Parteiks Ühtne Venemaa nimetatud Venemaa võimukonstruktsiooni Eesti partneril vahetus esimees. Olgu siinkohal igaks juhuks märgitud, et Ühtse Venemaa näol ei ole tegemist Lääne mõistes erakonnaga, vaid sellise moodustisega, nagu oli SED (Sotsialistlik Ühtsuspartei Saksa DV-s). See analoogia pole juhuslik: Putin, kelle romantiline KGB-nooruspõlv seal möödus, on sealt võtnud šnitti nii mõneski valdkonnas.

Normaalses ühiskonnas ei tohiks sellise erakonna esimehevahetus kedagi eriti erutada ega tekitada tühja koha pealt valitsuskriisi. Paraku on aga Ühtse Venemaa noorempartner Eesti Keskerakond meie riigi üks suuremaid erakondi, riigikogus saadikute arvult teisel kohal ning osal lühinägelikest poliitikutest tekkis kihk vastlahutatud olendile kohe kosja minna.

Veelgi enam – sotside esimees Jevgeni Ossinovski, keda ma ükskord eksikombel nimetasin eeskujulikult eestimeelseks poliitikuks (olgu mul seepärast häbi), näeb sotsialistliku revolutsiooni aastapäeva tähistades juba Jüri Ratases järgmist peaministrit. See samm ei ole üksnes lühinägelik, vaid ka ohtlik. Relvadega ei mängita.

Keskerakondlased eitavad sitkelt nagu partisanid ülekuulamisel partnerlusleppe toimimist, see olevat külma saanud. Seda juttu võivad nad rääkida Tšubikovile. Leping toimib suurepäraselt: Yana Toom transleerib Vene propaganda seisukohti nii Tallinnas (nt siin) kui ka Brüsselis ning tundub, et Keskerakonnas ei häiri see kedagi. Ühtne Venemaa saadab oma külvivolinikke toetama Savisaart fašistliku liberalismi vastu (leidsid muidugi ka väärilise esindaja, Milonov on tuntud kloun, keda ei võeta tõsiselt isegi Venemaal).

Ning põhiline: kui sellel lepingul ei ole mingit, no absoluutselt mitte mingit tähendust, siis miks hoiab Keskerakond sellest kümne küünega kinni?

Öeldu ei tähenda, et mul ei ole etteheiteid Reformierakonnale ja praegusele valitsusele. Reformierakond on ise korduvalt oma koalitsioonipartneritega reeturlikult käitunud ning meil ei ole põhjust seda unustada. Kuid veel vähem on põhjust sellest eeskuju võtta.

Kui ma omal ajal liitusin erakonnaga Res Publica, paelusid mind mitmed nende põhimõtted, kaasa arvatud need, mida Juhan Parts pidevalt rõhutas: riigimehelikkus ja aus valitsemine. Kas tõepoolest ei leia Isamaa 2.0 nende väärtuste jaoks kohta?

Käesolev tekst on algselt ilmunud Mihhail Lotmani blogis.