Šveitsi rahvusringhäälingule (SRG SSR) kuulub 17 raadiojaama, seitse telekanalit ja uudisteportaal kümnes keeles. Ringhäälingu programm on jagatud nelja keelepiirkonna vahel: saksa, prantsuse, itaalia ja retoromaani.

SRG SSR ülesanne on sarnane ERR-i omale Eestis: tagada tasakaalustatud informatsioon, toetada kohalikku kultuuritootmist ning säilitada Šveitsi regioonide keelt ja kultuuri. Kaks kõige olulisemat prioriteeti on avaliku arvamuse piiramatu kujunemine ja ühiskonna sidusus.

Algatus, mille üle šveitslased sel pühapäeval hääletavad, tahab lahti saada tasudest, mida iga majapidamine rahvusringhäälingu rahastamiseks maksab. Ühtlasi soovib algatus aga muuta põhiseadust nii, et riigil poleks enam lubatud meediaettevõtet juhtida.

Algatuse toetajad kurdavad kalli tasu üle, parempoolsed poliitikud tunnevad, et "peavoolumeedia" kohtleb neid ebaõiglaselt.

Šveitsi rahvusringhäälingu raha ei tule riigieelarvest, vaid ringhäälingu tarbimise litsentsitasust, mida maksab iga majapidamine korra aastas (selline tasu kehtib näiteks ka Saksamaal ja Austrias). Praegu on see tasu 451 franki ehk umbes 390 eurot. See raha läheb nii rahvusringhäälingule kui kohalikele raadio- ja telekanalitele.

Kui leibkond ei maksa oma tasu õigel ajal, võib ringhäälingumaksu kogumisega tegelev ettevõte Billag nõuda trahvina viie aasta tasu. Kui asi jääb venima, võivad nad kehtestada uue, 5000-frangise trahvi (umbes 4346 eurot). Kõrge tasu koos karmide karistustega on muutnud Billagi paljude šveitslaste jaoks kirgliku viha sihtmärgiks.

Seepärast ongi algatus saanud hüüdnimeks "No-Billag-Initiative" ehk algatus "Ei Billagile". Muudatusettepaneku algataja põhjendab, et SRG SSR on privilegeeritud teenusepakkuja, kelle tegevus takistab eraettevõtete tegutsemist nii televisioonis kui raadios – algatuse tegijate väitel moonutab see meediaturgu.

Initsiatiiviga tuli välja libertaarne poliitik, kusjuures ei saanud see algust ühestki Šveitsi peavooluparteist. Sellegipoolest kogus ettepanek kiirelt mõjuvõimsaid toetajaid nii poliitikas kui ettevõtluses.

Poliitiliselt toetab "Ei Billagile"-algatust peamiselt Šveitsi Rahvapartei (SVP). Sarnaselt EKRE-ga Eestis on Šveitsi parempoolne erakond juba tükk aega kurtnud väidetava objektiivsuse puudumise pärast rahvusringhäälingus.

On oluline märkida, et nagu ERR-il, nii on ka Šveitsi rahvusringhäälingul kontrollimeetmed, mille kaudu on võimalik seada küsimuse alla sealse ajakirjanduse neutraalsust. Võimalik on esitada kaebusi ja ringhäälingu igal keeleregioonil on oma eetikanõunik. Juhul kui sellest ei piisa, saavad inimesed pöörduda ka sõltumatu kaebustega tegeleva asutuse poole. Lisaks sellele on Šveitsis ka pressinõukogu.

Majandus- ja ettevõtlushuvid haaravad meediamaastiku üle võimu

Minevikus on Šveitsi meediamaastikku kujundanud kirjastajate asemel nende inimeste poliitikad, kes juhivad toimetusi. Kuigi erameedial on tavaliselt oma poliitiline agenda, siis korporatsioonide ja miljardäride tungimine meediaärisse on suhteliselt uus nähtus.

Üks näide superrikaste liikumisest meediaärisse on miljardär Christoph Blocher. Šveitsi Rahvapartei kolme aastakümne olulisim juht on olnud meediaga otse või äritutvuste kaudu seotud alates 2000ndate algusest.

