Migratsioonialane geopoliitiline reaalsus on märgatavalt muutunud, kuivõrd enam ei saa rääkida üksnes rändekriisist, vaid rändekaosest. Riikide pikaaegse privileegi kõrvale teatud rändeliike eelistada ja juhtida on tekkinud vajadus ning kohustus valmistuda rände raames ümberasustatavate vastuvõtuks.

Seejuures on hüppeliselt kasvamas ka sisseränne kohustuslike kvootide kõrval. Pagulaste defineerimine traditsioonilises võtmes ÜRO pagulasseisundi konventsiooni alusel – põhjendatud kartus tagakiusamise ees rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast – peaks sisserännanute tulvas rahvusvahelist kaitset vajavaid põgenikke selgelt majanduslikel või klimaatilistel põhjustel väljarännanutest eristama.

Niinimetatud asylum shopping ja varjupaigainstitutsiooni kuritarvitamine ühes taotluste menetluskorraga on murettekitav trend ning seab esitatud taotluse sisendi seaduse silmis koheselt kahtluse alla.

Läbilõige Euroopasse sisserännanutest aga näitab, et põhjused koduriigist lahkumiseks varieeruvad äärmusteni: põgenetakse nii reaalsetest sõjakolletest kui ka lahkutakse parema elu otsinguil. Murettekitava trendida soovitakse Euroopasse suunduda smugeldajate vahendusel levitatavate kuulduste ja soovituste tõttu paremast elust või sõna ‘asylum’ maagilisest mõjust.

Rände ja varjupaigataotluste menetlusega seotud probleemid

Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest on osaliselt kujunemas omaette rände õigustamise või enesele riigis viibimiseks seadusliku aluse saamise vorm. Lisaks on rändekriis andnud uue mõõtme inimkaubitsemisele. Need muutused õõnestavad pagulasseisundi olemust ning tekitavad teravaid vastuolusid taotlejaid vastu võtvates kogukondades.

Reaalset kaitset vajavate põgenike kõrval esitavad taotluseid isikud, kes on teistes riikides seadusliku viibimise aluse kaotanud (näiteks elamisloa lõppemine õppimise alusel), kes peetakse Eestis kinni olles suundumas järgmisesse turvalisse riiki (peamiselt Soome või Rootsi), kes tulevad turvalistest riikidest majanduslikel põhjustel (vaesed põllumehed või karjakasvatajad), kes on Euroopas läbinud mitmeid turvalisi riike või mitmes ka taotlused esitanud ning kes esitavad taotluse viimasel hetkel piiril olles juba väljasaadetav.

Niinimetatud asylum shopping ja varjupaigainstitutsiooni kuritarvitamine ühes taotluste menetluskorraga on murettekitav trend ning seab esitatud taotluse sisendi seaduse silmis koheselt kahtluse alla. Põgenikele jääb tihti arusaamatuks, miks ei või nad soovitud riiki suunduda ning miks üks või teine riik neid kinni peab. Olukorra teevad keerukamaks eelnimetatud levivad kuuldused – dokumentide puruksrebimine piiril, sõrmejälgede andmisest keeldumine või ütluste alusel varasemalt esitatud taotlustest vaikimine.

Praktika näitab, et kõige mahukam osa vaidlustest kaasneb ennekõike perspektiivitute taotluste vaidlustamisega.

Piltliku näitena võib tuua isiku, kes on teekonnal läbi Euroopa erineva nime ning vanusega esitanud mitu varjupaigataotlust edasi liikumise eesmärgil. Äärmuslikumad on näited, kus varjupaigataotlejad, kel reaalne tagakiusamise oht puudub, püüavad oma ütlusi toetada internetist leitavate rahvus- või usukaaslasi puudutavate artiklite varal.

Indiviidi tasandil jätab see põgeniku (jättes kaitse saajaks kvalifitseerumise ja mitte kvalifitseerumise kõrvale) halvemal juhul pikaks ajaks süsteemi “ringlema”. Eestis vaadatakse varjupaigataotlus läbi maksimaalselt 6 kuuga, erandkordadel järgneb asjaolude põhjalikuma selgitamise jaoks õigus menetlustähtaega 2 kuu võrra pikendada.

Kirgi kütnud artikkel Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses elavast Albaania perekonnast ning saadetud sõnum inimlikkusest oli mitmeti valesti adresseeritud.

Varjupaigataotluse keelduva otsuse korral on isikul õigus otsus edasi kaevata ning sellele järgneb omakorda üldjuhul pikk kohtuvaidlus. Praktika näitab, et kõige mahukam osa vaidlustest kaasneb ennekõike perspektiivitute taotluste vaidlustamisega. Lõpliku keelduva kohtulahendini jõudes peaks isikut ootama väljasaatmine, mille kiirus sõltub suuresti tagasisaadetava kodakondsusjärgsest riigist.

