogu ei saa käsitleda äriühinguna, kes otsib turult parimaid töötajaid ja ostab neid vajadusel teistelt üle. Põhimotivaator riigikokku tulemiseks peab olema ikkagi inimese veendumus ja loomulikult ka valija mandaat. See näitab, et ta esindab mingi ühiskonnagrupi või maailmavaate seisukohti piisavalt selgelt ja jõuliselt, et talle on see usaldus antud. Demokraatia siiski toimib.

Üks asi, kuhu tasuks rohkem sisse vaadata, on poliitikute järelkasv: kui keeruline on noortel sellel teel alustada, milliseid valikuid või kompromisse nad peavad tegema? Ma ise olen väga seda meelt, et kahe tooli seadus – ehk see, et riigikogu liige saab olla samal ajal ka kohaliku omavalitsuse liige – mõjub väga negatiivselt noorte võimalustele siseneda poliitikasse omadel tingimustel, ilma et peaks sõlmima parteisiseseid väga siduvaid kokkuleppeid.

Piltlikult öeldes, kui Tartu linnavolikogu 49 saadikust on neli-viis riigikogu saadikut, siis see on 10 protsenti. Üks viis seda vaadata – ja ma ei ütle, et see on ainus või õige viis, aga see on minu viis – on see, et need 10 protsenti on kohad, kuhu saaksid tegelikult siseneda uued inimesed poliitilisse otsustus- ja juhtimisprotsessi. Aga nad ei saa. Me näeme riigikogu saadikuid, kes käivad volikogus, aga me ei näe neid, kes oleksid võinud tegelikult neid kohti täita. Neid näeme alles siis, kui vaatame valimisnimekirjades esimesena joone alla jäänuid, ja sealt vaatab meile tegelikult vastu küll uusi nimesid.

Ma olen lugenud teie postitusi ja arvamusavaldusi, mis puudutavad energiapoliitikat. Pean sotsiaaldemokraate tunnustama, et te olete endiselt erakonna liige, sest mõnes teises erakonnas oleksite te erakonna mitme juhtiva ideoloogi suhtes radikaalselt teistsuguse seisukoha eest ammu laias kaares aknast välja visatud.

Kui küsimus on energiapoliitikast sotsiaaldemokraatide siseelus, on sellele lihtne vastata. Ma ei ole energeetikaspetsialist. Oskan teha vahet megavatil ja megavatt-tunnil ja vajadusel numbreid kokku lüüa, aga kui peaksin detailides rääkima bilansienergiast ja reservenergiast, läheksin kiiresti rappa. Seega jääme üldistuse juurde.

Meil on maailmas kaks väga suurt näidet, kuidas elektrivõrku on püütud radikaalselt muuta lühikese, umbes 20-aastase perioodi jooksul. Esimene on Prantsusmaa, kus 1970.–1980. aastatel ehitati väga kiiresti välja maailma juhtiv tuumajaamade võrgustik. See oli suur investeering. Seda ei tehtud kliimaeesmärkide saavutamiseks, vaid Prantsusmaal olid teised kaalutlused: energiasõltumatus ja julgeolek. See viidi läbi umbes 20 aastaga ja tulemusena on Prantsusmaa elektritootmise süsinikuheide sellest ajast saadik püsinud väga madalal – suurusjärk on umbes 40–50 grammi CO2​-ekvivalenti toodetud kilovatt-tunni kohta.

Nüüd läheme Saksamaa juurde, mis peaaegu 20 aastat tagasi võttis sama mastaapse eesmärgi viia oma heitmed madalale, rakendades selleks taastuvenergiat. Täna, olles sisuliselt sama kaua protsessiga tegelenud kui Prantsusmaa, on Saksamaa elektritootmise CO2​-intensiivsus jätkuvalt Prantsusmaast suurusjärk 10 korda suurem. See on küll langenud maksimumiga võrreldes poole võrra.

Kahe suure tööstusriigi näitel saame öelda, et maailmas on ainus tõestatult toimiv viis tuua heitmed alla, tagades samal ajal stabiilse elektritootmise, tuumaenergia. Taastuvenergiaga seda saavutatud ei ole.

Minule sellest järeldusest piisab. On veel palju põhjuseid, miks ma ei pea taastuvenergiat sellisel kujul, nagu teda täna reklaamitakse, parimaks lahenduseks arenenud tööstusriikide elektrivajaduste katmiseks ja miks ma pean tuumaenergiat heaks. Aga suures pildis on meil kaks sarnast näidet, millest üks on väga edukas ja teine erakordselt ebaedukas.

Me kõik tahame elada puhtamas maailmas, kus on vähem saastet ja süsinikuheidet. Aga tulen korraks sotsiaaldemokraatide juurde tagasi. Olen sel teemal intervjueerinud ka Jevgeni Ossinovskit ja küsinud sotsiaaldemokraatidelt, kas neil ei ole piinlik, kui neid kutsutakse tuuleenergia käepikenduseks Eesti poliitikas. Selget vastust ei ole tulnud.

