Põhiseadus annab riigikogu liikmetele laialdase saadikupuutumatuse, mille kaotamiseks peavad teised riigikogu liikmed selle poolt hääletama. Tõnis Mölderi puhul otsustasid tema kolleegid saadikupuutumatuse kaotamise vastu. Mitte ainult prokuratuurile, vaid ka paljudele teistele tarkadele inimestele tundus, et juhtunud on midagi väga halba. Kuidas õiguskantsleri vaatenurgast tundub: kas selles on midagi halba, et riigikogu liikmed otsustavad hääletada teistmoodi, kui avalikkus või prokuratuur eeldab? 

Tõenäoliselt on praegu Tõnis Möldri jaoks seis tõesti halvem, sest kriminaalmenetlus sellega ju ei lõppenud. 2014. aastal tehti muudatus, et õiguskantsleril on täiesti mõttetu prokuratuuri taotlust prokuratuurile tagastada – igal juhul tuleb selle ettepanekuga riigikogu ette minna. Ka riigikogu otsus saadikupuutumatust mitte ära võtta tegelikult inimest ei aita, vaid vastupidi. Aegumine peatub – see lisati seadusesse –, mis tähendab, et niipea kui inimene enam ei ole riigikogu liige, läheb ta ikkagi kohtu alla.

12 aastat tagasi otsustasid riigikogu liikmed ise anda prokuratuurile saadikupuutumatuse küsimuses volitusi juurde ja endalt neid õigusi vähemaks võtta?

Samuti õiguskantslerilt, kelle võimalusi kärbiti ka aastal 2011. Siis võeti selgesõnaliselt ära võimalus hinnata menetluse perspektiivikust. Näiteks küsimus sellest, kas on mõtet mingisuguse väikese üldse mitte kahju tekitanud asja pärast nii tohutult ressurssi kulutada. Samamoodi see, kas seal võib olla taustu, et inimest üritatakse selle menetlusega lihtsalt kahjustada ja väsitada. Riigikogu on need muudatused teinud.

Samas ma olen täiesti nõus, et kui põhiseadus ütleb, et riigikogu hääletus on vajalik, siis sellest ei järeldu, et hääletada tohib ainult ühtepidi, sest siis ei oleks sellel hääletusel mingit mõtet.

Jätame Tõnis Möldri kõrvale. Tänases Eesti Ekspressis räägivad erinevate riigikogu fraktsioonide liikmed laiemalt jõuametkondade võimust. Võib-olla ei peaks riigikogult ja rahvasaadikutelt neid õigusi nii palju ametnikele üle kandma?

See on jällegi olnud riigikogu enda valik, et niisugune kuluhüvitiste süsteem on tekitatud – see on üks koht, kust kelmuse kahtlustusi ja süüdistusi on tulnud. Pikka aega oli asi nii, et kui saadik esitas tšeki, mis ei olnud päris õige või leiti, et see kulu ei kuulu maksumaksja rahast hüvitamisele, siis tuli tal see lihtsalt tagasi maksta. Ajakirjandus tegi asja avalikuks. Tõenäoliselt pidi inimene häbenema, maksis tagasi ja asi klaar. Nüüd on hakatud seda menetlema kriminaalasjana ja taustal on kogu aeg läinud segasemaks ka kuriteokoosseisud.

Siis, kui 1992. aastal põhiseadus tehti, peeti silmas seda, et kuritegu on see, millest enamus inimesi saab aru, et see on kuritegu. Kellelegi on tehtud väga haiget, keegi on ära tapetud, paljaks varastatud, lapsele on narkootikume müüdud – see on tegu, millest me kõik saame aru, et see on kohutav. Selles teos süüdimõistmine saadab inimest sisuliselt kogu elu, see on väga tõsine asi. Tol ajal saadi ka korruptsioonist nii aru, et see on altkäemaksu andmine või võtmine või oma ametipositsiooni kuritarvitamine selleks, et saada ise kasu või tekitada kellelegi teisele kahju.

Aastatega on aga tulnud terve hulk paragrahve, kus ka parima tahtmise juures on raske aru saada, kas inimest hakatakse süüdistama või mitte. See on hakanud tugevalt halvama näiteks kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete ja üleüldse edukamate inimeste tegevust.

