Nixon toob esmalt esile, et juba eelmisel aastal ütles 56 protsenti brittidest, et nad ei usalda USA-d, mis näitab, et kunagine erisuhe Londoni ja Washingtoni vahel pole enam endine. "Ja see oli enne, kui USA president ähvardas oma NATO liitlast, nimetas Briti kuningliku mereväe lennukikandjaid mänguasjadeks ja seadis kahtluse alla Ühendkuningriigi suveräänsuse Falklandi saarte üle," lisas ta Euractiv.com-is avaldatud artiklis.

Sellega seoses märkis Nixon, et Ühendkuningriigis toimuv avalik arutelu selle üle, kuidas riik saab end kaitsta välise ohu eest, lähtugu see siis Venemaalt, Hiinast või nüüd ka USA-st, on taaselustanud jutud selle üle, kas Suurbritannia peaks taasühinema EL-iga.

"Kiirus, millega arutelu on liikunud, on tähelepanuväärne," tõdes ta.

Kui veel aasta tagasi oli tema sõnul avalik arutelu Brexiti (Ühendkuningriigi EL-ist lahkumise - toim.) kahjulike tagajärgede üle kogu Ühendkuningriigi eliidis praktiliselt tabu, millele kõik suuremad parteid ja ametnikud vastu seisid, kartes poliitiliste haavade taasavamist, siis täna enam mitte: peaminister ja rahandusminister on mõlemad pikalt rääkinud Brexiti kahjulikkusest.

Lahkumisläbirääkimiste ajal Briti valitsuses vastavat osakonda (Brexit department) juhtinud riigiteenistuja kirjutas aga eelmisel nädalal, et Brexit ei ole toonud kaasa ühtegi väidetud kasu ja kutsus üles arutama selle ümber pööramise üle, kirjeldas kolumnist lisades, et jutud taasühinemisest on nüüd sõna otseses mõttes lehtede esikülgede teema.

Avalik arvamus on muutumas

Küsitlused näitavad avaliku arvamuse nihkumist selles suunas.

EL-i toetava kampaaniagrupi Best for Britain jaoks läbi viidud uuringu kohaselt toetaks taasühinemist nüüd 53 protsenti valijatest, sealhulgas 25 protsenti lahkumise poolt hääletanutest. Vaid 24 protsenti oli kindlalt EL-i liitumise vastu. Teises küsitluses leiti, et 58 protsenti valijatest peab Brexitit veaks, samas kui ainult 30 protsenti peab seda õigeks otsuseks.

Lihtne demograafia viitab sellele, et need trendid muutuvad selgemaks, kuna paljud eakad valijad – kes hääletasid ebaproportsionaalselt lahkumise poolt – on alates 2016. aastast surnud, samas kui 83 protsenti noortest valijatest toetab taasühinemist, märkis Nixon.

"Nende numbrite poliitiliseks mandaadiks muutmine ei ole aga lihtne. Ükski suurem partei pole taasühinemise toetamisele lähedalegi jõudnud ja kaks – konservatiivid ja Nigel Farage'i juhirtav Reformipartei – on sellele ägedalt vastu. Kõige Euroopa-meelsem partei, liberaaldemokraadid, ütlevad vaid, et toetavad taasühinemist tolliliidu ja ühtse turuga," kirjeldas Nixon.

Samas valitsevad leiboristid ei lähe isegi nii kaugele, jäädes jätkuvalt oma 2024. aasta valimisprogrammi punastele joontele: välistades taasühinemise tolliliidu või ühtse turuga ning lükates tagasi inimeste vaba liikumise taastamise EL-i ja Briti saarte vahel. Selle asemel teevad nad ettepaneku viia Ühendkuningriigi eeskirjad EL-i omadega kooskõlla, lootes sellega tagada parema juurdepääsu Euroopa ühtsele turule.

Euro-meelsed loodavad muutust valimistest

Nixon märkis, et Briti Euroopa-meelsed loodavad poliitilise maastiku muutumist enne järgmisi üldvalimisi, mis toimuvad alles 2029. aastal.

Ta viitas, et seni on peaminister Keir Starmeri paljukiidetud EL-i taaskäivituse poliitika toonud vaid tagasihoidlikke tulemusi. Selle aasta lõpus toimuval tippkohtumisel peaksid mõlemad pooled teatama kokkulepetest toidustandardite ja süsinikukvootidega kauplemise osas. Ühendkuningriik on juba taasühinemas Erasmuse üliõpilasvahetusprogrammiga, kuid noorte liikuvusleping on takerdunud küsimuses, kas EL-i üliõpilased peaksid Ühendkuningriigi ülikoolides maksma oma kodumaiseid õppemakse – hind, mida Briti valitsus peab liiga kõrgeks (kuna Briti õppemaksud on enamuse Euroopa riikide omadest märksa suuremad – toim.).

