Eesti 200 sünnihetkeks võib pidada 2. maid 2018, kui kümme kuud enne 2019. aasta riigikogu valimisi ilmus Postimehes manifest, mille autorid olid Priit Alamäe, Indrek Nuume, Küllike Saar, Kristina Kallas ja Kristiina Tõnnison.

"Teeme ettepaneku moodustada Eesti arengusse panustada soovivaid inimesi koondav poliitiline liikumine, eesmärgiga pakkuda praegustele poliitilistele erakondadele ideelist konkurentsi ja julgeid mõtteid Eesti paremaks ehitamisel. Meie eesmärk on vaadata kaugemale kui üks valimistsükkel – ainult nii on võimalik ehitada 200-aastast Eestit," seisis manifestis.

Manifesti selles lõigus anti esimest korda avalikkusele ka vihje tulevase partei nimest Eesti 200.

Loodav liikumine vajas mõistagi tuntud nimesid. Augustis teataski varem IRL-i juhtinud, kuid sealt pettumusega lahkunud Margus Tsahkna, et liitub tol hetkel mittetulundusühinguga Eesti 200. Ta avaldas lootust, et Eesti 200 muutub erakonnaks ja osaleb järgmisel aastal riigikogu valimistel.

Septembris pani uuringufirma Emor Eesti 200 esimest korda erakondade toetusuuringusse. Tulemus neli protsenti ei ületanud küll veel valimiskünnist, kuid oli alguse kohta paljulubav. Võrdluseks, kui Emor pani 2022. aastal uuringusse sisse Parempoolsed, said nad esimesel neljal kuul toetuseks vaid ühe protsendi.

3. novembril 2018 asutati erakond Eesti 200. Selle esimeseks esimeheks valiti Kristina Kallas. Erakonna juhatusse sai teiste seas Margus Tsahkna. Tehti ka otsus osaleda erakonnana 2019. aasta parlamendivalimistel.

Erakonna reiting kerkis samal kuul juba kaheksale protsendile.

14. jaanuaril 2019 teatas Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar, et lahkub ajalehest ja pürib erakonna Eesti 200 ridades riigikokku. Hussar ja Tsahkna on sugulased. Kui Hussarilt küsiti erakonna maailmavaate kohta, vastas ta: "Julgen arvata, et Eesti 200 on pigem liberaalkonservatiivne erakond." 

Veebruari teisel poolel läbi viidud küsitlus näitas Eesti 200 toetuseks kuus protsenti, vahetult enne valimisi tehtud aga juba künnise alla jäävat nelja protsenti. Piiri peal olek võis mängida Eesti 200 kahjuks, sest kõhklejad ei pruukinud oma hääle kaotsi mineku hirmus neile häält anda. Eesti 200 sai kogu Eestis 4,4 protsenti toetust, mis jättis nad napilt, aga kindlalt künnise alla.

Üks kampaania suur möödalask olid erakonna reklaamid Hobujaama trammipeatuses, mis suunas eestlasi ja venelasi trammi ootama ooteplatvormi eri servadesse. Eesti 200 esimees Kristina Kallas selgitas plakatite paigaldamist sellega, et sooviti näidata, kuidas vaid üks plakat suudab ühiskonda lõhestada.

Mõte võis olla hea ja õige, aga paljud ei saanud sellest aru. Järgmise päeva hommikuks vahetati küll plakatid uute vastu välja, aga kahju oli tehtud.

Samas kerkis erakonna reiting pärast valimisi Emori küsitlustes 10–12 protsendile. Oma rolli võis selles mängida Keskerakonna, Isamaa ja EKRE üsnagi ootamatu valitsusliit, millele Eesti 200 vastandus.

Sama aasta mais toimunud Euroopa Parlamendi valimistel ei õnnestunud Eesti 200-l oma saadikut Brüsselisse saata, kuid need valimised polnud erakonna tuleviku seisukohalt ka olulised. Eesti 200 sai 10 706 häält ehk 3,2 protsenti, mis on kehvem tulemus kui riigikogu valimistel (4,4 protsenti). Huvitava nüansina, Kristina Kallas kogus 4773 häält, erakonna esinumber EP valimistel Lauri Hussar 3078 häält.

