Rahandusministeerium tutvustas eile suvist majandusprognoosi, mis on ka aluseks järgmise aasta riigieelarve koostamisel. Majandusprognoos toob valitsusele kohati häid sõnumeid. Peaminister ja Reformierakonna juht Kristen Michal ütles teisipäeval saates "Stuudios on peaminister", et kui varem arvati, et selle aasta eelarve puudujääk tuleb umbes kolm protsenti, siis uue prognoosi järgi on see hoopis üks protsent. See tähendab, et eelarve on üle 800 miljoni euro paremas seisus kui varem planeeritud. Selles, et järgmiseks aastaks planeeritud tulumaksu tõus 22-lt protsendilt 24-le protsendile jääb ära ning see, et avaliku sektori palgad tõusevad, on ilmselt juba kokku lepitud.

Kui tohib, siis ma tegelikult alustuseks tahaksin vabandada Eesti inimeste ees selle väljendusviisi eest, mis täna Postimehes pandi ka pealkirjaks. Esiteks ei ole see tõsi, et meil raha on kuskil kuhjaga, aga teiseks oli minu väljendusviis väga ebatsensuurselt ebaviisakas. See ei ole tegelikult kohane. Ma küll ei andnud intervjuud ajakirjanikule, me ukse peal põrkasime kokku, kolm minutit vestlesime, me tegime nalja, tsiteerisime seal kohati kirjandusklassikuid, ma üldse ei arvanud, et see on tegelikult ametlik intervjuu. Aga siiski ei ole kohane ennast niimoodi väljendada, nii et ma väga vabandan selle väljenduse eest. Ja selgitan ka kohe, et miks see tõsi ei ole.

Meil ei ole raha kuhjadega kuskil riigieelarves seismas. Tõepoolest on hea uudis see, et selle kaheaastase pingutusega kaks aastat on tehtud eelarvet kärbete ja maksutõusudega. Ja selle väga raske pingutusega Eesti inimeste poolt on tegelikult eelarve täna heas seisus. Ehk me oleme sellest väga-väga sügavast defitsiidiaugust, kus meil aina defitsiit suurenes iga aastaga, püsikulud kogu aeg kasvasid, sellest defitsiidiaugust oleme me nüüd välja tulemas. Ja seetõttu on see nagu optimistlik tunne täna, et jalad on põhjas, me seisame püsti ja me oleme suutelised nüüd hakkama edaspidi ka investeeringuid tegema. Saame investeerida nii õpetajate palkadesse. Kui ka nüüd eelarvet tehes, tõenäoliselt, ma küll ei oska veel seda kindlalt väita, sest me ei ole eelarvet veel tegema hakanud, aga on tõenäosus, et me maksude tõstmisega ka enam edasi minema ei pea, sellepärast et meil on eelarve tänaseks palju-palju paremas seisus.

Aga tulumaksutõusu ärajätmises on põhimõtteline kokkulepe?

Tänane riigieelarve seis näitab meile väga suurt tõenäosust, et me ei pea enam edaspidi makse rohkem koguma.

Varem on ju hästi palju juttu olnud sellest, kuidas meie riigi rahandus on defitsiidis, me peame raha laenama, sest näiteks kaitsekulusid on vaja nii palju tõsta. Nüüd siis tulevad need uudised, et me saame jätta ära selle järgmiseks aastaks planeeritud tulumaksutõusu, maksta avaliku sektori töötajatele paljudele ka palka. See avaliku sektori palgatõus läheb maksma vast suurusjärgus kuskil 100 miljonit eurot. Tulumaksutõusu ärajätmine vähendab samuti riigi tulusid kuskil 230 miljonit eurot. Kust see raha siis ikkagi tuleb?

