Rahandusministeeriumi prognoosi järgi, isegi kui kõik asjad, mis on riigieelarves plaanitud, ära teha, siis käesoleva aasta eelarve nominaalne puudujääk tuleb 3,4 protsenti, mis on teatavasti suurem kui Euroopa Liidus seatud kolmeprotsendine piir. Mida peaks valitsus selles olukorras tegema?

Tagantjärele muidugi enam midagi teha ei saa. Teine asi, mida me valitsuses ka arutasime, et kui eelarvestrateegia tehti või käesoleva aasta eelarve, siis pidi kõik korras olema, sinna kolme protsendi sisse mahtuma. Lähtuti baasandmetest, mis tulevad Eestile Euroopast – Euroopa Komisjon, keskpank, kõik teised, kes teevad oma prognoose –, neid võetakse aluseks Eestis majandusprognooside, eelarveprognooside tegemisel. Kuna Euroopa vaade 100 protsenti ei täitunud, siis ei täitunud Eesti eelarveplaan.

Suurem puudujääk tähendab ju ka suuremat laenu, tähendab suuremaid intressikulusid. Isegi kui me Euroopa Komisjoni võimaliku rikkumismenetluse kõrvale jätame, kas tasuks mõelda negatiivse lisaeelarve peale?

Küsimus pigem ei ole selle aasta eelarves ja küsimus ei ole ka järgmise aasta eelarves. Küsimus on üldse põhimõttelises lähenemises. Me oleme aastaid kasvatanud erinevaid kulusid, näiteks riigikaitse kulusid väga kõvasti. Ja kui nende jaoks katteallikaid ei plaani ehk mingeid maksumuudatusi ei plaani, siis ei lahenda see selle aasta eelarveprobleemi ega järgmise aasta eelarveprobleemi. Ehk küsimus on jätkuvalt tulude pooles. Ma arvan, et selle aasta eelarvega tegelema ei pea, sest niigi väiksem SKP tähendab tegelikkuses, et ka kaitsekulutustes on juba miinus võetud plaanides sees. Ma ei kujuta ette, et me kõiki neid asju hakkame vähendama. Pigem on küsimus tulude pooles.

Me kõik teame, et rahandusminister (Mart Võrklaev) loobus paarist plaanist, mis eelarvestrateegias oli ja me ei räägiks täna üldse sellisest olukorrast riigieelarvega, kui me oleks eelarvestrateegias kokku lepituga edasi läinud. Ka lahendus, mille eelarvestrateegia ette nägi, oli olemas, kuid mingist osast loobuti. Mitte midagi üllatavat siin selles mõttes ei ole.

Seesama prognoos ütleb, et kui kõik riigi eelarvestrateegias (RES) kokkulepitu ära teha, siis on järgmise aasta nominaalne eelarvemiinus 2,6 protsenti. RES-is oodati, et see oleks 1,9 protsenti. Teiste sõnadega, kuna majandus taastub hiljem, siis võtame aeglasema sihi eelarvetasakaalu suunas. Kas me senimaani peaksime dogmaatiliselt kinni hoidma RES-is toodud sihist eelarve tasakaalu suunas, mis näeb ette järgmiseks aastaks 1,9 protsenti miinust nominaalselt või tuleb need asjad üle vaadata?

Meil on kahte asja vaja teha: meil on vaja hoida riik toimivana täna ja järgmisel aastal. Seda riigikaitse mõttes, seda inimeste toimetuleku mõttes, regionaalses mõttes. See tähendab, et mingeid asju on vaja teha. Teistpidi on meil vaja tagada, et meie laenuintressid ja laen väga kõrgele ei kasvaks. Lihtne vaade on, et me võiks seda teha ja laen võib alati suurem olla, aga teiste riikide laenukoormus on hüpanud lakke nendel hetkedel. Suured kriisid võivad veel ees olla. Need võivad olla seotud Venemaa tegevusega, need võivad olla seotud mingisuguste katastroofidega. Pigem on tark hoida ambitsioonikas riigieelarve. Säilitada paindlikkus, kui peaks tõesti midagi väga suurt, väga rasket juhtuma, et pärast seda ei oleks ühiskond ja riik veel halvemas olukorras.

Mida see siis tähendab: kas järgmise aasta eelarvet tehes ja sihte seades peaks võtma aluseks 1,9 protsenti nominaalset miinust või 2,6 protsenti nominaalset miinust?

Minu arvates oleks mõistlik 1,9 hoida. Mis sellest lõpuks saab, on poliitilise kokkuleppe küsimus.

Kui me hoiame 1,9 protsenti, siis see tähendab, et tuleb teha rohkem, kui praegu RES-is kokku lepitud. 250–300 miljonit eurot tuleb siis lisaks RES-is kokkulepitule järgmisel aastal leida kas tulukohtade või täiendavate kärpekohtadena. Riigikaitsemaksust on igatpidi räägitud. Kõik teised asjad, mis RES-is on plaanitud ja mille kohta ka poliitikud kuigi optimistlikud ei ole olnud – millega neid katta?

Riigikaitsemaks võib ära katta väga palju sellest osast.  Teine vastus on see, et võib-olla ei pea kõiki neid plaane, mis riigi eelarvestrateegias on, ära jätma. Sotsiaaldemokraadid ei ole nendest ettepanekutest taganenud, milles me eelmisel septembril kokku leppisime. Reformierakond peab meile argumenteerima, millest seal taganeda, millega seda katta. Eelarvestrateegia on olemas, kõike põhimõtteliselt saaks teha nii, nagu vaja oleks. Aga kui keegi soovib seal muuta, siis nad peavad pakkuma välja lahendused, mis teistele osapooltele ka sobivad.

Kas teie toetate siiani ka näiteks töötuskindlustusmakse tõstmist?

Meie toetame seda juhul, kui sellega on võimalik tagada, et ravijärjekordi juurde ei tule. Kui me saame inimeste ravile pääsemise paremaks teha, siis me seda võiksime toetada.

Valitsusliikmed on juba mitu korda käinud koos RES-i arutamas, reedel saadakse uuesti kokku. Kas ollakse lähemale jõudnud rehkenduse täitmisele?

See selgub reedel, tavaliselt on küsimus tahtes ja ambitsioonis, mis kõigil ei ole nii suur. Saan rääkida sotsiaaldemokraatidest – meil ambitsioon on olemas. Me oleme rääkinud seda igal kuul, kui oleme eelarvestrateegiat arutanud, ka muudel hetkedel, et kokkulepped tuleb ära teha, mida kauem nendega viivitatakse, seda raskem on see ühiskonnale. Seda suuremad on intressikulud riigile.

Mart Võrklaev ütleb, et iga kuu saadakse kokku ja siis suvel normaalses RES-i protsessis otsustatakse.

Kahjuks meil ongi väga erinev nägemus. See tähendab, et sügis saab väga keeruline olema. Mina oleks seda probleemi lahendanud siis, kui oli õige aeg, mis on muidugi läbi. Me võiksime osa lahendustest täna kokku leppida, aga see eeldab kõigi ühist soovi seda kohe teha. Ma tooks paralleeli rohepöörde asjadega. Meil oli aastaid tagasi võimalus rohepöörde asja rahulikult, tasakaalukalt tegema hakata. Olid valitsused, kes eitasid, ei tahtnud teha ja nüüd on aega vähe jäänud, ühiskonnale on see väga valus. Täpselt sama on riigi eelarvestrateegiaga – mida rohkem seda kõike edasi lükata, seda valusam on.