Palju olulisem oli, et erakond püsiks koos ja ühtne ning teeks lubava tulemuse 2021. aasta kohalikel valimistel.

Nii ka läks, erakond sai kohalikel valimistel üle Eesti 35 351 häält ehk kuus protsenti toetust. See oli parem tulemus kui sotsidel oma nimekirja all.

Et Eesti 200 sai oma esinduse nii Tallinna kui ka Tartu volikogus, kinnistus avalikkuses arusaam erakonna läbimurdest ja tõsiseltvõetavusest. Seda oli järgmisi riigikogu valimisi silmas pidades väga vaja. See andis ka toetajatele kindlust, et Eesti 200 võib olla perspektiivikas valik.

Kallase ootamatu asendamine Hussariga

Veebruaris 2022 kerkis Eesti 200 esimest ja seni ainsat korda Emori uuringutes Eesti populaarseimaks parteiks 21 protsendiga. Tõsi, sisuliselt olid neli erakonda võrdsel pulgal: Reformierakonda, Keskerakonda ja EKRE-t toetas kõiki 20 protsenti.

24. veebruaril 2022 alanud Ukraina sõda pööras kaardid segi mitte ainult maailma julgeolekus, vaid ka Eesti poliitikas. Resoluutselt tegutsenud Kaja Kallase juhitud Reformierakonna toetus kerkis üha kõrgemale ja ületas maikuus juba 30 protsendi piiri.

Esialgu püsis kõrge ka Eesti 200 reiting. Kuid erinevalt Reformierakonnast hakkas see järgnenud suvel tasapisi langema. Aprilli 21 protsendist sai juulis 13 protsenti ja septembris juba 11 protsenti.

Erakonna sees tekkisid kõhklused ja kahtlused. Küsiti, kas langeva reitinguga on Kristina Kallase juhtimisel valimistele õige minna. Spekuleeriti ka ühe erakonna suurtoetaja isikliku vastumeelsuse üle.

Neli aastat erakonda suure pühendumusega juhtinud Kristina Kallas tahtis mõistetavalt ise erakonna valimistele viia. Seetõttu oli talle suur üllatus, kui erakonna juhi valimistel seati tema kõrvale üles Lauri Hussari kandidatuur.

Vett segas Eesti 200 noorteorganisatsiooni Noor Eesti 200 esimees Hendrik Johannes Terras, kes samuti kandideerimisest teatas. Kuid 15. oktoobril 2022 toimunud üldkogul teatas Terras, et võtab kandidatuuri tagasi ja soovitas oma toetajatel hääletada Lauri Hussari poolt.

Lauri Hussari poolt hääletas 101 erakonna liiget, Kristina Kallas kogus 94 häält. Võimalik, et Kallas alahindas sisemist opositsiooni. Kristina Kallase taga seisnud Eesti 200 Tartu liikmetele jäi toimunust okas hinge pikemalt. Kahtlustati Hussari-Terrase kokkumängu algusest peale. Ja mida kuluaaridest toetas ka erakonnas mõjukas Tsahkna. 

Erakonna uus esimees Lauri Hussar tuli samal õhtul "Aktuaalse kaamera" stuudiosse ja lubas, et seab riigikogu valimistel sihiks 20 kohta. Ja viib erakonna valitsusse.

"Ma olen täiesti kindel, et me teeme nendel valimistel üllatava tulemuse. Kõikidel debattidel ma olen öelnud, et me võtame 20 kohta. Ma ei ole sellest eesmärgist taganenud," ütles ta.

Erakonna reiting oli Hussari esimeheks saamise ajal Emori uuringus 14 protsenti. Erakonnal oli sel hetkel 907 liiget.

Võit valimistel, kuid edu kiire kustumine

Hussari juhtimisel mindigi 2023. aasta riigikogu valimistele, kus saadi 13,3 protsenti häältest ja parlamendis 14 kohta. Pääseti valitsusse, Hussarist endast sai aprillis riigikogu spiiker.

Kuigi tulemus polnud päris see, mille Hussar oli ootusena välja hõiganud, oli Eesti 200 siiski valimiste võitjate seas. Saadi ju valitsusse. See väljendus ka reitingu tõusus valimiste järel. Vahetult pärast valimisi märtsis tehtud küsitluses kerkis erakonna toetus 16 protsendile ja aprillis 17 protsendile.