Kaitsekulude suurendamine järgmine aasta tähendab täiendavat, umbes 800 miljoni euro vajadust riigieelarvest. Seda me teeme laenuga. Ehk edaspidised kaitsekulude tõusud, mis meil tulevad, tulevad laenuga. Meie probleem viimased kolm-neli aastat riigieelarvega on olnud see, et me ei ole saanud laenu sellises mahus võtta, sest meil oli ees eelarvedefitsiit. Euroala reeglid on sellised, et kui riik on sügavas defitsiidis, siis ta ei saa veel omakorda sellele defitsiidile laenu peale võtta. Ja see oli meie mure. Me pidime selle defitsiidi ära lahendama, me pidime riigieelarve viima sellisesse olukorda, kus meil iga-aastane jooksev puudujääk ei oleks üle kolme protsendi SKP-st ja kus meie struktuurne puudujääk, ehk siis see pikaajaline eelarveseis ei oleks üle miinus ühe protsendi SKP-st.

Me alustasime 2023. aastal eelarve tegemist olukorras, kus meil jooksev puudujääk oli üle nelja protsendi. Ja kus meil struktuurne puudujääk ehk pikaajaline eelarve pidev puudujääk, et sa kogu aeg teenid vähem, kui sul tegelikult püsikulud on. See puudujääk oli 2,6 protsenti SKP-st. Need olid kõik üle Euroopa Liidu igasuguste kokkulepete reeglite ja selle peale ei olnud võimalik laenu võtta. Teoreetiliselt oleks võinud muidugi, aga see tähendaks võlaspiraali sisseastumist.

Nii et meil oli vaja selle struktuurse nominaalse puudujäägi vähendamiseks, et me saaksime ka kaitsekulusid teha, teha maksutõuse. Et oleks meil püsitulu, millega saaksime tegelikult oma struktuurset defitsiiti katta. Nüüd selle me oleme ära teinud, see on olnud väga raske. Eesti inimesed on pidanud väga palju pingutama selle nimel, ka oma elustandardis kohati järeleandmisi tegema. Majanduses on olnud raske uuesti kriisist välja tulla selle tõttu, et maksutõusud panevad selle majanduse pinge alla. Aga täna me oleme olukorras, kus meil jooksev iga-aastane puudujääk osutus sellel aastal hoopis üks protsent olema. Ja struktuurselt on eelarve hoopis ülejäägis, nii et me olemegi jõudnud sellesse olukorda, kus me need fundamentaalsed alusprobleemid eelarves oleme ära lahendanud ja me saame nüüd edasised maksutõusud... Tõenäoliselt meil ei ole enam rohkem vaja majandusest makse kokku korjata ja me saame võtta laenu selleks, et katta kasvavaid kaitsekulusid.

Kui palju teie hinnangul peaks järgnevatel aastatel seda lisalaenu võtma. Ma saan aru, et Euroopa Komisjon on andnud liikmesriikidele võimaluse kasvatada kaitsekulude kasvamise tõttu eelarve puudujääki 4,5 protsendini SKT-st. Kas praegu on see siht, et see Euroopa Komisjoni kaitseerand kasutataksegi täies mahus ära? Et eelarve puudujääk saabki olema kuskil 4,5 protsenti, nii järgmisel, ülejärgmisel kui ka 2028. aastal?

Järgmisel aastal on meie eesmärk mitte kogu defitsiidi või võlavõtmise õigust ära kasutada. Me ei lähe maksimumi võlga suurendama ja laenu võtma, vaid eesmärk on jääda nelja protsendi puudujäägi miinusesse, nendesse piiridesse. Ja sealt edasi, 2027. 2028. ja 2029. aastal ehk siis neli aastat ette, vähendada kogu aeg seda puudujääki kuni 2,5 protsendini. Aga see on eesmärk. Me ei taha kohe, isegi nüüd, kui võimalus on, seda laenu minna võtma väga suures mahus, sest Euroopa Komisjon on ka teise õiguse andnud, on õiguse andnud Euroopa Liidu vahendeid ümber tõsta kaitsekuludeks ja Eesti riigieelarvest jätkuvalt märkimisväärse tulu osa moodustavad Euroopa Liidu vahendid. Ja selle tõttu me ei pea ilmtingimata laenu võtma, vaid me saame ümber tõsta ja me oleme tegelikult valitsuses juba ümber tõstnud 200 miljonit Euroopa Liidu vahendeid kaitsekuludesse.

