Raude sõnul on seadusandja otsustanud teatud juhtudel poolte lepinguvabadust piirata ning lepingu nõrgemat poolt ebaõiglaste ja kahjustavate tingimuste eest kaitsta ning ühe sellise meetmena on kehtestatud muuhulgas keeld, mille kohaselt ei tohi laenuandja küsida laenusaajalt viivist intressi tähtaegselt tasumata jätmise korral, vahendab Postimees.

Advokaat märkis, et iseenesest võib nõustuda vajadusega kaitsta laenusaajat olukorra eest, kus viivist ei arvestata mitte ainult tasumata laenusumma pealt, vaid ka tasumata viiviste pealt, kuid vastupidisel juhul poleks välistatud olukord, kus võlakoorem suureneb kiiremini, kui laenusaaja sellest vabaneda suudab ning seetõttu on riigi poolt pakutav kaitse võla geomeetrilise suurenemise ning sellest tingitud võlaorjuse eest igati vajalik ja põhjendatud.

"Küll aga võib küsida, kuivõrd põhjendatud on piirang, mille kohaselt ei tohi viivist arvestada ka intressi tasumata jätmise korral. On ju intress sisuliselt tasu väljalaenatud raha kasutamise eest, mille tasumisega hilinemine põhjustab laenuandajale samasugust kahju kui laenugi tasumisega hilinemine," nentis Raude.

Raude sõnul asus riigikohus aga hiljutises lahendis seisukohale, et intressilt viivise arvestamise keeld ei kehti mitte ainult laenulepingu sõlmimisel, vaid ka laenulepingu refinantseerimisel ning seaduses ettenähtud intressi arvutamise keeld laieneb ka pärast intressi sissenõutavaks muutumist sõlmitud kokkulepetele, mistõttu võib refinantseerimislepingus arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt.

"Sellega andis riigikohus terava löögi pankade tavapärasele praktikale, kus laenulepingu refinantseerimisel intress kapitaliseeriti ning selle tulemusena tuli tasuda intressi ka refinantseeritud laenult arvestatud intressilt," märkis advokaat.