1939. aastal Tallinnas sündinud Mikk Titma suri 28. veebruaril Redwood Citys, Californias USA-s, teatas tema abikaasa esindaja.

Titma töötas aastatel 1963–1975 Tartu Riiklikus Ülikoolis, aastatel 1975–1991 Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi sotsioloogiasektoris ning seejärel Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituudis, olles 1976–1983 samaaegselt ka  Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõud.

Alates 1991. aastast jätkus ta teadusteekond Stanfordi Ülikoolis, kus temast sai sotsioloogia vanemteadur. Lisaks töötas ta aastatel 1999–2005 Tartu Ülikooli sotsioloogiaprofessorina ja selle järel erakorralise vanemteadurina.

Titma on avaldanud üle kahekümne raamatu ja enam kui sada teadusartiklit. Tema teadustulemused on rahvusvaheliselt tunnustatud. Ta oli Rahvusvahelise Sotsioloogia Assotsiatsiooni (ISA) liige ning tegutses 1988–1990 Nõukogude Liidu Sotsioloogia Assotsiatsiooni asepresidendina.

Teadustöö kõrval mängis Titma olulist rolli Eesti iseseisvuse taastamises. 1987. aasta septembris allkirjastas ta koos Edgar Savisaare, Siim Kallase ja Tiit Madega ettepaneku Isemajandav Eesti (IME), mis käivitas avaliku arutelu Eesti majanduslik-poliitilise enesemääramise üle.

Titma oli ka ELKNÜ keskkomitee liige 1965–1970; EKP keskkomitee liige ja EKP keskkomitee ideoloogiasekretär aastatel 1988–1990. Novembrist 1988 märtsini 1990 tegutses Vaino Väljase meeskonnas EKP keskkomitee ideoloogiasekretärina. Titma oli ka Eesti NSV ülemnõukogu XII koosseisu liige aastatel 1990–1991.