Aga kui rahandusminister Jürgen Ligi ütles teisipäeval pressikonverentsil, et valitsus praegu arvestab, et see nii-öelda Euroopa Liidu vabastusklausel kasutatakse ka ära, kuidas siis seda mõista? Kas me siis täielikult ei kasuta seda ära, vaid me osaliselt kasutame selle ära?

Me oleme eesmärgi võtnud, et me 2026. aasta eelarvet ei tee suurema kui neljaprotsendise miinusega. Aga ideaalis võiks see defitsiit muidugi veel väiksem olla. Aga 5,4 protsendini kaitsekulude tõstmine muidugi paneb meid omakorda surve alla. Õpetajad, päästjad, politseinikud ja kultuuritöötajad ei ole kaks aastat palgatõusu näinud, nende ostujõud on väga tugevasti langenud, nendes sektorites on tõsine probleem inimeste tööle meelitamisega või isegi ka tööl hoidmisega. Nii et me peame ka sinna investeerima nii haridusse, kultuuri kui ka sisekaitsesse. Me ei saa neid investeeringuid tegemata jätta. Eesti riigi mõte ei ole ju üksnes eksisteerida kaitsekulude nimel. Me peame ka kõiki teisi riigis toimivaid süsteeme hoidma ja nendesse investeerima. Nii et me oleme arvestanud, et järgmine aasta on eelarve nominaalselt miinuses. Puudujääk suureneb võrreldes selle aastaga, aga ta suureneb selle tõttu, et me võtame kaitsekuludeks laenu.

Suvises majandusprognoosis on, et järgmine aasta peaks nominaalne puudujääk olema neli protsenti. Samas, kui tulumaksutõus ära jätta järgmisel aastal, siis ju rahandusministeeriumi andmetel eelarve puudujääk kasvaks veel pool protsenti.

Jaa, aga see rahandusministeeriumi prognoos on väga-väga konservatiivne. Nad on maksulaekumist hinnanud seal äärmiselt konservatiivselt. Me peame need ülikonservatiivsed hinnangud siiski veel ükskord üle vaatama. Aga ma olen rahandusministeeriumi konservatiivse lähenemisega muidugi nõus. Tulebki olla väga-väga ettevaatlik. Eelmine aasta nad prognoosisid meile kolmeprotsendist defitsiiti, tegelikult laekus makse oluliselt rohkem ehk siis kahe protsendipunkti võrra rohkem.

Ma saan siis teie jutust aru, et valitsus teeb veel mingi oma prognoosi või kuidagi täiendab seda rahandusministeeriumi suvist majandusprognoosi?

Rahandusministeerium ikkagi täpsustab oma prognoose. See on praegu esialgne prognoos. Aga rahandusministeerium täpsustab oma prognoose.

Praegu on meediast läbi käinud, et tulumaksu tõus tõenäoliselt jäetakse ära järgmisel aastal, avaliku sektori palgad tõusevad. Kas see seni arvatust väiksem eelarve puudujääk annab veel mingeid võimalusi valitsusele, mida peaks ära kasutama? Kas valitsusel on plaan veel mingeid lisakulusid teha või siis mingeid lisatulusid vähendada, makse ära jätta?

Meil on kaks suurt eesmärki. Lisaks Eesti riigi kaitstusele on siiski majanduse konkurentsivõime tõstmine ja selleks on ülioluline, et Eesti riik järjepidevalt ka edaspidi investeeriks teadusarendustegevusse, erasektori teadusarendustegevusse ja baasteadustesse. Ja selle ühe protsendi kokkuleppest kinnipidamine on väga-väga oluline, sest me oleme näinud nüüd viimase kolme aasta jooksul, kuidas see investeering teadusarendustegevusse on hakanud ennast ära tasuma. Eesti ettevõtete enda investeeringud teadusarendustegevusse kasvavad. Nii et see on üks olulisi momente, et me sellest ühe protsendi teadusarendustegevuse investeeringute kokkuleppest ka kinni peame, sest see on Eesti majanduse konkurentsivõime jaoks väga oluline.

