Rain Lõhmus ütles eelmisel nädalal Äripäeva raadiole midagi, mille pealkirjast tõmmati üles päris korralik ving üles. Tema öeldut tõlgendati nii, et 10 protsenti pangatöötajatest tuleb lihtsalt välja vahetada. Tegelikult, olgem ausad, ta ütles, et laisad ja mittepüüdlikud tuleks välja vahetada. Kuidas sina sellest aru said?

Ma sain sellest täpselt samamoodi aru ja pean tunnistama, et see, kui korralik ving sellest käima tõmmati, oli minu jaoks suhteliselt üllatav. Samas, kui ma järele mõtlesin...

Miks ainult suhteliselt?

Kuna olen ise finantssektori taustaga ja töötan ka praegu selles sektoris – küll mitte pangas –, siis on mu arusaam ilmselt ka tänu peetud ametitele selline, et tegemist on stressirikka keskkonnaga. Finantssektor on stressirikas keskkond. Kui ma nüüd mõtlen, miks sellisesse kohta tööle tahetakse, siis sellepärast, et seal teenib... mitte halvasti.

See on natuke sarnane olukord sellega, kui inimesed peavad ronima kõrgepingeposti otsa, et meil kõigil elektrit oleks – neile makstakse ka üldiselt natuke rohkem, sest tegu on stressirikka keskkonnaga ja see stress on seal vaikesäte. Selles ei ole mitte midagi imelikku, et stressirikkas keskkonnas oodatakse tulemusi, kasvu ja seda, et pinge oleks ka heas mõttes kogu aeg üleval. Ma ei taha seda sõna kasutada, aga mulle tundub, et me oleme ära pehmostunud. Eraettevõtte eesmärk on teenida kasumit. Tööjõud on ressurss ja loomulikult tuleb seda kohelda hästi, aga ma kuulasin ka selle intervjuu ära ja sügasin kukalt. See oli sõbralik intervjuu ning kui seal öeldi midagi sellist, mis oli natukene kummaline, siis ma ütleks, et see oli pigem keel-põses huumor.

Jah, aga Lõhmus on oma väljaütlemistes alati olnud novaatorlik ja see seesama pehmostumine pangas ei ole talle lihtsalt omane.

Absoluutselt. Ma ei ütleks, et küsimus on selles, nagu oleks pank pehmostunud – ma räägin ikkagi reaktsioonist. See reaktsioon näitab seda, et – jällegi, kahju öelda ja ilmselt mõned inimesed pahandavad –, kui me mõtleme reaalsusele, mis meil hetkel on, siis on umbes 700 000 inimest, kes teevad tööd. Rahvastik vananeb, mis tähendab, et päris mitu tuhat inimest läheb aastas tööturult välja. See tööjõuressurss kogu aeg aheneb ja kuna pakkumispool on selline, nagu ta on – tööpuudus on madal ja enamasti alla naturaalse määra –, siis see tekitabki olukorra, kus tööjõud tunneb ennast mugavamalt kui väga paljudes teistes riikides.

Aga kui me mõtleme LHV pangale, siis see üritab ju tegelikult kasvada ka Eestist välja ja seal on see konkurentsipilt hoopis teistsugune. Meie kenas raamistikus võib-olla saabki tööjõud ennast mugavalt tunda, aga siin on päris mitu aspekti. Esiteks globaalne konkurents tiheneb. Teiseks tuleb mõelda, mida teeb tehisintellekt. Tehisintellekt kipub väga mõjutama just nimelt neid kõrgema keskklassi tubaseid töökohti, kus hästi teenitakse.

Ka sealt tuleb see konkurentsimoment sisse. Kui nüüd eraettevõtte ja börsiettevõtte suuromanik ütleb, et need on realiteedid ja see on raamistik, siis selle peale saagi käima tõmmata on inimlikult arusaadav, aga keskkonda arvestades võib-olla ei ole mõistlik.