Tuletan meelde aastat aastat 1992, kui põhiseadus rahvahääletusel vastu võeti. Mõte oli saavutada vaba ühiskond, kus mitte keegi ei pea kartma oma riiki, kus igaüks võib olla kindel, et kui toime pannakse kuritegu, mis on tõesti kahjulik, ohtlik ja väga õudne tegu, siis riik teeb asjad selgeks. Kahtlustused tõlgendatakse kahtlustatava kasuks, aga kui on üheselt tõendatud, et inimene on kuriteo sooritanud, siis teda ka karistatakse. Aga ei tohi tekkida olukorda, kus inimene peab pelgama, et ta tahtis head, ei tahtnud halba, ei saanud kasu, keegi ei saanud kahju, aga ometi on see kuritegu.

Tahate öelda seda, et kui inimene näeb tänaval politseiautot või politseinikku, siis ta ei peaks võpatama?

Jah, ja õnneks ma arvan, et me ka praegu oleme selles seisus. Vähemalt minul on väga uhke tunne, kui näen Eesti Vabariigi politseinikke. Minu arvates on tegemist väga professionaalsete ametnikega. Alati on üksikuid rikkujaid, kuid sisekontrolli süsteem või kaitsepolitsei saab nad kätte – siin on praegugi üks asi pooleli. Aga üldiselt, kui ma näen meie politsei- ja piirivalveametnikke tegutsemas, on minu meelest neil väga hea haridus ja nad on väga professionaalsed.

Samas Madis Hindre kirjutises tänases Eesti Ekspressis ütlevad praktiliselt kõikide riigikogu fraktsioonide esindajad, et nad ei ole kindlad, kas nende telefonikõnesid jälgitakse. Nad on igaks juhuks oma sõnumivahetuses ettevaatlikud. Tegelikult nad ju kardavad politseid ja nad on rahvasaadikud, mitte tavalised kodanikud.

Kui kardetakse sellepärast, et päriselt on kuritegusid toime pandud – tegusid, millega ongi rahva raha laristatud, välja petetud, narkootikume vahendatud või midagi muud taolist –, siis ongi põhjust karta ja need inimesed tulebki vahele võtta. Aga ma saan aru, et teie küsimus on selles, et inimesed on saanud aru, et riigikogu enda kehtestatud paragrahvid karistusseadustikus on nii laiad.

Võibki nii olla, et kellegi vestluspartnerina või tänu sellele, et keegi heasoovija on sinu vastu kuriteoteate teinud, kuulatakse sind pealt, et selgitada välja, mis seal toimub. Lisaks on riigikogu liikmetel minu teada murekoht ka see, et väga palju lubatakse pealtkuulamisel saadud juhuleide kasutada uute kriminaalasjade algatamiseks.

Ehk siis kontrollitakse, kas keegi üritab sundida ametnikke tegema mõnele ettevõttele kasulikku otsust või kuulatakse riigikogu ennast pealt – noh, peabki kuulama –, aga siis tuleb sealt välja, et keegi näiteks hoiab maksudest kõrvale või teeb midagi muud. Ja siis pannakse nende asjade pealt uued menetlused püsti ja vahel on see jada päris pikk. See on üks asi, mis teeb kahtlemata riigikogu liikmetele muret.

Poliitikud kardavad ka, et prokuratuur lisab kohtusse pöördudes tõendite hulka – sõna otseses mõttes lehekülgede kaupa – inimeste omavahelise vestluse üleskirjutusi, mida kohtus kas esitatakse või lausa ette loetakse. Tartus oli kohtus konkreetne näide, kus loetigi ette kohtuasja mittepuutuvaid privaatseid vestlusi.

Minule vähemasti kõrvalt vaadates, aga tundub, et ka paljudele poliitikutele, jäi mulje, et tegemist polnud mitte tõenditega, vaid omalaadse ebaseadusliku karistusviisiga: kui sa meile ei sobi ja me oleme sulle süüdistuse esitanud, siis loeme sinu vestlusi kohtus ette. Ajakirjanikud tulevad kohale, kuulavad ning mitmed väljaanded ka avaldasid neid vestlusi. Isegi kui inimene on täiesti aus ja tal pole midagi varjata, on see erakordselt ebameeldiv.

Jah, eriti juhul, kui sind ei kahtlustatagi milleski, vaid sa oled lihtsalt juhtunud kahtlustatava inimese vestluspartneriks. Te võib-olla räägite isiklikel teemadel või viskate veidi kohatult nalja.

Kahtlemata on väga ebameeldiv seda kohtusaalis kuulata, vähe sellest, lehtedest lugeda – ja sinna see jääb aegade lõpuni.

Kas see on seaduslik?

Kohtud on seda paraku paljudel juhtudel seaduslikuks hinnanud.

