Ernst Jaaksoni elu oli juba sünnist alates rahvusvaheline. Ta sündis 11. augustil 1905 Riias, kus tema Hiiumaalt pärit vanemad elasid ning käis sealses saksa koolis. Juba koolipoisina, 1919. aastal ristusid ta teed välisteenistusega kui ta alustas ta tööd kohalikus Eesti saatkonnas, esialgu õpilasena, seejärel kantselei sekretäri ja hiljem ajakirjanduse referendina. Seejärel õppis Jaakson Riia Läti Ülikoolis aastatel 1925–1926, kuid õpingud katkestas siirdumine Eestisse ajateenistusse.

Pärast ajateenistuse lõppu alustas Jaakson tööd välisministeeriumis ning ühtlasi ka õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.

Need mõned aastad ajateenija ning välisministeeriumi töötajana jäidki aga kõige pikemaks ajaks, mis Jaakson üldse Eestis veetis. Juba 1929. aastal määrati ta tööle Ameerika Ühendriikidesse San Franciscosse, kus temast sai Eesti aukonsuli sekretär. Jaaksoni pikemaks elukohaks sai aga New York. 1932. aastal ta asus tööle sealsesse Eesti peakonsulaati, mille tegevusega ta jäigi seotuks järgnevateks aastakümneteks.

Oma mälestustes on Jaakson kirjeldanud, kuidas arenesid sündmused 1940. aasta suvel, mil Eestis kehtestati Nõukogude okupatsioonivõim. New York Timesi vahendusel jälgiti peakonsulaadis okupatsioonivõimu kehtestamist Eestis ning aegamööda saabusid Tallinnast telegrammid, mis andsid teada uue nukuvalitsuse ametisseastumisest ja uutest riigivolikogu valimistest.

Pärast juunipööret saadeti välisministeeriumist teated, millega vabastati peakonsul Johannes Kaiv ning Jaakson ametist, nõuti nende ilmumist Tallinnasse ning esinduse tegevuse lõpetamist ja selle dokumentide üleandmist Nõukogude Liidu esindusele. Kaiv ja Jaakson aga ignoreerisid neid kui põhiseadusevastaseid võõrvõimu käske.

Siit algaski Eesti riikliku järjepidevuse seisukohalt äärmiselt oluline nn eksiildiplomaatia, mida juhiti sellestsamast Eesti peakonsulaadist New Yorgis, mis asus linna ühes sümbolhoones Rockefelleri keskuses viiendal avenüül. Esialgu täitis põhirolli Johannes Kaiv, kes oli Eesti peakonsul saadiku ülesannetes 1940. aastast kuni surmani 1965. aastal ning seejärel juba Jaakson. Kõik see sai toimuda just USA-s, sest USA järgis Eesti annekteerimise mittetunnustamise poliitikat ning akrediteeris Eesti esindajaid, sealhulgas Jaaksonit, ametlike diplomaatidena.

See töö, mida aastakümneid peakonsulaadis tehti, erines oluliselt tavapärasest diplomaatilisest tööst, sest riiki, mida esindada ja mille välispoliitikat ellu viia, ei eksisteerinud. Samal ajal oli see rutiinne ja järjepidev töö Jaaksoni kõige olulisem teene.

Jaakson hoidis Eesti okupeerimise küsimust päevakorral, kirjutas artikleid ja kirju ajakirjandusele, esines koosolekutel, tegi koostööd teiste Balti riikide diplomaatidega, käis erinevatel ametlikel vastuvõttudel ja esines Ameerika Hääle saadetes.

Ameerika poolt tunnustatud diplomaadina kohtus Jaakson oma ametisoleku ajal ka kõikide ametis olnud USA presidentidega. Jätkus ka konsulaartöö ja muu hulgas anti peakonsulaadis välja nn Jaaksoni passe ehk isikutunnistusi vanadest sõjaeelsete blankettide varudest.

Tagantjärele vaadates võib see aeg ja töö tunduda iseenesestmõistetavana ning on kerge unustada seda pühendumust ja järjepidevat tööd hoolimata lootusetuna näivast olukorrast.

Toomas Hendrik Ilves meenutas järelehüüdes Jaaksonile, kuidas aegamööda tundus paljudele iseseisvuse taastamine lootusetu unistusena ning kuidas 1970. ja 1980. aastatel tundus ka Eesti peakonsulaat ajale jalgu jäänud anakronismina.

