USA president Donald Trump kaalub maapealset rünnakut Iraani vastu.

Eliitüksuse 82. õhudessantdiviisi umbes 2000 sõdurit on saanud käsu suunduda Pärsia lahe piirkonda, et olla valmis sõjaliseks tegevuseks Teherani vastu, kui läbirääkimised sõja lõpetamiseks peaksid ebaõnnestuma.

Maavägede kaasamine tähendaks olulist eskaleerumist konfliktis, mis sai alguse USA ja Iisraeli õhurünnakutega 28. veebruaril. 

82. diviisi üksused on spetsialiseerunud erioperatsioonide läbiviimiseks vaenulikus keskkonnas. 

Tegemist on lahingüksusega, mida on võimalik lähetada ükskõik kuhu maailmas 24 tunni jooksul. Üksus võib lahingusse sekkumiseks sooritada langevarjuhüppeid, et hõivata strateegilisi objekte, nagu lennuvälju, sadamaid ja taristut.

82. diviis on üks USA sõjaväe kuulsamaid üksusi, mis saavutas oma maine Teises maailmasõjas ning on osalenud peaaegu kõigis Ühendriikide sõjalistes konfliktides sellest ajast saadik. Hiljuti viibis üksus Iraagis ja Afganistanis. Üksus suunati Euroopasse vahetult pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse, et tugevdada NATO idatiiba.

Washington on jäänud kidakeelseks küsimuses, kuidas 82. diviisi Pärsia lahe piirkonnas kasutama hakatakse. Valge Maja pressiesindaja Anna Kelly ütles siiski: "President Trumpi käsutuses on alati kõik sõjalised võimalused."

Üksuse lähetamine toimub pärast teadet, et piirkonna poole on teel kaks dessantrühma, kuhu kuulub peaaegu 5000 USA merejalaväelast.

Sõjandusanalüütikute sõnul annaks merejalaväelaste ja langevarjuvõimekusega dessantväelaste kombinatsioon Trumpile mitmeid võimalusi piiratud maapealsete rünnakute sooritamiseks Iraani sihtmärkide vastu.

The Telegraph vaatleb potentsiaalseid missioone, milleks 82. diviisi võidakse rakendada.

Hormuzi väina turvamine

Iraan ja tema käsilased on põhjustanud majandusliku kaose, sulgedes Hormuzi väina – kitsa veetee, mida läbib 20 protsenti maailma naftatarnetest. Väidetavalt on režiim laevatee mineerinud ja takistab osa aluste läbipääsu. Probleemid väinas on kergitanud nafta hinna üle 100 dollari barreli kohta.

Islami režiimi kontrolli võtmeks on strateegiliselt oluline Qeshmi saar, mis asub väina kitsaima osa kohal. Kunagi turistide seas populaarne saar on muudetud sõjaliseks kindluseks. 

Saarel asuvate soolakoobaste ja mangroovimetsade alla on peidetud "maa-alune raketilinn", kus Teheran arvatakse varuvat tohutuid koguseid relvi, sealhulgas laevastikuvastast laskemoona, mis on väina ohustamisel kesksel kohal.

Tunnelivõrgustik asub teadaolevalt nii sügaval maa all, et on tavapärastele relvadele praktiliselt kättesaamatu; mõned analüütikud oletavad, et raketibaas võib ulatuda 500 meetri sügavusele. 

Arvatakse, et Iraanil on võimekus tulistada neist hoidlatest rakette Hormuzi väina läbivate laevade pihta. Samal ajal on režiim väidetavalt kasutanud saare rannikul asuvaid väikeseid sadamaid ründekaatrite ja droonide väljasaatmiseks.

82. diviisile võidakse anda ülesanne neutraliseerida see oht ja vabastada laevatee Teherani kontrolli alt.

"Sõjaliselt on see suhteliselt selgepiiriline operatsioon, kuid see on kõike muud kui lihtne ega möödu suurte riskideta," ütles Briti sõjaväeluure endine kolonel Phil Ingram. "See võib olla ameeriklaste jaoks väga verine ja kulukas operatsioon."

Esmalt peaks USA saare kaitset "pehmendama" massiivse õhupommitamisega, kasutades F-35 hävitajatelt heidetavaid täppispomme, märkis Ingram. 