Aastail 2001—2003 toetasid konservatiivsed investorid populaarse nädalalehe Die Weltwoche muutmist rangelt parempoolseks konservatiivseks ajakirjaks. Varastel 2010ndatel sisenes Blocher ise ajaleheärisse, kasvatades mõjukust esialgu varjatult Basler Zeitungis ja alates 2014. aastast lehe ühe omanikuna.

Pankadel, kindlustustel, ravimiäril ja paljudel rahvusvahelistel korporatsioonidel on Šveitsis tugev lobi. Nende kampaaniad on ülimalt hästi rahastatud ja pole tihtilugu seotud üksnes Šveitsi ärimaastikuga, vaid palju võimsamate ülemaailmsete trendidega. Sellele lisaks ei pea Šveitsis poliitilisi annetusi deklareerima.

See kõik tähendab, et algatuse vastaste jaoks on rahvusringhäälingu kadumine suur oht meediavabadusele ja -kvaliteedile.

Vastased ütlevad, et algatus hävitab tasakaalustatud meedia ning jätab tagaplaanile vähemused ja regioonid.

Algatuse vastaste hinnangul on rahvusringhääling ainus sõltumatult juhitud informatsiooniallikas Šveitsi nelja keelegrupi jaoks ning ilma selleta domineeriks Šveitsi meediamaastikul erameediaettevõtted, kel pole samasugust läbipaistvust nagu avalikul meedial.

Seejärel on küsimus uudiste kajastuses. Rahvusringhäälingu kaotamisel kaoks ainus meediaettevõtte, kes töötab selle nimel, et riigi kõikidesse regioonidesse ja kultuuripiirkondadesse jõuaks võrdse kvaliteediga informatsioon.

Näide: kui algatus võetakse vastu, tähendaks see lõppu igasugusele ringhäälingule retoromaani keeles. Nende auditoorium on liiga väike, et ajaleht või raadiokanal võiks end majanduslikult ära tasuda, ära kaoks eetriaeg riiklikus televisioonis ja nende üks raadiojaam.

Sel põhjusel on parlament ja valitsus soovitanud algatuse tagasi lükata. Valitsus leiab, et üksnes eraettevõtlusel põhinev meediamaastik viiks paratamatult sellise programmi kadumiseni, mis käsitleb olulisi sotsiaalseid ja poliitilisi teemasid. "See kahjustab meedia mitmekesisust ja inimeste arvamuse kujunemist," sedastab valitsus.

Litsentsitasude kaotamisel oleks veel üks mõju: osa rahast, mida sel moel kogutakse, ei lähe rahvusringhäälingule, vaid makstakse kohalikele tele- ja raadiojaamadele. Nagu retoromaani keele kõnelejad, on ka kohalikud auditooriumid väikesed ning kõrgete hindadega riigis nagu Šveits on kohalikke jaamu väga keeruline majanduslikult elus hoida.

Litsentsitasude rahastuse kadumine tähendaks, et 34 eraõiguslikku kohalikku jaama, mis ei kuulu rahvusringhäälingu alla, kaotaksid umbes kolmandiku oma tegevuseelarvest, mis viiks omakorda hulga pankrottideni. See kasvataks tõenäoliselt kaduvate jaamade ja kanalite arvu juba 59ni.

Rahvusringhäälingu kaotamine tähendaks enamat kui paradigma muutust. Praeguste kanalite, nii ava- kui eraõiguslike, arv kukuks järsult. See kujundaks ümber Šveitsi meediamaastiku ja annaks tohutusuure avaliku arvamuse kujundamise võimu eraettevõtete kätesse. See on oluline, sest ettevõtetel on sellest palju võita.

Šveitsis, nagu mujal, ründavad avalikku meediat reklaamifirmad.

Suurtele meediaettevõtetele on majanduslikult kasulik rahvusringhääling kaotada. Mitte üksnes haigutava tühimiku pärast, mille jätaks kümnete raadio- ja telekanalite kadumine, vaid ka millegi palju vähem ilmse poolest.