Teiseks, loomulikult investeeringud haridusse, investeeringud sisekaitsesse on täpselt samamoodi olulised ja inimeste ostujõud. See tulumaksutõusu ärajätmine ja tulumaksu langetamine järgmisel aastal toob majandusse sellega leevendust, et ka majandusprognoosid – nii SEB prognoos, Swedbanki prognoos kui ka rahandusministeeriumi prognoos ütlesid, et Eesti majandusel on hakanud minema paremini. Aga üheks suureks jätkuvaks murekohaks majanduses on inimeste tarbimisusaldus. Ehk inimesed ei julge tegelikult tarbida, inimeste hoiustel on ajalooline rekordsumma raha ja tarbimisjulgus puudub. Aga suur osa Eesti majandusest toimib tegelikult sisetarbimisest, kuigi ta ei ole küll konkurentsivõimeline majanduse osa, aga siiski mingi osa majandusest toimib sisetarbimisel. Ja nüüd maksulangetus järgmisel aastal jätab inimestele rohkem raha kätte. Kui me õpetajatest näiteks räägime, siis maksulangetus koos palgatõusuga peaks hinnanguliselt õpetajale aastas üle 3600 euro rohkem tulu tooma. See on siis selline keskmise palga saaja Eestis. See suurendab kindlasti seda tarbimiskindlust ja investeeringute tegemise julgust inimestes ja annab kindlasti hoogu majandusele.

Palju see teadusarendustegevus, investeeringud haridusse ja sisekaitsesse, lisakulu juba järgmisel aastal tooks?

Teadusarendustegevuse ühe protsendi kokkuleppest, lähtuvalt eilsest majandusprognoosist, oleks meil järgmine aasta puudu orienteeruvalt kaheksa miljonit. Ja sisekaitses on muidugi investeeringud väga suured. Siseminister eile pressikonverentsil ka tutvustas, et me peame seal tegema teatud valikud, et milliseid investeeringuid me sisekaitsesse teeme. See drooni juhtum näitas seda, et me peame kindlasti investeerima ja tugevdama ka oma sisejulgeolekut.

Aga mulle jäi ikkagi enne tegelikult arusaamatuks, et järgmisel aastal te ütlesite, et see nominaalne eelarve puudujääk peaks olema neli protsenti. Samas tulumaksutõusu ärajätmine ja palkade tõstmine, need viivad ju puudujääki tegelikult palju kõrgemaks kui neli protsenti.

Kui me suudame ja julgeme teha eelarve, mis turgutab majandust, mis suurendab majanduskasvu rohkem, kui need prognoosid täna on, siis maksulaekumise prognoos tuleb ka üle vaadata. Mina väga usun sellesse, et meil on täna majanduses optimistlikud noodid. Ettevõtjad julgevad juba investeerida. Tööstussektori tootja indeks on madalamaks läinud ja tooraine on muutunud odavamaks. Tuleb julgus sisse, et ekspordisektor kasvab ja me peame nüüd valitsuse poolt veelgi turgutama, majandusele hoogu andma. Ja maksulangetus on see, mis majandusele tegelikult hoogu juurde annab. Inimeste ostujõud sellega paraneb väga märkimisväärselt. Sisetarbimine muutub julgemaks. See on see, mis meil muudab seda prognoosi. Nii et kui me arvestame seda tulevat prognoosi koos maksulangetusega, siis me peame maksulaekumised, prognoosid üle vaatama.

Kas automaksu muutmist, vähendamist või sootuks ärajätmist on valitsuses arutatud? (Intervjuu Kristina Kallasega salvestati paar tundi enne, kui Eesti 200 juhatus tegi otsuse teha valitsusele ettepanek automaks kaotada)

Ei ole arutatud. Me oleme automaksu muudatused teinud, leevendused lastega peredele. Ehk siis nendele, kellel on esiteks auto kasutamine hädavajalik ja teiseks, kelle ostujõud on viimastel aastatel kõige rohkem ka langenud. Ehk siis nendele, kellel on lisaks iseendale ka teisi pereliikmeid, keda üleval pidada. Lastega perede ostujõud ongi kõige rohkem langenud. Ja seetõttu oleme valitsuses teinud otsuse automaksu leevendus lastega peredele teha. Ja see on eelarves orienteeruvalt 18 miljonit, vähendab ta automaksu laekumist ja sellega me oleme selles prognoosis arvestanud.