Uute asjaolude ilmnemisel võib sama isik aga uue varjupaigataotluse esitada ning protsessi taas käima lükata. Pikaaegne staatuseta olek ning tihti õigusriigi toimimise mittemõistmine laastab inimest ennast ning koormab tarbetult riiki ja põgenikega tegelemiseks mõeldud mehhanisme.

Mitmed Euroopa riigid rakendavad perspektiivitute taotluste eristamiseks kiirmenetlust. Kuigi sisseränne ning rahvusvahelise kaitse taotluste arv Eestis on hüppeliselt kasvanud alles eelmise aasta lõikes, tuleks senise menetluskorra murdumist ennetades mõelda lähteriikide eristamisele ning võimalikule kiirmenetlusele olukorras, kus isikud pärinevad turvalistest riikidest või on taotlused esitanud selgelt teistel põhjustel (ennekõike majanduslikel või kel puudub reaalne oht oma elule).

Meedia teravdatud tähelepanu

Kirgi kütnud artikkel Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses elavast Albaania perekonnast ning saadetud sõnum inimlikkusest oli mitmeti valesti adresseeritud. Tegemist oli näitega sellest, kuidas inimlikult mõistetav abivajadus ei anna automaatselt alust varjupaiga saamiseks.

Taotlusi läbi vaadates ei ole kohta subjektiivsusel või isiklikel hinnangutel/sümpaatial. Vastasel juhul kaoks kaitse taotlejate menetlemisel fundamentaalne ühetaolisuse alus selgitada välja tagakiusamise mõõde ja reaalne oht taotleja elule. Inimlikkus kahtlemata ei puudu inimesega suhtlemisel, olgu ta varjupaigataotleja või väljasaadetav.

Küll aga on Eestil teiste riikide näitel ruumi arendada reaalsete asjaolude ilmnemisel täiendavaid võimalusi isiku seaduslikult Eestisse lubamisel. Mitmed Euroopa riigid võimaldavad rahvusvahelist kaitset ka humaansetel kaalutlustel (näiteks peresidemed riigis või tervislikud põhjused). Surve kasvades on selge, et taotlejate menetlemine peab olema paindlikum. Kuid ka erandlikud järeleandvad mehanismid peavad tagama kaitse vajaduse reaalse tuvastamise. Iseäranis tasub perekondlikke sidemeid silmas pidada kultuurilist eripära ning taotlejate kodakondsusjärgsete riikide kogukondlikku elulaadi – tuumikperekond on suur ning kogukondlik elu viitab ka tugevamale keele, usu ja kultuuri alalhoiule.

Objektiivse ajakirjanduse tavadest kõrvalekalde näitena saab tuua oktoobris meediasse jõudnud loo väljasaadetud Iraagi perekonnast. Tegemist oli juhtumiga, kus avalikkusel oli raske mõista, miks neid Eestis kinni peeti ning Soome ei lasta. Ometi toimus väljasaatmine nende vabal tahtel pärast põhjalikku selgitus- ja teavitustööd ning perekonnal säilis seejuures lõpuni võimalus varjupaika taotleda. Seetõttu on oluline, et niivõrd emotsionaalselt laetud teemadega käidaks ümber objektiivselt.

Kuigi rändekriisi puudutav on kirgi küttev teema – kokkupuude Eestis nii geograafiliselt kui kultuurilis-religioosselt kaugete kogukondadega on väike, on iseäranis oluline lähtuda faktidest ning hoiduda lahmivatest süüdistustest. Et Eestis majutavad varjupaigataotlejaid kaks asutust – Vao varjupaigataotlejate majutuskeskus ja Harku kinnipidamiskeskus – on mõlemad olnud kasvava meedia tähelepanu all.

Kinnipidamiskeskuse nimetust kannab viimane seetõttu, et majutatakse ka väljasaadetavaid – ehk neid, kes ei ole varjupaigataotlust esitanud (illegaalid) – ning kaitse taotlejaid, kelle kinnipidamiseks on kohus andnud loa. Teisisõnu tähendab see, et isik vajab tuvastamist, selgitama peab tema varjupaigataotlusega seonduvaid asjaolusid ning kõige tõenäolisemalt on taotleja olnud siirdumas mõnda järgmisesse turvalisse riiki ehk tema puhul on võimalik põgenemise oht. Vältimaks aga korduvate taotluste sisse andmist ning vastutava riigi väljaselgitamist, paigutatakse isik Harkusse. Mis tahes kinnipidamise aluse ära langedes varjupaigataotleja ka vabastatakse.

