Uuele üldeksamile, mille läbijaid ootaks eluaegne kõrgepalgaline töö Euroopa Liidu avalikus teenistuses, registreerus 10. märtsiks ligi 80 000 itaallast, selgus EurActivi valdusse jõudnud kandidaatide jaotuse andmetest.

Euroopa Liidu personalivaliku amet (EPSO), mis korraldab värbamiskonkursse EL-i institutsioonidele, teatas kolmapäeval, et eksamile on kandideerinud 174 922 kandidaati, mis ületab kaugelt veebruaris alanud kandideerimisprotsessi alguses eeldatud kandidaatide hulka. Viimane selline konkurss korraldati kuus aastat tagasi.

"See tekitab kaks probleemi," ütles üks EL-i ametnik. "Esiteks: kuidas EPSO kavatseb selle tohutu hulga kandidaatidega toime tulla? Ja teiseks: kuidas komisjon kavatseb tagada, et nad ei palkaks sellel konkursil ainult itaallasi?"

Konkursile registreerunud kandidaadid hakkavad võistlema reservnimekirja pääsemise nimel, kus on vaid 1490 kohta, mis tähendab, et konkurss on 117 kandidaati ühele kohale. Neist 750 edukal kandidaadil on eeldus saada kohe püsiv töökoht, ülejäänud jääksid reservnimekirja.

Kandidaatide rahvuslik jaotus näitab, et itaallased moodustavad kandidaatidest 45 protsenti, mis muudab nende jaoks konkurentsi veelgi raskemaks. Komisjoni enda töötajate rahvusliku mitmekesisuse eesmärkide kohaselt peaksid itaallased moodustama komisjoni tööjõust vaid 11,2 protsenti.

Rahvus ei mõjuta aga eksamitulemusi, kuna kandidaate hinnatakse üksnes testidel saadud tulemuste põhjal. Rahvusliku tasakaalu kaalutlused võivad mängu tulla alles hiljem, kui institutsioonid hakkavad edukate kandidaatide nimekirjast omale töötajaid värbama.

Eksamit Euroopa Liidu kõige madalama ametniku tasemele (AD5) pääsemiseks ei ole korraldatud 2019. aastast saadik püsivate tehniliste probleemide tõttu, mis tekkisid, kui EPSO loobus neli aastat hiljem näost näkku testimisest ja asendas selle ainult veebipõhise süsteemiga.

Kandideerijate arvud riikide kaupa: Austria (1706), Belgia (8013), Bulgaaria (1467), Eesti (382), Hispaania (13 796), Holland (2734), Horvaatia (1210), Iirimaa (1733), Itaalia (79 450), Kreeka (10 087), Küpros (671), Leedu (724), Luksemburg (630), Läti (537), Malta (299), Poola (5782), Portugal (5037), Prantsusmaa (10 939), Rootsi (1806), Rumeenia (7430), Saksamaa (11 705), Slovakkia (1661), Sloveenia (434), Soome (2702), Taani (992), Tšehhi (1718), Ungari (1277).

Eestlasi sihttasemest rohkem

EurActiv on varem kirjutanud, kuidas Euroopa Komisjonile avaldatakse üha suuremat survet selleks, et astutaks samme EL-i töötajaskonna rahvusliku koosseisu tasakaalustamiseks, värvates sinna rohkem töötajaid põhja- ja läänepoolsetest liikmesriikidest, kuna kardetakse, et EL-i täitevvõimu avalik teenistus võib liialt kalduda itaallaste, belglaste ja kreeklaste poole.

Seetõttu käivitas avaliku halduse volinik Piotr Serafin uued meetmed, mille eesmärk on kaotada lõhe alaesindatud riikide, sealhulgas Taani, Rootsi, Hollandi, Tšehhi, Austria ja Luksemburgi jaoks. Väidetavalt on madala esindatusega riigid nõudnud isegi kvootidepõhist palkamist.

Ühes 2025. aastast pärinevast EL-i dokumendist, mis sisaldab erinevate institutsioonide 2024. aasta andmeid, selgub, et tasakaalu pole saavutatud vaatamata aastatepikkusele lubadusele sellega tegelda. "Eriti kui vaadata kõrgematel ametikohtadel pensionile jäävaid inimesi, siis teatud liikmesriikides läheb olukord pikas perspektiivis tegelikult halvemaks," ütles ühe alaesindatud riigi esindaja väljaandele.

Samal ajal kui lõunapoolsetest riikidest – eriti Itaaliast ja Kreekast – pärit eurokraatide arv kasvab jätkuvalt, töötab komisjonis ja selle ametites palju vähem põhjaeurooplasi. Hollandi, Rootsi ja Taani kodanikud on endiselt märkimisväärselt alaesindatud. Seda vaatamata sellele, et komisjon koostas 2022. aastal uue strateegia riikidevaheliste erinevuste kõrvaldamiseks.

Alaesindatus on kõige teravam algtasemel ja on kasvanud alates sellest, kui komisjon hakkas 2017. aastal numbreid jälgima.

Kui 2017. aastal oli kümme EL-i riiki alaesindatud – sealhulgas Saksamaa ja Prantsusmaa, siis 2021. aastaks oli see arv tõusnud 13-ni; eelmisel aastal oli see 12, kuna Prantsusmaa oli järele jõudnud, kuigi sakslased on endiselt poole oma eesmärgist esindatud.

Pole üllatav, et Belgia, kus asub enamik EL-i ametnikke, on kõige suuremalt üleesindatud. Kuigi komisjon soovitab, et kõigis euroametnikest oleks belglasi 3,1 protsenti, moodustavad nad 8,5 protsenti parlamendi, komisjoni, nõukogu ja EL-i diplomaatilise teenistuse (EEAS) töötajatest.

2024. aasta lõpuks oli umbes 16 protsenti algtaseme ametnikest itaallased – see on tunduvalt üle komisjoni 11-protsendise sihttaseme. Kreeka 6,3 protsenti oli samuti kaks korda suurem kui tema sihttase (3,1 protsenti). Prantsusmaa, Hispaania ja Saksamaa näitajad olid vastavalt 12 protsenti, 11,4 protsenti ja 7,9 protsenti. Eriti Saksamaa jääb oma soovituslikust 13,8 protsenti piirist kaugele maha.

EurActivi toodud diagrammist selgub, et Eesti kodanikke on euroamentike seas 1,5 protsenti, mida on pea kaks korda rohkem kui Eesti sihttase (0,8 protsenti).

Samas artiklis konkreetselt Euroopa Komisjoni ametnike sihttasemest (0,8 protsenti) jääb aga Eesti maha: komisjoni madalama taseme ametnike (tasemed AD5 - AD8) hulgas oli eestlasi 0,6 protsenti ning kõrgema taseme ametnike (AD9 - AD16) seas 0,7 protsenti.

Samas on ERR varem kirjutanud, et kuigi eestlasi on Euroopa Liidu kõrgemates ametites proportsionaalselt rohkem, kui rahvaarv eeldaks, võib madalama taseme ametnike nappus ning eestlaste vähene huvi Euroopa Liidu asutustesse tööle kandideerida viia peagi selleni, et Eesti kodanikud on Euroopa asutustes alaesindatud.

Euroopa Liidu ametnike (AD) palgad algavad umbes 6000 eurost ning ulatuvad kõige kõrgemal (AD16), peadirektori tasemel 24 000 euroni kuus.