Kui vaadata Eesti kasvuhoonegaaside heite vähenemist tervikuna, siis on Eesti Euroopa Liidu ülese eesmärgi – vähendada 2030. aastaks heidet 1990. aastaga võrreldes 55 protsenti – juba täitnud.

Kuigi Eesti koondnäitaja on korras, peitub mure selles, et Euroopa Liit on seadnud aastani 2030 eraldi kohustuslikud eesmärgid ka konkreetsetele sektoritele ning nende täitmist jälgib Euroopa Komisjon kullipilgul. Praeguseks on selge, et mitmed sektorid ei suuda neile ettekirjutatud süsinikuheite vähendamise sihte täita.

Tuntuim neist on metsa-, maakasutuse muutuse ja maakasutuse sektor (LULUCF), mille eesmärgid on Eestile olnud ülejõukäivad. Kohustuste täitmata jätmise pärast ootab riiki ilmselt soolane trahv, mille suurus võib ulatuda üle saja miljoni euro.

Nähes, et üksikud sektorid on selgelt hädas, on kliimaministeerium koos valitsusega võtnud uue suuna: 2030. aastal algava kümnendi puhul peab riikidel olema õigus ise otsustada, millistes sektorites heidet rohkem vähendada ja kus on vaja anda rohkem aega.

Riigikogu keskkonnamisjoni aseesimees Andres Metsoja (Isamaa) nentis, et valitsus ja ministeerium on jõudnud lõpuks tõdemuseni, mida sektorid ütlesid juba alguses: LULUCF-i eesmärgid ei ole täidetavad.

"Toona vaieldi sellele vastu ja öeldi, et see on hea plaan ning sellest tuleb kinni pidada. Nüüd on läbi vahekokkuvõtete jõutud sinnamaani, kus on selge, et seda ei ole võimalik täita. Kuid ma ei ole kindlasti seda meelt, et see täitmatu plaan peaks nüüd üle meie majandusmaastiku laiali määritama. Pigem peaks suund olema väga selgelt oma rahvuslike ressursside eest seismisel. Näiteks põlevkiviõli süsinikukvoot peaks liikuma koos õliga asukohariiki ega jääks meie arvestusse," märkis Metsoja.

Kliimaministeeriumi kliimaosakonna juhataja Laura Remmelgas selgitas, et Eesti eesmärk on saavutada järgmisel kümnendil suurem paindlikkus.

"Eesti huvi on, et 2040. aasta eesmärgi täitmisel oleks riigil üks koondhindamine ja otsustusvabadus selle sees," ütles Remmelgas ERR-ile. Tema sõnul on kliimapoliitika Euroopas muutumas küpsemaks: kui varem lepiti kokku vaid numbrid, siis nüüd arutatakse põhjalikult, kuidas on neid eesmärke üldse võimalik saavutada.

Remmelgas märkis, et Eesti ei poolda enam ka iga-aastast ranget trajektooride seadmist ega viieaastasi vahe-eesmärke.

"On meetmeid, mille mõju võibki avalduda alles pika aja peale. Samuti võib esineda aastaid, kus heide ongi suurem – olgu põhjuseks energiakriis või looduses toimuvad muutused, nagu lõunapoolsetes riikides suured metsapõlengud. Selliselt iga-aastaselt väga ranget piiri hoida ei ole mõistlik. Oluline on vaadata, kuidas me lõppeesmärgi täidame," ütles Remmelgas.

Lahe: maailm on muutunud

Riigikogu keskkonnakomisjoni liige Hanah Lahe (Reformierakond) rõhutas, et soov suurema paindlikkuse järele ei tähenda kliimaeesmärkidest taganemist. Tema sõnul on maailm alates 2019. aastast, mil Euroopa rohelepe alguse sai, drastiliselt muutunud.

"Meile on lisandunud julgeolekuoht. Kui rohelepe sündis, oli olukord Euroopas hoopis teine," märkis Lahe. Ta selgitas, et Eesti ei ole oma sooviga üksi – sarnast paindlikkust otsivad ka naabrid Soomest ja Rootsist, kus teatud sektorites ei ole heite vähendamine läinud loodetud tempos.

"Kliimapoliitika ei tohi olla asi iseenesest, vaid see peab olema seotud kõige muuga liikmesriikides, sealhulgas majanduse konkurentsivõimega," märkis Lahe.

Maran: trahvid vahe-eesmärkide eest peavad säilima

Riigikogu liige Tiit Maran (SDE) hoiatas, et eesmärkide hägustumine võib avada tee tegevusetusele. "Kui sektoritel puuduvad konkreetsed eesmärgid, saavad suuremate hoobadega valdkonnad, näiteks metsa- ja turbatööstus, endale soodsamad tingimused välja kaubelda, veeretades kohustused teiste õlule," väitis Maran.

Samuti märkis Maran, et ilma siduvate eesmärkide ja reaalsete sanktsioonideta muutub kliimapoliitika sisuliselt vabatahtlikuks ning jääb poliitiliste tõmbetuulte meelevalda, kus iga uus valitsus võib eesmärke vastavalt soovile ümber kujundada.

"Me peame tajuma kliimamuutuste tegelikku tähendust ühiskonnale. See teema on erakordselt keeruline ja veel hullem on, kui sinna juurde tulevad populistlikud segadust tekitavad loosungid," rõhutas Maran.

Maran oli eriti kriitiline vahe-eesmärkide ja trahvide kaotamise osas.

"Miks me neid trahve kardame? Kas me kahtlustame, et me ei täida nõudeid? Vastus oli ametnikelt ebamäärane. Mina isiklikult ei oska muud tõlgendust leida, kui et kui eesmärkide mittetäitmisel trahve pole, muutub see täiesti vabatahtlikuks. Sisuliselt ei ole siis ei präänikut ega piitsa," tõdes Maran.

Lahe ei nõustunud kriitikaga, nagu muudaks sanktsioonidest loobumine pildi liiga segaseks. "Me teeme ju igal aastal seiret ja teame täpselt, kus on probleemid. Ma ei kleebiks Eesti seisukohale külge "minnalaskvat" suhtumist, see on vale. Me peame lihtsalt arvestama erinevate kriisidega, mis on üksteisele lisandunud," lisas ta.

Metsoja: arvestusmetoodika vajab vigade parandust

Andres Metsoja leiab lisaks, et praegune metoodika on ebaõiglane, kuna Eesti kannab vastutust heitmete eest, mis kaasnevad mujal tarbitavate toodetega.

"Pellet läheb Hollandisse, aga kvoot jääb meile. Sama on turbaga – süsinikuheide jääb meie arvestusse. Arvestuse alus tuleb korda teha ja seostada see majandusega: kuhu kaubad liiguvad, sinna seotakse ka süsinik," rõhutas Metsoja.

Maran kutsus üles usaldama sõltumatuid institutsioone, kes suudavad valdkonda objektiivselt hinnata. Tema sõnul lükatakse ebamugavad otsused praegu tulevikku: "See tähendab, et tuleviku otsustajad peavad nende asjadega tegelema, aga siis on see juba palju keerulisem."