Kindlasti ei ole kõik Harkus viibijad rahulolematud. Pigem kasvab frustratsioon ja rahulolematus pika ooteaja tõttu. Perspektiivitute juhtumite puhul ei soovi taotlejad keelduva otsuse põhjustega leppida ning võtavad vabatahtlikult ette kohtutee, mis pikendab nende keskuses viibimist veelgi. Olukorra teeb raskemini mõistetavaks ka asjaolu, et tihti on taotleja pereliikmed ja lapsed lähteriigis omapäi ja üksi.

Oluline on teadvustada, et pagulasi ei saa integreerida samadel alustel venekeelse elanikkonnaga ega lähtuda lõimimisprogrammide loomisel väljakujunenud praktikast.

Indiviidi tasandi isiklik traagika on midagi, millega keskuse töötajad igapäevaselt kokku puutuvad. Seetõttu oleks meelevaldne väita, justkui puuduks sellises asutuses inimlikkus. Lisaks on keskuses viibijatele tagatud eesti keele õpe, huvitegevus, arsti- ning õeteenus, psühholoogi vastuvõtt, nõustamisteenus, kohtumised lähedastega, tasuta riigi õigusabi ning tähtsamate toimingute juures tõlk.

Rahvusvahelise kaitse saajate lõimimisest

Riigikontrolli audit rõhutab vajadust töötada välja pikaajaline rahvusvahelist kaitset vajavaid isikuid puudutav poliitika, mis arvestaks nende ühiskonda lõimimise vajadust. Senine rahvusriikides rakendatud lõimumispoliitika on olnud pigem homogeniseeriv ning suurte sisserännanute osakaaluga riikides ka assimileeriv (nn ühesuunaline sulatusahi).

Kultuurilis-religioossed erinevused maailma eri piirkondade vahel lähevad üha suuremasse vastuollu. Toimivat integratsioonimudelt, mis suudaks üheaegselt arvestada inimeste kultuuritausta, identiteeti, religiooni ning viimastest tulenevaid vajadusi ja eripärasid, on keeruline leida.

Eestit iseloomustab seejuures valikulise sisserände toetamine, ühiskonna pigem madal valmisolek sisserände suurendamisega kaasnevaga toimetulekuks ning ajaloolist pärandit arvestades kõrge ohutunne keele ja kultuuri jätkusuutlikkuse suhtes.

Oluline on teadvustada, et pagulasi ei saa integreerida samadel alustel venekeelse elanikkonnaga ega lähtuda lõimimisprogrammide loomisel väljakujunenud praktikast.

Välja on töötatud kohanemisprogramm, kuhu PPA rahvusvahelise kaitse saanud suunab. Programm koosneb baasmoodulist ja kuuest teemamoodulist, mis on soovituslikud. Baasmoodul tutvustab Eesti riigikorda, eluolu, elukohaga seonduvat ning kultuurikeskkonda. Rändeliigiga seotud teemamoodulid on: töö ja ettevõtlus, õppimine, teadus, perekond, rahvusvaheline kaitse ning lapsed ja noored (alla 15-aastastele). Keeleõpet peaksid pagulased saama välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel süvendatult.

Auditist joonistuvad välja kolm peamist probleemi. Esiteks on kohanemisprogramm soovituslik. Teiseks pakutakse mooduleid peale rahvusvahelise kaitse teemamooduli vaid inglise ja vene keeles. Kolmandaks on kohanemise ja lõimumise eest vastutavate ministeeriumite vahel ebakõlad ning erinev visioon.

Kaitse saanutega tuleks läbi kohustusliku programmi tegelema hakata kohe. Teisisõnu tuleks ennetada nende langemist “vähelõimunute” gruppi, kellega tegelemiseks on hiljem eraldi programm. Mooduleid tuleks pakkuda vähemalt ühes kaitse saanute seas enam levinud keeles. Oluline on teadvustada, et varjupaigataotlejatest suur osa ei valda ühtegi keelt peale emakeele või keerulisematel juhtudel ei mõista ladina tähestikku. Seetõttu tuleks kohanemisprogrammis eristada ka kirja- ja keeleoskusel põhinevaid sihtrühmi ning leida võimalusel individuaalsem lähenemine. Et Eesti mõistes on tegemist uutes mõõtmetes olukorraga ning programmi head ja vead saavad selgeks jooksvalt, peaks kohanemisele suunatud meetmed olema paindlikud ja pidevalt kogemustele tuginedes vormitavad.

