2022. aasta mais muutus konjunktuuriinstituudi uuringu küsitlusmeetod. Valim küll kasvas, kuid inimesed vastavad kindlustunde küsimustele ainult veebi teel ja kohe muutusid ka kõik hinnangud järsult oma toimetulekule negatiivsemaks. Kuidas teie seda kommenteerite?

Metoodika muudatus võib tulemustele mõjuda. Aga kui vaadata 2022. aastat, siis tarbijate kindlustunne hakkas langema juba varem, aasta alguses, seoses Venemaa laiaulatusliku sissetungiga Ukrainasse. See langus toimus nii Eestis kui ka Lätis enam-vähem samades proportsioonides.

Kuigi ka metoodika muudatus võib mingil määral mõju avaldada. Telefoni teel antavad vastused on väiksema variatiivsusega kui veebi teel. See tähendab, et veebis ollakse vabamad andma ülimalt positiivseid või negatiivseid hinnanguid. Ka "ei oska öelda" vastuseid tuleb telefoni teel oluliselt rohkem kui veebis, kus inimene saab rahulikult järele mõelda.

Kas neid vastamisviise peaks kindlasti omavahel kombineerima, osa  telefoniga, osa veebis? Ja peaks tegema näost näkku küsitluse, et saada paremat pilti?

Globaalsel tasandil on veebiküsitluste osakaal tõusnud juba 90 protsendi kanti. Enamikul juhtudel kasutatakse veebi, kuna see on ajasäästlikum ja kuluefektiivsem. Teised meetodid on oluliselt kallimad.

Meetodite kombineerimine, osaliselt telefoni ja osaliselt veebi kasutamine, on mõttekas teatud sihtrühmade puhul, keda ei saada veebis kätte või nad ei vasta seal. Neid on lihtsam intervjueerida telefoni teel. Mitme eri meetodi kasutamine teeb uuringu aga oluliselt kallimaks ja nagu ma ütlesin, on veebis tehtavad uuringud oluliselt kulusäästlikumad. Enamikul juhtudel on veeb täiesti adekvaatne uurimismeetod.

Kui Eesti kindlustunnet võrreldakse Läti ja Leeduga, siis me oleme seda mõõtnud Eestis, Lätis ja Leedus täpselt sama meetodiga. Eestis ongi kindlustunne oluliselt madalam kui Lätis. Leedus on see omakorda kõrgem kui Lätis. See vahe on tõesti olemas ja meetodit Eesti tarbija kindlustunde madalas tasemes süüdistada ei saa. Mingi nüanss seal on, aga me oleme teinud võrdlevaid uuringuid.

Ka Emor on alates 2023. aasta detsembrist mõõtnud kindlustunnet nelja küsimusega ja ka meie enda seireuuring näitab, et eestimaalaste kindlustunne ei ole oluliselt paranenud. Meie näitaja on küll mõnevõrra kõrgem kui konjunktuuriinstituudil, aga suurusjärk on sama.

Te ütlesite, et osa vastajarühmi ei saa veebi teel kätte. Mis rühmadest me  räägime?

Osa inimesi on raskemini kättesaadavad. Ei saa öelda, et nad ei ole täielikult kättesaadavad, aga mõningatel juhtudel on lihtsalt kiirem variant teha seda telefoni teel. Need on tavaliselt muust rahvusest ja nooremapoolsed inimesed. Pigem on raskemini kättesaadavad ka mehed.

Kui nüüd vaadata 2025. aasta vastuseid, siis siin on küll selge loogika olemas. See aasta ongi olnud keerulisem. Jaanuarist kerkis meil tulumaksuprotsent, tuli automaks, juulist kasvas käibemaks. 1. jaanuarist 2026 kasvab seaduse järgi uuesti tulumaks. Inimesed ongi kehvade sõnumite saju all ja lisaks on ka toiduainete hinnad kerkinud sel aastal väga kiiresti. Valitsuserakonnad oma sõnumite selgitamises on jäänud ilmselgelt opositsiooni turmtulele alla.

Kui vaadata võrdlevalt andmeid Eesti, Läti ja Leedu kohta, siis sõda Ukrainas tekitas ebakindlust kõikides riikides. Aga Eestis jätkus kindlustunde langus ka järgneval, 2023. aastal. Ja see on puhtal kujul seotud ikkagi valitsuse otsustega tõsta makse. Selliseid maksutõuse Lätis ja Leedus ei tehtud ja sedavõrd on seal ka kindlustunne kõrgem. Meil on maksutõusud tarbijaid oluliselt ebakindlamaks muutnud.

Kindlustunne on ju tundemaailma küsimus, milles on suur annus subjektiivsust. Kindlasti elab keskmine Eesti inimene paremini, kui ta elas 2009 suure majanduskriisi ajal ja näiteks 2015. Ometigi on ebakindlus praegu palju suurem…

Siin on subjektiivsust ja kõik, mis ühiskonnas toimub, mõjutab vastuseid. Kui me oleme sel aastal seda kindlustunnet mõõtnud, siis tegelikult kevadel hakkas kindlustunne kasvama, aga jällegi sündmused poliitikas – sündmused Tallinna poliitilises elus – tekitasid juulikuus jälle jõnksu allapoole. Juulis oli muidugi ka käibemaksu tõus.

Kõik, mis toimub Eesti sisepoliitikas, on kindlustunde puhul hästi oluline.

Kui vaadata näiteks  kindlustunnet läbi erakondliku kuuluvuse, siis on näha, et nendel, kes usaldavad valitsust ja toetavad valitsuskoalitsiooni, on kindlustunne kordades kõrgem kui opositsioonierakondade toetajatel.

Probleem ongi selles, et valitsuskoalitsiooni toetus on niivõrd madal, et nende toetajate osakaal on väike ja nad ei mõjuta enam üldist kindlustunnet eriti palju. Domineerivad ikkagi opositsioonierakonnad ja nende toetajad on majanduslikku olukorda hinnates väga kriitilised.

Mis oleks teie soovitus praegu konjunktuuriinstituudile? Kas tuua osaliselt telefoniküsitlused tagasi või jätkata sama meetodiga, mida muudeti 2022. aasta mais?

Nagu ma ütlesin, veebis vastavad inimesed vabamalt ja vastuste variatiivsus on suurem.

Mina soovitaksin küll sama meetodiga jätkata. Metoodika muudatus kindlustunnet paremaks ei tee ja kindlustunnet ei tõsta. See on ikkagi seotud praeguse situatsiooniga. Nagu ma enne seletasin, on kindlustunne suur ainult nende hulgas, kes toetavad valitsuskoalitsiooni.  Siin on väga raske loota, et metoodika muudatus hakkaks mingeid näitajaid korrigeerima või et need oleksid kuidagi oluliselt teistsugused.

Praegu on olulisem metoodika stabiilsus ja jätkata selle metoodikaga, mis on. Pealegi on meil endal olemas võrdlev uuring, mis näitab enam-vähem samu tulemusi. Seal on mingisugune väike erinevus, aga suurusjärk on sarnane.

Nii et teie peate konjunktuuriinstituudi uuringut usaldusväärseks?

Igal uuringul on omad usalduspiirid, aga ma arvan küll, et see tulemus on adekvaatne.

Mis võib-olla on probleeme tekitanud, on see, kuidas konjunktuuriinstituudi juht neid tulemusi kogu aeg permanentselt väga pessimistlikult tõlgendab.

Aga tulemused väljenduvad ka teistes objektiivsetes asjades, kas või jaekaubanduse mahu indeksis.