Peaprokuröri sõnul on lähisuhtevägivalla kuritegude puhul esmajoones oluline süüdlane üldse üles leida, kuid tema hilisema karistamise kõrval ei tohi ära unustada kannatanu kaitset.

"Üha selgem on, et juristid ja õigussüsteem üksi ei saa sellega tegeleda. Saan kinnitada, et ohvrile antakse abi juba menetluse algusest peale. Püüame neid aidata ka menetluse lõppedes. On seadusandlus, juba on olemas päris hea koostöövõrgustik, aga kõik ei ole hästi," tõdes Perling.

Arenguruumi näeb ta riigi koostoimimisel. Perlingu sõnul tuleb küsida, kuidas kannatanu saab üksi hakkama, kui õigussüsteemi toel eemaldatakse ta vägivallatseja juurest.

Peaprokurör märkis, et võtmeküsimus on ka kontrollimehhanismide rakendamine. "Ega kohtuotsus või -määrus hoia vägivalda eemal ohvrist. Kuidas paremini saaksime teha nii, et kui on lähenemiskeeld, siis see töötab. Et kui kohtuotsus karistab tingimisi, siis oleks kannatanul kindel teadmine, et ta riik kaitseb teda vägivalla eest."

Statistika ütleb, et 53 protsendil juhtudest on vägivallatseja abikaasa või elukaaslane ning 15 protsendil endine abikaasa või elukaaslane. See tähendab, et vägivald leiab enamasti aset koduseinte vahel. "Seda enam vajavad nad riigi kaitset," toonitas Perling.