2023. aastal tehti Eesti 200-le Eesti erakondadest ka enim rahalisi annetusi ehk summas 815 518 eurot. Seda peamiselt enne valimisi.

Kõik tundus ilus ja perspektiivikas.

Aga kauaks rõõmupäevi ei jagunud. Eesti 200 edukaim kandidaat oli riigikogu valimistel Johanna-Maria Lehtme 5260 häälega. Naine, kes oli valitud aasta kodanikuks, aasta naiseks, aasta eurooplaseks, Postimehe aasta inimeseks. Erakonna liige ta siiski polnud.

Aprilli lõpus puhkes skandaal Lehtme juhitud MTÜ Slava Ukraini raha kasutamise üle. Eesti 200 valis skandaali puhkedes selgelt Lehtmet toetava ja sõnumitoojat ehk ajakirjandust süüdistava positsiooni. Selliseid seisukohti väljendasid avalikult Marek Reinaas, Margus Tsahkna ja mitmed teisedki.

Skandaal aga keris ja keris ning 19. aprillil teatas Lehtme, et lahkub riigikogust. Veel samal päeval saatis Marek Reinaas Eesti 200 liikmetel kirja, kus jätkas ajakirjanduse süüdistamist. Mõistagi see lekkis.

"Meie riigikogu fraktsiooni liikme Johanna-Maria Lehtme vastu on juba pikka aega käinud meediakampaania, milles teda süüdistatakse Slava Ukraini finantside kuritarvitamises. /.../ Johanna ise ütleb, et süüdistustel ei ole alust," kirjutas Reinaas. Erakonna esimees Lauri Hussar valis pigem neutraalse vahemehe rolli, kui Kadriorus ajakirjanikele intervjuusid jagas.

Võib mõista, et erakonnal oligi raske loobuda inimese toetamisest, kes oli nende valimisedusse nii suure häältesaagiga panustanud. Aga erakonna reitingule mõjus see skandaal, ka Eesti 200 poliitikute endi käitumine skandaali ajal, väga negatiivselt.

Skandaalile eelnenud aprilli 17 protsendilt langes mais erakonna reiting 13 protsendile, juunis üheksale, augustis seitsmele. Ehk mõne kuuga 2,5 korda.

Sellesse aega jääb ka ühiskonda omajagu polariseerunud, kuid Eesti 200 võimul oleku aja vaat et kõige olulisem otsus. 20. juunil 2023 võttis riigikogu vastu valitsuse usaldusküsimusega seotud perekonnaseaduse muudatused, mis annavad seadusliku õiguse abielluda ka samasoolistele paaridele. See oli Eesti 200 üks suurimaid võite, sest ka Reformierakonnas oli alul plaanile vastuseisjaid.

23. augustil puhkes idavedude skandaal Kaja Kallase ümber. See puudutas küll Reformierakonda, aga sarnaselt Lehtme skandaaliga valis Eesti 200 ka selles skandaalis Kallast kaitsva ja ajakirjandust süüdistava hoiaku. Näiteks sotsiaaldemokraadid nii ühemõttelist truudust Kallasele ei väljendanud. Võimalik, et selgi poliitilisel valikul oli oma mõju Eesti 200 reitingu järsule langusele.

Mõistagi see muserdas eeskätt erakonna juhte. Novembris teataski Lauri Hussar, et paneb erakonna esimehe ameti maha. Aasta enne, kui tema esimehe amet pidi läbi saama. Ta tunnistas, et oli seda mõtet kaalunud juba mitu kuud. Põhjendusena tõi ta, et soovib keskenduda riigikogu esimehe tööle.

19. novembril 2023 valiti Eesti 200 uueks esimeheks Margus Tsahkna. Võit vastaskandidaat Arko Oki üle oli selge – Tsahknat toetas 112, Okki 14 hääletanut.

Tsahkna oli samal õhtul "Aktuaalse kaamera" stuudios ja rääkis, et juhivahetusega paneb Eesti 200 sisse järgmise käigu.