Seejärel asuksid tegevusse dessantväelased, hõivates peamised sõjalised objektid või rünnates tunnelivõrgustikku, et Iraani raketiohtu vähendada.

Samal ajal võiksid sekkuda USA ründehelikopterid Apache ja ründelennukid A-10 Warthog. Selliseid õhusõidukeid on USA läheduses juba kasutanud – kindral Dan "Razin" Caine avaldas kolmapäeval, et A-10 lennukid on Hormuzi väinas ründekaatreid jälitanud ja hävitanud. 

31. merejalaväe ekspeditsiooniüksuse sõdurid võiksid sooritada dessantrünnaku, kasutades umbes 2200 merejalaväelast ja soomusmasinaid, et toetada dessantväelasi ja hõivata Qeshmi ümbruse sadamad. 

Teine sama suur üksus, 11. merejalaväe ekspeditsiooniüksus, asus eelmisel nädalal San Diegost teele ja võiks operatsiooniga liituda, mis tähendab, et saart võib rünnata üle 6000 USA sõdurit. Arvatakse siiski, et nende päralejõudmiseni kulub veel nädalaid.

Ingram pidas sellist rünnakut tõenäoliseks, lisades: "Suur eelis on see, et iraanlased ei saa neid soomuskolonnidega rünnata."

Khargi saare hõivamine

Teine võimalus on Qeshmist 500 kilomeetrit põhja pool, sügaval Pärsia lahes asuv Khargi saar – tegemist on Iraani peamise naftaekspordi terminaliga, mis käitleb peaaegu kogu riigi toornafta väljavedu.

Trump on öelnud, et võib saare hõivata, mis avaldaks Teheranile märkimisväärset majanduslikku survet. 

82. diviis võiks olla rünnaku esimene laine, maandudes langevarjudega, et kindlustada saare loodeosas asuv lennuväli ja luua USA vägedele tugipunkt.

Raskuseks on aga kahe potentsiaalse USA dessantrühma toomine läbi ohtliku Hormuzi väina. Eksperdid on varem viidanud, et need merejalaväe üksused, mis koosneksid umbes kuuest laevast, oleksid Iraani raketi- ja droonirünnakutele haavatavad.

"Nad purjetaksid läbi pudelikaela... See on iraanlastele suur ja ahvatlev sihtmärk. Kui neil on laevavastaseid rakette, siis just seal nad neid kasutaksid," hoiatas kuningliku teenistusinstituudi (RUSI) sõjateaduste direktor Matthew Savill.

Uraanivarude hõivamine

Kõige suurema riskiga ja ekspertide hinnangul ka kõige vähem tõenäoline variant oleks otsene rünnak sügavale Iraani sisemaale, et konfiskeerida rikastatud uraani varud, mis on tuumarelva väljatöötamise võtmeks.

USA väitis, et hävitas Iraani suutlikkuse sellist materjali toota 2025. aasta juunis toimunud õhurünnakute käigus tuumarajatistele. Enne seda rünnakut asus suurem osa Iraani rikastatud uraanist kolmes tehases – kahes Natanzi ja ühes Fordo rajatises. Teadaolevalt need aga hävitati või said tõsiselt kahjustada.

Analüütikute sõnul on Iraan ehitanud uusi rikastuskohti – ühe nimega Pickaxe Natanzi lähedal Zagrose mäestikus ja teise Isfahanis. 

82. diviisi dessantväelased võidaks lennutada Iraani, et püüda need uued asukohad hõivata ja eemaldada islami režiimi uraanivarud, mis kaaluvad arvatavalt umbes 450 kilogrammi.

Kuid missioon nõuaks sadu kilomeetreid rändamist riigi südamesse ja selle ebaõnnestumise tõenäosus on suur, mistõttu on see ekspertide sõnul väga ebatõenäoline.

"See oleks väga riskantne operatsioon vähese tegeliku kasu nimel," ütles Ingram. "Kui USA teab, et rikastatud uraan on maa all, saavad nad selle sinna lihtsalt võimsate pommidega sulgeda." 

Ta märkis, et vägede saatmine uraanivaru leidmiseks ja väljatoomiseks on äärmiselt ohtlik. "Ameeriklased saaksid sellega hakkama, kuid objektid on tõenäoliselt tugevalt kaitstud ja ohvrite arv oleks tohutu. Isegi siis pole garantiid, et uraan on pärale jõudes alles. See võib olla USA elude raiskamine."