Aga isegi sellest piiratud tegevuskavast kaugemale liikumine tundub praegu keeruline, tõdes Nixon. Briti valitsus unistab Šveitsi stiilis suhetest EL-iga, mis oleks üles ehitatud aina uute valdkondlike lepingute sõlmimisele. Kuid Brüssel on veendunud, et ei paku Londonile sellist võimalust valida ainult endale meelepäraseid palasid. Ja isegi kui juurdepääs mõnele valdkonnale on tagatud, võib selle hind mitteliikmele olla lubamatult kõrge – nagu Ühendkuningriik avastas, kui ta eelmisel aastal EL-i ühise kaitsealase riigihankeprogrammiga liitumiseks pakutud tingimused tagasi lükkas.

Pealegi lükati Brexiti läbirääkimiste käigus kindlalt tagasi lahendused, mis jätaksid Suurbritannia pelgalt EL-i reeglite järgijaks – sealhulgas tolliliit või ühtsel turul osalemine. Küsitlused näitavad, et need variandid on vähem populaarsed kui EL-iga täielik taasliitumine, mis on tõend, et avalikkus mõistab: tegelik valik on kas võta või jäta, kirjutas Nixon.

Küsimus on selles, kas poliitiline klass mõistab seda reaalsust enne järgmisi valimisi. Palju võib sõltuda Donald Trumpi, Vladimir Putini ja Xi Jinpingi käitumisest. Üks asi tundub kindel: Brexitile järgnenud kulud – mis eelmise aasta range analüüsi kohaselt võivad ulatuda juba kaheksa protsendini sisemajanduse koguproduktist (SKP) – tõenäoliselt kasvavad, kuna EL astub samme oma vastupanuvõime suurendamiseks ja autonoomia süvendamiseks tehnoloogia, energia, kaitse ja rahanduse valdkonnas. Kuna EL kaalub protektsionistlikke meetmeid, näiteks "Made in Europe", võib Suurbritannia silmitsi seista uute kaubandustõketega, märkis kommentaator.

Samal ajal, kui eurooplased otsivad uusi kollektiivkaitse kokkuleppeid, et kompenseerida USA võimalikku lahkumist NATO-st, võtab EL tõenäoliselt suurema rolli maailmajao julgeolekus – vähemalt tulevastes hangetes, mida võib-olla rahastatakse ühise laenuga, kui mitte isegi oma aluslepingu artikli 42.7 vastastikuse kaitse klausli kasutuselevõtmist. Ühendkuningriik jätkab loomulikult olulise rolli mängimist igal juhul vabatahtlike ad hoc koalitsioonide kaudu, kuid paljud peavad seda kehvaks asenduseks kohale EL-i laua taga, tõdes Nixon.

Mis saab Starmeri lahkumisel?

Kriitiline hetk saabub siis, kui Keir Starmer peaministri kohalt tagandatakse – võib-olla isegi juba sel aastal, märkis Nixon.

"Kas uus leiboristide juht, kes vajab kiiresti kasvustrateegiat ja uut narratiivi, tuleb välja manifestiga, milles lubab taasühineda EL-iga? Paljud peavad seda võimalikuks, isegi tõenäoliseks, arvestades, et 83 protsenti leiboristidest ütleb, et nad seda soovivad. Ja kui ka teised vasakpoolsed parteid – koos Walesi ja Šoti natsionalistidega – taasühinemise omaks võtavad, pole välistatud, et järgmised valimised võivad tuua parlamendienamuse, mis pooldab sõnaselgelt EL-iga taasühinemist," kirjutas Nixon.

Seega jääks alles väike küsimus uue ühinemislepingu üle läbirääkimiste pidamisest ja ehk ka avalikkuse nõusoleku saamisest referendumil, lisas ta.

"Kuigi paljud EL-i juhid on rääkinud oma lootustest Ühendkuningriigi naasmise suhtes, on Brüssel kindlasti valmis kokkuleppe sõlmimisel tugevaid nõudmisi esitama. Tuleb silmitsi seista poliitiliselt keeruliste kompromissidega, eelkõige kulude jagamise, vaba liikumise ja euroala liikmelisuse osas. Miski sellest ei saa olema lihtne. Kuid esimest korda kümne aasta jooksul ei tundu see täiesti ebatõenäoline," lõpetas Nixon oma kommentaari.

Simon Nixon on Euractivi kolumnist ja Substackis ilmuva uudiskirja Wealth of Nations väljaandja. Ta keskendub Euroopa majanduspoliitikale ja geoökonoomikale ning oli aastatel 2013–2018 The Wall Street Journali Euroopa peakommentaator.