Ma ei tea, kas ma vastan sellele küsimusele, aga Eesti poliitika üks probleem on, et meil ei ole rohelist erakonda. Nime poolest see küll eksisteerib, aga jääb enamasti suurejooneliselt valimiskünnise alla, mis tähendab, et de facto seda ei ole.

Kuna rohelist erakonda pole, siis need inimesed, kelle maailmavaade sellega ühtib, valivad mõne muu erakonna. Nad ei taha jääda järjest valimiskünnise alla, vaid tahavad ühiskonnaküsimustes kaasa rääkida. Siinkohal tahan rõhutada, et enese nimetamine ei määra, kui keskkonnateadlikud on kellegi seisukohad, vaid oluline on sisu. Rohelise erakonna nimel on maailmas tehtud ka väga palju keskkonnavaenulikku.

Väga paljud neist inimestest maanduvad sotsides. Võib-olla sellepärast, et me oleme kõige sõbralikumad, võtame kõige meelsamini vastu arvamuste paljususe ega tõmba jäikasid jooni. Aga lõppkokkuvõttes jõuab neid kõikidesse erakondadesse. Võtame näiteks Hanah Lahe Reformierakonnast, kes ise intervjuus ütles, et tegelikult tahaks ta olla rohelises erakonnas, aga tuli Reformierakonda.

Teistes erakondades ajavad nad oma poliitikat, olgu see siis punast või kollast tooni, aga sisu on ikkagi see, et esikohale seatakse mingi arusaam puutumatust loodusest, mida inimtegevus kahjustab. See on, nagu mina olen aru saanud, rohelise maailmavaate üks tuumasid. Jäetakse kõrvale teadmine, et peaaegu kogu keskkond, kus me täna elame, on inimese ja looduse koosmõjus arenenud keskkond, mis on taganud inimkonnale erakordse õitsengu.

Ehk meil ei ole enam puhtaid sotsiaaldemokraate, nagu meil ei ole ka puhast Reformierakonda, Eesti 200 või Isamaad. Seal on väga tugev roheliste mõjutus, ja sotsides paistab see lihtsalt kõige paremini välja.

Kui sotsiaaldemokraadid kevadel valitsusliidust välja visati, on võimule jäänud kaks erakonda teinud rohepöördele ülemineku toetuspoliitikas väga suure pöörde. Kui veel jaanuaris räägiti 2,7 miljardi euro suurusest abipaketist tuulikute püstitamiseks maale ja merre, siis nüüd on asjadele antud selge tagasikäik. Jäänud on ainult maatuulikute osaline toetamine ja ülejäänu on maha tõmmatud. Te olete sotsiaaldemokraatliku erakonna liikmena põhimõtteliselt rahul sellega, mida praegune valitsus on kevade, suve ja sügise jooksul teinud ja tegemas?

Ma ei seo oma rahulolu erakondliku kuuluvusega, olen rahul inimesena. Ma ei taha öelda, et see on samm õiges suunas. Kui me varem liikusime väga kiiresti vales suunas ja nüüd liigume natuke aeglasemalt vales suunas, siis see on kindlasti parem, aga suund peaks olema teine.

Energeetika ei tohi olla majandusharu, mis vajab toetusi – see on majanduse alus. Kõik põhineb energeetikal. Ilma selleta ei ole ühtegi teist majandusharu ega muud inimtegevusega seotud nähtust, nagu kunst või kultuur. Energeetika peab töötama turutingimustel ja tagama meile energiatrilemma parima tasakaalustatud tulemi: see peab olema töökindel, taskukohane ja arvestama ümbritseva keskkonnaga.

Omavalitsusjuhina olete kõrvalt näinud, kas Eesti on suundumas olukorda, kus ettevõtte edukuse tagab üha enam oskus ministeeriumidest toetusi küsida?

Ma ei ole Tartus seda näinud. Need ettevõtted, mis on Tartus edukad või siit edukalt alustanud, on saavutanud selle tänu ettevõtlust soosivale, toetavale ja nõustavale võrgustikule. Ja me ei pea rääkima siin ainult ärinõuandlatest – ka Tartu ülikool kuulub soodustavate faktorite hulka. Ettevõtlust ei ole võimalik arendada vaakumis.

Mida ma olen aga näinud, et omavalitsust ei ole enam võimalik pidada ilma toetusteta. See on palju tõsisem mure ja minu jaoks tegelikult Eesti arengu kõige suurem pidur praegu, isegi olulisem kui energeetika.

Saate te täpsustada?

Kõik omavalitsused vajavad toetusi. Eluvaldkonnad on niimoodi üles ehitatud, esmalt muidugi haridusvaldkond, mida ma praeguseks teistest ehk kõige paremini tunnen.