Riigikogu kätes on võimalus pöörata kriminaalmenetlus ja kuriteokoosseisud tagasi sinna, kus nad põhiseaduse vastuvõtmise ajal olid, just nimelt selles mõttes, et asjad oleksid selged. Kuritegu ongi väga tõsine tegu, siis tulebki kõige karmimaid meetmeid rakendada ja kurjategijatele jälile saada tänapäeval juba ka moodsate tehnoloogiliste vahenditega. Ei saa ju olla nii, et kurjategijad kasutavad kõige moodsamaid vahendeid ja politseil neid kasutada ei lubata. Aga see kõik peab olema lubatud siis, kui tegemist on kuriteoga.

Küsimus: oletame, et tegemist ongi kurjategijaga ja hilisemas faasis selgubki, et inimene on lõplikult süüdi näiteks varguses või altkäemaksu võtmises. Kas isegi kurjategija puhul on kohtus põhjust ette lugeda tema vestlusi abikaasaga, mis ei puutu kuriteosse mitte kuidagi?

Kohtuniku tegevusele pole minul siin kohane hinnangut anda, aga möönan, et olen erialastel kohtumistel selgitanud: nii ei tohiks olla. Sest inimesel, kui me räägime tema pereliikmetest, on isegi siis, kui ta on kurjategija, õigus oma perekonnaelu puutumatusele. Tema abikaasa või lapsed, kes on seda vestlust usaldanud ja rääkinud asjadest, mida nad ei soovi kuskil avalikult lugeda, ei ole ju milleski süüdi. Nemad saavad sisuliselt karistada selle eest, et keegi nende pereliikmetest on kurjategija.

Minu arvates tuleks kolmandaid inimesi, sealhulgas pereliikmeid, edaspidi paremini kaitsta, kui see vähegi võimalik on.

Ma kindlasti ei ole see inimene, kes ütleb, et riigikogu peaks iga asja kohta eraldi seaduse tegema, aga tõenäoliselt peaks mitmete asjade puhul tagasi pöörduma varem kehtinud redaktsioonide juurde ja seadusi kitsamaks muutma?

Mina soovitaks alati edasi minna, sest on ka neid kohti, kus tuleks anda volitusi jälitamiseks juurde.

Kuidas see täpselt peaks välja nägema?

Räägime just nendest tehnoloogilistest lahendustest ja olemasoleva informatsiooni kasutamisest selleks, et saada kurjategijatele jälile. Aga siin on väga mitu küsimust koos.

Kui meil on kuriteoks loetud sellised teod, mille kuritegelikkusest normaalne inimene aru ei saa – kus kurjategijaks võid osutuda ka nii, et sa ei tahtnud ega teinud midagi halba, ei jätnud tegemata midagi head, ei ole saanud kasu ja keegi ei saanud kahju, aga ikka oled süüdi. Kui ka need on kuriteod, siis tuleks see probleem enne ära lahendada, selliseid kuritegusid ei peaks olema.

Toimingupiirangu näide?

Näiteks toimingupiirangu näide.

Aga neid on veel tegelikult?

Minu arvates on jah.

See on ikkagi koht, kus riigikogu peaks võtma olemasoleva seaduse ja tegema selle kuidagi kitsamaks.

Seda olen soovitanud kaaluda. Riigikogu liikmed pelgavad ju seda, et kui kellegi peale on saadud pealtkuulamisluba ja riigikogu liige satub vestluspartneriks, siis võib tekkida olukord, kus võetakse tema arvuti ära ja läbiotsimisel leitakse, et ta on kuluhüvitisi valesti kasutanud. Isegi kui kõik muud kahtlused on nõrgad või kaovad, on kuluhüvitiste väärkasutamise pealt võimalik kriminaalasi püsti panna. Mingil hetkel tekkis muudatus: pikka aega oli nii, et maksa tagasi ja on avalik häbipost, nüüd on kriminaalmenetlus.

Siin võib konstrueerida ka sellise näite, kus inimest – olgu ta riigikogu liige või tavaline inimene või ametiisik – uuritakse kriminaalmenetluses toimingupiirangu rikkumise kahtlusega ja tema mobiilseadmest saadakse täielik ülevaade. Tõendeid selle kohta, et inimene oleks tahtnud toimingupiirangut rikkuda, ei leita. Küll aga leitakse video, kus inimene on rooli taga olles filminud, kuidas ta sõidab maanteel 210 kilomeetrit tunnis. See on kriminaalkuritegu ja selle video põhjal algatatakse tema vastu uus kriminaalmenetlus.