"Eesti 200-l on päris mitu käiku veel. Me täna panime järgmise käigu, mina võtsin juhtimise üle oma kogemusega, võib-olla mingisuguse konkreetsema nägemusega ja uskuge mind, Eesti 200-l on veel peale mind mitu käiku tulemas," lubas ta.

November 2023 oli ka kuu, mil esimest korda kerkis reitingutes populaarseimaks parteiks opositsiooniline Isamaa.

Eesti 200-le Tsahkna esimeheks saamine oodatud tulemusi paremuse poole ei toonud – kaks kuud hiljem jaanuaris langes Eesti 200 toetus esimest korda alla valimiskünnise ehk neljale protsendile. Sama suur oli sel hetkel ka parlamendiväliste Parempoolsete toetus.

Pool aastat hoiti oma toetust valimiskünnise piiril. Juunis 2024 langes erakonna toetus aga esimest korda kolmele protsendile. Pärast seda enam valimiskünnisest kõrgemale tõustud pole.

Häving Euroopa Parlamendi valimistel

Juunis 2024 toimunud Euroopa Parlamendi valimistel tabas Eesti 200 häving. Erakond sai 2,6 protsenti häältest ja kokku 9587 häält. Neistki tõi enim, 2256 häält nimekirja ankrumehena kandideerinud parteitu Indrek Tarand.

Esinumber Tsahkna saagiks jäi 1416 häält, mis tema välisministri positsiooni arvestades oli nõrk tulemus. Temast parema tulemuse tegid lisaks Tarandile ka Kalev Stoicescu, Kristina Kallas ja Hendrik Johannes Terras.

Loogilise jätkuna otsustas Tsahkna erakonna juhi kohalt taanduda. Veelgi enam, ei tema ega riigikogu spiiker Lauri Hussar pürginud ka Eesti 200 uude juhatusse. Hussar teatas, et kandideerib erakorralisel üldkogul vaid erakonna aukohtu juhi kohale. Aga ta jäi ka seal avalikkusele vähetuntud Mait Kornetile üsna kindlalt alla.

Erakonna esimehe kohta läksid püüdma Kristina Kallas ja Hendrik Johannes Terras. Kallase võit oli 31. augustil 2024 toimunud valimistel kindel – tema poolt oli 172 hääletanut, Terrase saagiks jäi 57 häält.

Erakonnal oli sel hetkel 801 liiget ja reiting Emori küsitluses neli protsenti.

Teist korda erakonda juhtima asunud Kallas avaldas arvamust, et kui erakonnal õnnestub end valitsuses maksma panna, siis taastub ka valijate toetus.

"Usaldus taastub siis, kui erakond, kes on saanud mandaadi teatud muutuste elluviimiseks, neid muutusi ka päriselt ellu viima hakkab. Meil on praegu kõik hoovad selleks. Kui need muutused hakkavad realiseeruma, siis taastub ka valija usaldus," uskus Kallas.

Kallas kritiseeris ka sotsiaaldemokraate, kes tema sõnul olid valitsuses populaarsuse nimel valinud siseopositsionääri rolli. Eesti 200 seda tegema ei hakka, kinnitas ta.

Omal ajal Hussari-Terrase diiliga erakonna juhi kohalt taanduma sunnitud Kallase valimine erakonna juhiks tekitas uue ootuse ja lootuse erakonna tõusuks. Toetus aga tõusma ei hakanud ja jäi püsima kolme-nelja protsendi tasemel.

Septembris 2024 lahkus erakonnast selle asutaja, erakonna loomismanifesti üks autoreid Priit Alamäe. Ta põhjendas sammu sellega, et tema tegevust Eest 200-ga seoses saadavad vandenõuteooriad.

Alamäe oli aegade jooksul toetanud Eesti 200 oma taskust kokku 438 200 euroga. Aga suurem oli tema sisuline roll. Ja seda märgilisem ja valusam lahkumine.

Kui 2023. aastal sai Eesti 200 erakondadest enim annetusi, siis 2024. aastal kuivasid annetused kokku ja erakond sai vaid 16 094 eurot. Peamiselt toetutakse siiani riigieelarvelisele toetusele.

