Uue tegevuskava kohaselt peab inimene järgmise nelja aasta jooksul jätkama kõrede elupaikade ja kudealade taastamist ning hooldamist, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Kollase seljajutiga kärnkonnad, kes teevad omapärast ja kilomeetrite kaugusele kostuvad kõrisevat häält on kõred, kes veel 40 aastat tagasi olid Lääne-Eestis ja saartel täiesti tavalised kahepaiksed.

Läänemaal, Vatlas, vanas liivakarjääris on üks tema tänaseks säilinud 15 elupaigast Eestis, kus inimene on ulatanud konnale ellujäämiseks oma abikäe.

Kõrede suurim mure on sobivate elupaikade vähesus - rannakarjamaad kasvavad kariloomade vähesuse tõttu kinni ja luitealadele on istutatud männikuid.

Kõre aga on avamaaastiku liik, kes võsa ja metsa ei talu ja vajab sigimiseks madalaid lompe. Lisaks elupaikade taastamisele aidatakse Eestis kõresid ka järglaste saamisel, kuna igas elujärgus konnad on looduses oluline toidulaud paljudele teistele liikidele.

"Selleks, et viia looduslik suremus ekstreemselt väikestes populatsioonides miinimumini, on ainuvõimalik tee see, et kudu viiakse loodusest tehistingimustesse, kasvatatakse sellest kudust esialgu kullesed, siis moonde läbinud väikesed konnad ja need elujõulised väiksesed konnad viiakse nendesse kohtadesse tagasi, kust nad algselt võeti," selgitas Tartu Ülikooli teadur Riinu Rannap.

Nii tegutsebki Penijõel spetsiaalne labor, kus teatakse kõrede arenemisest peaaegu kõike. Tänavune kevad on olnud kuivuse ja jaheduse tõttu ebasoodus kõikidele kahepaiksetele. Kõre võib aga ilmaolude muutumisel veel pulmi pidada, sest loodus on andnud ekstreemsetes oludes elavale liigile võime pikaks sigimisperioodiks, mis võib kesta veel jaanipäevagi paiku.