Pärnus mälestati küüditamise ohvreid Leinapargis, kus kunagi asus Pärnu raudteejaama Papiniidu peatus, kust pandi 1949-ndal aastal vagunitesse enam kui 2000 inimest. Leinapargis loeti mälestuspalvust ja asetati pärjad mälestuskivi jalamile.

1949-nda aasta märtsis viidi Eestist Siberisse kokku üle 20 000 süütu inimese.

"Meid küüditati Hallistest, see on Mulgimaal. Meie pere oli neli last, ema, sest mehed viidi enne seda, 1945. aastal, kõik vangi. Kõikidest meie piirkonna taludest viidi kõik mehed vangi, nii et ainult lapsed ja ainult emad olid siis saadetud Siberisse," rääkis 1949. aastal Viljandimaalt küüditatud Evi Kolla.

"Minu vend oli kõige vanem neist lastest, ta oli 12-aastane ja kõige noorem oli siis kaheaastane. Lapsi oli peredes hästi palju, nagu ikka Eesti taludes oli. Esimesed lapsed juba surid meil tee peal ära, viidi vagunitest välja. Kuhu nad viidi, seda muidugi ei tea. Meie vagun siis viidi kuskile Hakassiasse. See oli siis selline põlisrahvas seal maal ja need olid ka nii vaesed, et nii vaeseid inimesi pole ma kunagi näinud. Imelik küll, aga meie pere oli ainukene pere, kes sellest vagunitäiest rahvast täies koosseisus tagasi tuli," sõnas Kolla.

1949. aastal Valgamaalt küüditatud Eha Martinson rääkis, et tema oli 12- aastane, õde oli kümneaastane ja vanaema oli 73-aastane.

"Ema suri meil 1947. aastal ja isa oli parajasti veskil sel päeval, tema ei jõudnud koju, aga hiljem ta võeti, kui ta koju tuli, võeti ka ja saadeti teise kohta. Meie läksime Novosibirski oblastisse, isa viidi Irkutski oblastisse. Meie tulime kõik tagasi. Vanaema tuli ka tagasi," lausus Martinson.