Kaitse saanute laialihajutamisest ei piisa. Ka ei tohiks teise riiki elama asumisel selle riigiga seonduva õppimine jääda vabatahtlikkuse pinnale. On oluline, et kohanemisprogramm ning kaitse saanute tugiisikute vahel valitseks toimiv koostöö ning tagasisidestamine. Teadlikkus kultuurilistest eripäradest peab olema vastastikuline – oluline on, et inimesed suudaksid kujundada adekvaatse maailmapildi.

Rahvusvahelise kaitse saajate haridusest

Lõimimise kontseptualiseerimisel ja mõõtmisel on lisaks keeleoskusele ning baasteadmistele kaitset pakkuvast riigist võtmetähtsusega ka haridus. Selle kvaliteet ja kättesaadavus mõjutavad elujärge, hiljem hakkamasaamist tööturul ning on kooliealiste (ka kõrghariduse) puhul sotsialiseerumise alustalaks.

Põgenikke ning pagulasi käsitletavaid teemasid avatakse liigagi tihti kõrghariduse ning spetsialistide võtmes. Pole kahtlustki, et üldjuhul valdab kõrgharidust omav või oma valdkonna spetsialist ka rohkem keeli ning oleks ühikonda lõimitavana kergem sihtgrupp. Tegelikkuses on Eestisse, iseäranis Harku kinnipidamiskeskusesse jõudnute näitel kõrgharidus pigem erand kui reegel. Palju on täisealisi põhi- või väiksema haridusega ning tavatu ei ole ka sootuks kirja- ja lugemisoskuse puudumine.

Kooliealistele põhihariduse pakkumise kohustus lasub kohalikel omavalitsustel. Kui kaitse saanud Eestis piirkonniti hajutatakse, tõstatub teravalt maapiirkondade valmisolek kultuurilis-religioosselt erineva taustaga õpilaste vastuvõtmiseks. Teisalt on maapiirkondade koolides ka õpilaste arv üldjuhul väiksem, mis võimaldab indiviidikesksemat lähenemist.

Õpetajate mitmekultuuriline kompetents on ennekõike tugevam keskustes nagu Tallinn ja Tartu, kuid ka seal on täiendkoolituste süsteem olnud pigem katkendlik. Küll aga oleks üheks lahenduseks koostöö just nendes linnades asuvate rahvusvaheliste koolidega.

Unustada ei tohi, et kriisikolded kaitset vajavate koduriikides on tinginud koolihariduse katkendlikkuse, eakohased teadmised või läbitud klasside arv ei pruugi vastata Eesti või lääne koolihariduse mudelile ning meie ühiskonnas tavatuna võivad mitmed olla lugemis- ja kirjaoskamatud. Keerulisema näitena võib see tähendada teismeealist, kel on meie mõistes vaid algharidus, kes ei ole teatud aineid kunagi õppinud ning kes ei valda peale emakeele ühtegi teist keelt või kellele on võõras ladina tähestik.

Kaaluma peaks eri- või tasandusklasside loomist, keerulisemate juhtumite puhul ka erirühmade avamist. Arvestama peab ka kultuurilisest taustast tingitud erivajadustega – nagu eridieet, palveruum, soost või tähtpäevadest tingitud piirangud.

Kokkuvõtteks

Pagulastemaatikas orienteerudes on oluline teadvustada, et arusaam õigustest ning riigi toimimisest on põgenike kodakondsusjärgseid riike vaadeldes sootuks erinev. Läänelik õigussüsteem, Dublini regulatsioon ning tegeliku kaitse vajaduse alla sobitumine või mittesobitumine vajab tõhusat selgitus-ja teavitustööd.

Sisserändesurve suurenemisel kasvab ka varjupaigainstitutsiooni kuritarvitamine. On ääretult oluline keskenduda ennetavalt probleemistikule, kus perspektiivitud taotlused ning majandusränne hakkavad süsteemi koormates varjutama reaalse kaitse vajajaid. Rahvusvahelise kaitse taotlus ei ole kauplemisobjekt või meede õigustada rännet muudel põhjustel.

Lõimimis- ning haridusprogramme kavandades tuleb arvestada mitte üksnes kultuuriliste ja religioossete eripäradega, vaid ka eelnevate õnnestumist raskendavate “käegakatsutavamate” probleemidega nagu keeleoskus, madal haridustase, suutmatus lõpuni hoomata lääneliku riigi toimemehhanisme ja vabaduste kontseptsiooni.

Annika Murov on lõpetanud Tartu Ülikooli politoloogia magistriõpingud ning tegelenud immigratsiooni temaatika ja integratsioonimudelitega. Hetkel töötab ta Harku kinnipidamiskeskuses varjupaigataotlejate ja väljasaadetavate nõustajana.