Soome-Eesti 1988. kuni 1991. aasta suhetele keskendunud doktoriväitekirja kaitsnud Soome ajaloolane Heikki Rausmaa rääkis ETV saatele "Välisilm", et Soome ei andnud iseseisvale naaberriigile mitte poliitilist tuge, vaid praktilist abi.

Ajaloolase sõnul on suuremale osale eestlastest jäänud mulje, et Soome omaaegne valitsus suhtus Eesti iseseisvuspüüdlustesse loiult. See on jätnud eestlaste kultuurimällu mõru hoiaku Eesti iseseisvuse taastamise ajal Soomet valitsenud presidendist Mauno Koivistost.

Heikki Rausmaa meelest on meie eelarvamused Koivisto suhtes ülekohtused. Ta rõhutas, et Koivisto lähtus eeskätt Soome riigi huvidest - midagi muud poleks ta presidendina teha saanudki, teistsugust tegevust oleks käsitletud riigireetmisena. Ent Eesti iseseisvumine kuulus tegelikult Soome huvide hulka. Samal ajal oli Soome huvides ka säilitada võimalikult head suhted Moskvaga.

Skisofreeniline olukord lahendati Rausmaa selgituste põhjal sel teel, et ametliku retoorikaga püüti eestlasi nende iseseisvuse taastamises tagasi hoida, tegelikult aga toetati neid igatmoodi. Näiteks Eesti abistamine ja koostöö Soomega anti Soome kultuuriministeeriumi hallata, et see oleks väljapoolt vaadatuna võimalikult mittepoliitiline. Anna-Liisa Kasurineni juhitava ministeeriumi antud abi Eestile kasvas nii suureks, et ministrit hakati naljatamisi nimetama Soome Eesti asjade ministriks.

Soome toetas vabanevat Eestit ka sotsiaal-, põllu- ja metsamajandus- ning keskkonnaministeeriumi programmide kaudu. Kõiki neid programme peeti piisavalt apoliitilisteks, et mitte Nõukogude Liidu tähelepanu pälvida. Soome riigi vahendeid suunati Eestisse ka seltsitegevusega.

Rausmaa sõnul võib öelda, et Eesti sai oma vabanemisperioodil Soomelt absoluutselt kõike, mida iganes vaid vaja läks, välja arvatud poliitilist tuge. See oli ainuke, mille andmisest Soome riik keeldus.

"Mart Laar rääkis mulle, et vestles peaminister Harri Holkeriga 1991. aasta jaanuaris, kui oli Vilniuse veresaun ja Koivisto väga kõledad avaldused. Siis ütles peaminister Harri Holkeri Laarile, et Soome ei või Eestit avalikult poliitiliselt toetada, vaid Soome toetab poliitiliselt Gorbatšovi, aga igasugust muud abi anname nii palju kui suudame, kuni see vaid ei sega Soome ja Moskva vahelisi suhteid," rääkis ajaloolane.

Tema hinnangul ei taha president Koivisto, et praegugi sellest välispoliitilisest topeltmängust räägitakse, sest pole eriti meeldiv tagantärele tunnistada, et mängiti kahe kaardipakiga, panustati kahele hobusele.

"Koivisto tahtis olla usaldusväärne koostööpartner Moskvale, tahtis ehitada usaldust Soome ja Moskva vahele. Sellesse pilti ei sobi, kui tagantjärele selgub, et ta tegi ka mõndagi muud. See on ka põhjus, miks Soome poliitiline juhtkond pole veelgi tahtnud kõike juhtunut päevavalgele tuua. Ei taheta tunnistada, et Nõukogude Liidu selja taga tehti ka veidi midagi muud," märkis Rausmaa.

Ta tuletas samas meelde, et Soome ametlik välispoliitika polnud tollastes oludes kuidagi erandlik. Samamoodi suhtus Balti riikides toimuvasse kogu Lääne-Euroopa ning ka USA. Ainsad erandid sellest üldisest suhtumisest olid Taani ja Rootsi. Nemad olid Rausmaa hinnangul selgelt kuraasikamad ja nõudsid jõulisemalt Eestile ka poliitilist tuge.

"Kuid selles mõttes erines Soome välispoliitika lääneriikide omast, et lääneriigid ei toetanud Eestit poliitiliselt, kuid ei andnud ka praktilist abi. Soome ei andnud poliitilist tuge, kuid andis praktilist abi," lisas ta.

Just Soome praktilise abi teeneks peab Rausmaa Eesti edu Läti ja Leedu ees nii iseseisvuse taastamise ajal kui ka järgnevalt. Veel praegugi on Eesti elatustase tema kahe Balti kaaslase omast kõrgem ning ühiskonnakorralduski mitmes osas paremini õnnestunud.