Täpselt nagu Eestis, on ka Šveitsi meediaettevõtted hädas: nende tuluallikad kaovad järgemööda. Nad ei suuda inimesi motiveerida uudiseid tellima ning suur osa reklaamitulust voolab selliste hiidude kätte nagu Google ja Facebook.

Äripäev ja Postimees on hiljuti seisnud silmitsi kriitikaga oma turundusmudelitele. Šveitsis on reaktsioonid olnud sarnased, kui ettevõtted on püüdnud leida uusi ärimudeleid. Vahest kõige mõjuvõimsam lähenemine ehk keskendumine reklaamiärile, on olnud põhjus, miks erameediaettevõtted lähevad otse avaliku ringhäälingu vastu.

Enamikul avalikest ringhäälingutest on traditsiooniliselt suured auditooriumid. Ettevõtete jaoks, kes teenivad raha reklaamipinna müümisega, on nad enam kui konkurendid: nad hoiavad kinni suurt auditooriumi, kes võiks muidu vaadata makstud reklaami, mida näitab erameedia.

Šveitsi rahvusringhäälingul, nagu ka ERR-il, on kolm asja, millest reklaamifirmad on huvitatud: platvormideülene kajastus (coverage), auditooriumi segmentideni jõudmine (reach) ja tohutu hunnik andmeid, mida reklaamifirmad kasutaksid turunduse suunamisel.

Ei ole niisiis üllatus, et algatuse toetajaid juhib ettevõtjate poolel Tamedia – üks Šveitsi suuremaid meediaettevõtteid. Eelmise aasta detsembris võttis Tamedia üle Goldbachi, rahvusvahelise reklaamimüügiettevõtte. Neil on ka enamusosalus ettevõttes Neo Advertising, mis keskendub väliturundusele.

Kui need kõik kokku liita, saab mõjuvõimsa ristmeedia paketi, millele on katvus, ulatus ja andmed puhas valuuta. Tamedia on teinud aastaid lobitööd, et luua lahendus, millega seotaks avalik-õigusliku ringhäälingu ja erameedia andmevahetus. Kui algatus võetakse vastu, saab ettevõte oma tahtmise: rahvusringhääling lüüakse laiali ja selle varad pannakse oksjonile, sealhulgas sagedused, litsentsid ja koos nendega ka auditooriumid.

Algatus võib käima lükata doominoefekti, mis mõjutab ka teisi rahvusringhäälinguid.

Kui Šveitsi rahvusringhäälingule sel moel lõpp tehakse, luuakse pretsedent, mida avaliku meedia vastased saavad kasutada ka teistes riikides, et võidelda seal suurema turuosa nimel. Argument oleks seejuures, et SRG SSR kaotati, kuna see oli kulukas monstrum, mis moonutas meediaturgu.

Seda argumenti võiks korrata ka teistes riikides. Esimesed rahvusringhäälingud, kes seisaksid silmitsi keerulise olukorraga, oleksid kõik need, keda rahastatakse ringhäälingu vaatamise litsentsitasuga, näiteks ARD ja ZDF Saksamaal. Tõenäoliselt ei lõppeks asi aga seal, kuna turumoonutuste versus liberaliseerimise argument sobib riigist olenemata suurepäraselt erameediagruppidele, võtkem näiteks kas või Eesti Meedia.

Šveitsi rahvusringhäälingul on põhjust süüdistada paljuski iseend, sealhulgas suuresti ebapopulaarset laienemispoliitikat 1990ndatel ning ülepaisutatud ja tarbetult kulukat infrastruktuuri, mille vajalikkust on ringhäälingul olnud keeruline avalikkusele selgitada. Ja loomulikult piinarikkalt kalleid tasusid.

Viimane küsitlus 21. veebruaril näitas, et algatuse vastased juhivad 56 protsendiga, kellele lisaks ütles üheksa protsenti, et nad hääletavad kõige tõenäolisemalt selle vastu. Sellegipoolest on vaid päevad enne hääletust tulemus enam kui ebaselge.