Sotside väljaviskamine toetuse tõusu ei toonud

Märtsis 2025 visati sotsid valitsusest välja. Reformierakonna ja Eesti 200 juhtpoliitikud ütlesid, et just sotside pärast ei saanud valitsus parempoolset poliitikat ja vajalikke otsuseid ellu viia.

Valitsuse juhtparteile Reformierakonnale mõjus sotside valitsusest välja viskamine esialgu positiivselt. Erakonna 14 protsendile langenud reiting kerkis paariks kuuks 17–18 protsendi tasemele. Kuid juulis oli reiting tagasi 14 protsendi peal, augustis sotsidele väljaviskamisele eelnenud perioodist veelgi madalam, vaid 11 protsenti.

Eesti 200 ei saanud reitingule isegi ajutist leevendust mitte.

Kindlasti see muserdas ning üheks frustratsiooni väljundiks said need ajakirjanikud, kes julgesid Eesti 200 poliitikutelt, eriti ministritelt kriitilisi küsimusi küsida.

Sama aasta kohalikel valimistel oktoobris läks erakond oma nime all välja üksikutes omavalitsustes. Tallinnas jäädi 2,8 protsendiga selgelt volikogust välja. Tartus pääseti skeptikute kiuste volikogusse ja seda paljuski tänu Kristina Kallase isiklikule soliidsele tulemusele. Kolm mandaati oli sama palju, kui sai ka EKRE.

Üle Eesti oli tulemus siiski suur põrumine. Kokku saadi 1,7 protsenti toetust, neli aastat varem oli see näitaja kuus protsenti. Sümboolne oli Lauri Hussari napp 44 häält Viimsis. Seda oli vähem, kui ta oli saanud riigikogu juhatuse valimistel.

Detsembris kirjutas Eesti Ekspress, et Eesti 200 loodab järgmiste valimistega Eesti poliitikast kadumist vältida, panustades vastandumist otsides väärtuskonfliktidele ja kaalub nimevahetust.

Erakonna juhatuse liige Aleksei Jašin avaldas lootust, et uuel aastal Eesti inimeste rahakott maksumuudatuste ja majanduskasvu toel kosub. "Ja siis nad hakkavad Maslow' püramiidis natuke laiemalt ühiskonna peale mõtlema."

Kuid jaanuaris tuli Eestisse erakordselt külm talv koos kõrgete kütusehindadega. Vähe sellest, kui talv läbi sai, alustasid USA ja Iisrael sõda Lähis-Idas ning nafta ja gaasi hinnad sööstid lakke.

Nii polegi imestada, et jaanuaris 2026 langes erakonna toetus aegade madalaimale tasemele ehk ühele protsendile. Veebruaris-märtsis on olnud reiting kaks protsenti. 24. märtsi seisuga oli erakonnas 621 liiget ehk ligi 300 vähem kui hiilgeaegadel.

Eeloleval pühapäeval valib Eesti 200 endale juhti ja juhatust. Kristina Kallas saab tagasi valitud, sest konkurenti talle erakonna seest tekkinud pole.

Samas kostub erakonnast hääli, kas praeguse reitingu püsimisel peaks erakond vähem kui aasta pärast toimuvatel riigikogu valimistel üldse osalema. Mõistagi liigitatakse sellised seisukohad üldkogu eel üksikuteks eriarvamusteks. Aga kui madal reiting püsib ka pärast suvepuhkust sügisel, leiab selline arusaam erakonnas ilmselt üha enam kandepinda.

Samas on selge ka see, et valimistsükli vahele jätmine tähendaks Eesti 200 lõplikku marginaliseerumist. Lähiajaloost on olemas Vabaerakonna hoiatav näide, kes jättis ühed (2017 kohalikud) valimised vahele ja erakond sealt enam ei tõusnud. Riigikogu valimiste vahele jätmine oleks veelgi kindlam valik tegevuse lõpetamiseks. Seetõttu kuuleme pühapäeval, et Eesti 200 on ühtsem kui varem, teistsugused seisukohad on pahatahtlik spinn, erakond paneb sisse uue käigu ning läheb kindlasti oma nimekirjaga riigikogu valimistele. Sekka ka törts kohustuslikku AI juttu.