Tuuled pöördusid koos Mihhail Gorbatšovi võimuletuleku, Nõukogude Liidu uuendamiskatsete ning lõpuks lagunemisega. Nii sai Jaaksonist esialgu oluline ühenduslüli USA poliitiliste ja diplomaatiliste ringkondade ning kodumaa poliitikute vahel.

Sel üleminekuperioodilgi järgis Jaakson ranget järjepidevuse liini. Kui näiteks Lennart Meri külastas 1990. aasta juulis Edgar Savisaare nn üleminekuvalitsuse välisministrina USA-d, siis Jaakson küll kohtus Meriga hea meelega ja tervitas koostööd, kuid rõhutas, et ei saa ametlikult USA-s esindada praegust Eesti valitsust. Põhjus oli Jaaksoni sõnul see, et tema oli viimase USA poolt tunnustatud Eesti Vabariigi legaalse valitsuse esindaja, kuid praegust Eesti valitsust USA ei tunnusta.

Sama aasta oktoobris tuli Meri koos Savisaarega uuesti USA-sse ning kohtus Valges Majas USA presidendi George Bushiga, aga Jaakson jäi sellest kohtumisest samadel põhjustel kõrvale.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist jätkas Jaakson diplomaatilist tööd ning nüüd juba suursaadikuna. 86-aastasest Jaaksonist sai esimene taasiseseisvunud Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides, roll, mida ta täitis 1991. aasta septembrist kuni 1993. aasta aprillini, kui selle ametikoha võttis üle Toomas Hendrik Ilves.

Kohe pärast taasiseseisvumist liitus Eesti koos Läti ja Leeduga Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga (ÜRO). Sama aasta septembrist sai Jaaksonist muu hulgas ka Eesti alaline esindaja ÜRO juures. Õigupoolest oli saatusekaaslaste Läti ja Leedu tee ning algusaastad ÜRO-s väga sarnased. Nende esimesed esindajad ÜRO-s olid samuti kogu okupatsiooniaja USA-s järjepidevust edasi kandnud diplomaadid: Leedut hakkas esindama Anicetas Simutis (1909–2006) ning Lätit Anatols Dimbergs (1911–1993).

Eesti jaoks oligi ÜRO esimene suur rahvusvaheline organisatsioon, millega taas maailmakaardile tulnuna liituti. Sellel ajal oli ÜRO suures muutumises. Lisaks Balti riikidele lisandus organisatsiooni liikmete sekka veel hulk Nõukogude Liitu kuulunud riike ning Jugoslaavia lagunemisest tekkinud riike.

Koos külma sõja lõpuga loodeti, et organisatsioon saab uue hingamise ning muutub võimekamaks rahvusvaheliste konfliktide lahendamisel. Eesti jaoks sai ÜRO-st üks foorum, millega tuldi tagasi rahvusvahelisele areenile, samas algusaastatel kulus diplomaatide suurem energia seal sellele, et tegeleda Vene vägede väljaviimisega ning venekeelse elanikkonna õiguste küsimusega, mida Venemaa pidevalt päevakorral hoidis.

Jaaksoni roll selles uues olukorras oli ühelt poolt sümboolne: kogu okupatsiooniaja järjepidevust kandnuna kehastas nüüd ta seda järjepidevust ka taasiseseisvunud riigi suursaadikuna. Võib-olla veelgi olulisem oli aga panus Eesti välissuhtluse ülesehitamisel USA-s ja ÜRO-s. Aastakümnete pikkune suhtluskogemus, -kanalid ja kontaktid osutusid üliväärtuslikuks, mille najalt sai diplomaatilist tööd jätkata.

Eestit külastas Jaakson esimest korda pärast taasiseseisvumist 1992. aastal ning osales vabariigi aastapäeva tähistamisel. Tema peamiseks tegevuspaigaks aga jäi New York, kus ta 1998. aasta septembris suri.

• Jupiteris saab vaadata Urmas Oti intervjuu Jaaksoniga "Mister Estonia. Ernst Jaakson" (1994). Ajaloolisest päevast augustis 1994, mil Ernst Jaakson annab Eesti alalise esindaja teatepulga ÜRO juures üle uuele esindajale Trivimi Vellistele tegi Mark Soosaar filmi "Mission Impossible" (1995).
• Eesti välispoliitika ajaloo uurimisele 1990. aastatel keskendub uus teadusprojekt "Eesti diplomaatia ja välis- ning julgeolekupoliitika ajalugu aastatel 1990-2010" Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi juures.