Üldhariduse pakkumine on meil jagatud vastutus riigi ja omavalitsuse vahel. Koolipidaja on enamasti omavalitsus ning riik toetab teda õpetajate palgakulude ja tegevustoetusega. Aga kui peaaegu kogu eelarve tuleb ministeeriumist, ent koolipidaja on omavalitsus, tekib küsimus: kes siis määrab, kuidas hariduselu areneb? Ühest küljest võiks öelda, et otsustab koolipidaja, aga koolipidaja saab otsustada ainult selliseid asju, millega rahastaja on nõus. Need teemad kerkisid haridusvaldkonnas väga teravalt esile haridusleppe läbirääkimistel, mis, nagu teame, ei jõudnudki kuhugi.

Ka paljudes teistes valdkondades on samamoodi. Keskvalitsus justkui delegeerib ülesande omavalitsusele ja justkui rahastab seda, aga tegelikult kontrollib ta läbi rahastamise kogu protsessi, sest see raha on sihtotstarbeline.

Kui omavalitsuste tulubaas oleks piisavalt suur, et nad saaksid kõiki neile pandud ülesandeid ise täita ja otsustada parima täitmise viisi üle, siis saaksime rääkida sellest, et meil on omavalitsus, kes otsustab kõiki kohaliku elu küsimusi. See on ju Euroopa Liidus vähemalt üks demokraatia aluspõhimõtteid. Aga praegu pole omavalitsustel Eestis võimalik teha suuremaid investeeringuid ega korraldada olulisi valdkondi nagu haridus või omastehooldus endale sobival viisil ilma keskvalitsuse nõusoleku või toeta.

Küsin haridusvaldkonna kohta kõrvaltvaatajana: kas me ei pinguta praeguste nõuetega õpetajatele natuke üle? Kas noore inimese kooli õpetajaks saamine ei võiks olla lihtsam? Meil on riigis liiga palju ameteid, kus eeldame magistrikraadi?

Tööjõuturg on turg nagu iga teine. Kui meil on mingi ressursipuudus, siis selle ressursi hind peab minema üles. Aga kui ressursi hind on keskselt määratud ehk toimub plaanimajandus, siis ei maksa imestada, kui seda ressurssi juurde ei tule. Õpetajatega on täpselt nii.

Olen täiesti nõus, et me vajame kvalifitseeritud õpetajaid ja nende töö on muutunud järjest keerulisemaks ning mitmetahulisemaks. Enam ei piisa sellest, et oskad ainet hästi. Sul on vaja olla ka psühholoog või lausa psühhiaater, saada hakkama toevajadusega lastega, navigeerida suhtluses lapsevanematega, anda sisendit arengu- ja õppekavadesse ning kõige selle juures veel inimeseks jääda.

Aga teisest küljest, kui me ei ole ühiskonnana suutelised kõiki neid nõudeid kinni maksma, siis peame leppima, et kooli tulevad õpetama ka madalama kvalifikatsiooniga inimesed. Võib-olla nad omandavad töö kõrvalt lisaoskusi, kui neile on loodud selleks sobiv karjäärimudel ja kui nendega on võimalik sõlmida lepinguid pikemaks kui üheks aastaks.

Mina pooldaksin kindlasti alustava õpetaja kvalifikatsiooninõuete alandamist ja korraliku karjäärimudeli sisseviimist, mida praegune haridusleppes kirjeldatud mudel kindlasti ei ole.

Teie vastuseid kuulates tekkis mõte, et teile meeldib väga turumajandus. Kas Parempoolsed ei ole see erakond, kellega võiks tulevikus edasi minna?

Esiteks, ma ei ütleks, et mulle hirmsasti meeldib turumajandus. See on minu jaoks sama, kui öelda, et mulle meeldib gravitatsioon või fotosüntees. Need on protsessid, mis lihtsalt toimivad. Turumajandus ei ole midagi müstilist, pole vaja rääkida nähtamatutest kätest. Vabaturg näitab ära ressursi hinna antud ajahetkel, ja see on kõik. See ei lahenda iseenesest sotsiaalseid probleeme ega tekita neid juurde – need tekivad ja lahenevad ka turumajanduse tingimustes.

Ka Parempoolsed pooldavad ilmselgelt turusekkumist seal, kus see on vajalik ja mõistlik. Radikaalsete parempoolsete agendadega võrreldes on Eesti Parempoolsed üsna sotsialistlik erakond.

Kunagi tegin mingit valijakompassi ja tulin kõikidest seda teinud sotsidest kõige parempoolsemana välja. Nii et ma olen jah selline paradoks: kõige parempoolsem sots või kõige vasakpoolsem parempoolne. Aga Keskerakonda ma siiski astuda ei kavatse.