Jah, me ei tohi ära unustada, et räägime töötajatest, kellel on mitmekordne keskmine palk. Me räägime inimestest, kellesse on panustatud ja kellelt oodatakse ka vastupanust. See maailm ei ole musid-kallid-karvapallid. Saan ma õigesti aru?

Jah, see maailm tõesti ei ole selline. Kui me mõtleme stressitasemele finantssektoris isegi mõnes meie lähiriigis, siis see on ikkagi mõnevõrra karmim kui meil. Aga üldiselt ma kahtlustan, et kui meil majandus stagneerub, globaalne konkurents tiheneb ja ebakindlus kasvab ning tehisintellekt tuleb peale, siis ei jää meil muud üle, kui minna tagasi suhtumise juurde, et elu ongi raske ja stressirohke. Me peame kuidagi tagasi jõudma selleni, et omanik eeldab ettevõtte kasvu, sest vastasel korral sõidab mingil viisil konkurentsi teerull meist kõigist üle.

Kui räägime inimeste tööpanusest ja selle mõõtmisest finantsmaailmas, siis kui lihtne on seda mõõta? Kas iga inimese taha saab kirjutada mingi numbri – kui palju ta on sisse toonud, palju kulutanud ja kas teda on kasulik pidada? Kas seda on üldse võimalik igal pool rakendada, et paneme inimesele joonlaua kõrvale ja vaatame, kas tootlikkus kasvab või ei kasva?

Kui me mõtleme konkreetselt eraettevõttele, siis veidi väljakutsuvamas majanduskeskkonnas on praktiliselt kõikides ettevõtetes selge arusaam olemas, miks mingisugune inimene tööl on, miks ta teeb just seda, mida ta teeb ja kas ta teeb seda hästi. Kui ta seda siis hästi ei tee või kui tema tööpanus ei ole tootlikkusega kooskõlas, siis tekivad otsustamise kohad. Nagu alguses mainitud, kuna meie tööjõuressurss on piiratud, siis sa ei saa küll pidada tööl kedagi, kelle tootlikkus ei ole piisav, et talle palka maksta, küll aga võib juhtuda, et sa pead hoidma tööl keskpärasust seal, kus oleks vaja tippe.

Laiendame seda teemat. Kes tahavad Rain Lõhmust kritiseerida, neil soovitan soojalt mitte käituda nagu keskmine uudistelugeja, kes luges pealkirja läbi ja juba läks kommenteerima, vaid see intervjuu uuesti üle kuulata. Aga kui palju peaks nüüd tähelepanu pöörama sellele väljaspool finantssektorit? Kas olemegi läinud liialt seda teed, et hoiame kõiki süles ja hellitame?

No ma olen selles mõttes ilmselt suhteliselt vale inimene, kelle käest seda küsida, sest minu...

Mul on kahju, et me kutsusime täna vale inimese stuudiosse.

Ei, ma lihtsalt mõtlen, et minu vastus on ootuspärane: kuna konkurents on tihe, siis majanduses ongi elu raske ja karm. Ongi pinge, probleemid ja stress ning midagi ei lähe paremaks. Me peame oma suhtumist tagasi keerama.

Kõikides sektorites?

Kõikides sektorites. Kui ma mõtlen sellele, kust see kõik tuli: ühel hetkel oli ainult päike, lilled ja heinamaa ning kasum ei olnud tähtis...

Ära viiulit unusta.

Just nimelt, ära unusta viiulit. See tuli sisse ajal, kui raha ehk krediidiressurss oli tasuta. Üldiselt, kui midagi on tasuta, kuigi sellel on riski näol hind tegelikult olemas, siis hakkavadki inimesed muutuma natuke liiga arnotalilikeks kaugusesse vaatajateks, kes räägivad pehmetest väärtustest. Aga ühel hetkel ei ole krediidiressurss enam tasuta, riskid on päris ja siis tuleb maailma vaadata oluliselt rohkem Joosep Tootsi kui Arno Tali moodi.

Jah, ja mitte jääda sinna Kiireks vahele.

Kiireks ei tohiks üldse jääda, tõesti.