Samas Kristen Michal suhtus eile saate "Stuudios on peaminister" automaksu väga negatiivselt. Ta ütles, et ta ei tea ühtegi täiemõistuslikku inimest, kes automaksu kehtestamise sellisel kujul omaks võtaks ja ta ütles, et tegelikult on see üks ebaõnnestunud maks. Ma saan aru, et Reformierakonnast on hakanud ka tulema juba neid hääli, et automaksu peaks revideerima, kuidagi muutma. Kuivõrd mõistlik see oleks nüüd lähiaastatel?

Teate, ma ei oska seda peaministri seisukohta... Ta on alati selle suhtes kriitiline olnud, algusest peale, ka sel hetkel, kui ta oli kliimaminister, kui seda automaksu tehti. Võib ju igasuguseid tagantjärele arvamusi esitada, aga meil automaks on varamaks. Eestis ei ole praktiliselt varamaksusid, meie maksukoormus on väga tugevalt tarbimise ja töötamise suunas, samal ajal kui tööjõud on meil defitsiidis, ehk siis me maksustame defitsiitset elementi töömajanduses, mis ei ole väga mõistlik. Selle tõttu ma tööjõumaksude langetamist ka väga mõistlikuks pean. Me peaksime maksustama seda, mis ei ole defitsiidis. Ja varad on need, mis on meil Eestis ilmselgelt alamaksustatud. Kui me üldse peaksime tulevikus ka rääkima maksumuudatustest Eestis selleks et tugevdada meie, näiteks tervishoiuteenuseid või ka haridusinvesteeringuid, siis me kindlasti ei saa rääkida tööjõu ega tarbimismaksudest, vaid me peame pigem rääkima varamaksudest.

Kokkuvõttes siis ma saan aru, et eelarve suvine majandusprognoos andis valitsusele häid sõnumeid, eelarveprognoos on paranenud, mis annab võimaluse ka senisest rohkem laenata ja seda te ka plaanite. Aga te kinnitate ja valitsus kinnitab, et sellest laenamisest hoolimata tegelikult riigi rahandus on heas seisus ja muutub aina paremaks?

Minu valitsuses oldud aja jooksul, kui me oleme seni teinud kaks eelarvet, me oleme teinud ainult kärpeid ja maksutõuse, need on olnud väga-väga rasked eelarved, sest kõik prognoosid on olnud negatiivsed. Eelarve seis on olnud sügavas kriisis, põhjas. On olnud väga rasked ajad Eesti inimeste jaoks, Eesti majanduse jaoks, Eesti ettevõtjate jaoks. Aga me oleme nendest rasketest aegadest üle saamas ja läbi nende raskuste tuleme välja eelarvega, mis on stabiilne.

See on Eesti riigi rahanduse jaoks ülioluline. Nii väike riik, nagu me oleme, meie eelarve stabiilsus ja eelarve seis väga tugevasti mõjutab meie krediidireitingut. Seda, kui kalliks kujuneb rahvusvahelisel turul raha meie ettevõtete jaoks. Et kui palju saaksid tegelikult majandusse raha sisse tuua, sellest sõltub väga palju see, milline on Eesti riigi rahanduse seis. Nii et see pingutus, mis on võib-olla kohati tulnud nii Eesti 200 kui ka Reformierakonna reitingu hinnaga, on olnud õige ja me oleme sellest raskest ajast välja tulnud, riigieelarve on korras. Me saame nüüd tegelikult ka kaitsekuludeks laenu võtta ja turvaliselt investeerida nii Eesti riigikaitsesse, haridusse kui ka sisejulgeolekusse ja kultuuri.