Kardan, et Eestis on küllalt palju inimesi, kes ütlevad, et õige ongi, sest kord peab majas olema. Kui kuskilt saad teada, et kord majas ei ole, siis tulebki kohe sekkuda. Ma arvan, et see pole nii ühene.

Ma tahaks öelda sõna prokuratuuri kaitseks: prokuratuur on kohustatud seadust täitma. Kui on kuriteole viitavad asjaolud, peavad nad menetlust alustama. Prokuratuuri peale ollakse väga sageli kurjad ka siis, kui nad menetlust mingil põhjusel ei alusta – ka neid kaebusi jõuab meie majja täitsa palju.

Kokkuvõttes ütleksin, et esimese asjana tasuks läbi mõelda, mis asi see kuritegu ikka on. Nii nagu põhiseaduse vastuvõtmise ajal ja vabas ühiskonnas on kohane, peaks kuritegu olema tegu, mille kuritegelikkus on hõlpsasti arusaadav. Ja kui kuriteod on üksnes need väga tõsised, ohtlikud ja rängad teod, siis peavad nende süüdlaste väljaselgitamiseks olema parimad vahendid. Kuna iga süsteem võib alati korrumpeeruda või vigu teha, peab olema väga tõhus väliskontroll.

Ehk te ütlete, et kui prokuratuurilt võtta ära praegu seadusega antud õngitsemise võimalus või seaduste laia tõlgendamise raames igaks juhuks kellegi läbivaatamise võimalus, siis ei ole enam muret sellega, mida sealt arvutist leida võib, kuna ausa inimese arvutit pole mõtet vaatama minna?

Selleni sellisel juhul lihtsalt nii hõlpsasti ei jõutagi. Aga arvan, et niipea kui see ettepanek tehtaks, ilmuksid kohe need, kes ütleksid vastupidi: pigem kümme süütut võllas, kui et üks suli pääseb.

Tegelikult on vist pigem vastupidi.

Teie kui ajakirjaniku tunnetus on võib-olla parem, aga mina näen, et väga sageli vabadust ja vastutust, mille kandmist põhiseadus nõuab, natuke ka peljatakse. Need normid, mis nii laialt tõlgendatavaks läksid, ei sündinud ka tühja koha pealt, nendel oli tollal toetus.

Seda tegevust ja normide laiendamist näeme ka koos tehnoloogia arenguga. Kõrvalt vaadates jääb mulje, et iga uut tüüpi jälgimist võimaldavat vahendit – olgu see kaamera, tarkvara või seade – nähakse politseiasutuste ja prokuratuuri poolt suurepärase võimalusena inimesi veel rohkem kontrollida. Kaamerate rohkus: siseministeeriumis avastati ootamatult, et need kaamerad on omavahel ühendatud, salvestavad kogu aeg ja on täisotsinguga. Kõik, mis on salvestatav, on läbivaadatav ja kohe taheti lisada reaalajas näotuvastus. Kas sellega on võimalik kuidagi võidelda?

Loodan, et on. Saan täiesti aru, et politsei, keskkonna järelevalveametnikud ja paljud teised tahavad neid võimalusi kasutada, nad peavad oma tööd tegema ja optimeerima.

Aga meie ametkonna ja kindlasti ka riigikogu roll on kontrollida, kas see soov on piisavalt põhjendatud. Kas riskid ja sisulised õnnetused, mis inimestele või Eesti ühiskonnale selle tõttu võivad juhtuda, on ikka vähem väärt kui loodetav kasu?

Ega viimati ei taheta kõiki kõikjal ja kogu aeg jälgida ning kontrollida selleks, et elu oleks kellegi arvates ideaalne – ühegi mõlgita, keegi ei teeks viga, kõik oleks reglementeeritud ja kontrollitud ühtemoodi?

See on totalitarism põhimõtteliselt.

Paljud seda minu arusaamist mööda siiski soovivad. Kui jälgida kas või avalikku arutelu niipea, kui valitsus teeb ettepaneku mõni bürokraatlik nõue kaotada. Hiljuti oli juttu näiteks lastelaagrite pidamisest ja on veel teisi näiteid...

Palgadirektiiv.

Ja palgadirektiiv. Siis on väga kiiresti on kriitikud platsis. Väga sageli on seal taga idealistlik soov maailma oma tõekspidamiste järgi kujundada: teeme midagi, paneme ettevõtjale kohustuse, äkki natukene aitab. Vahel ka see, et konkurente turult tõrjuda.

Selle bürokraatiaga pannakse ettevõtjale kohustusi, mida ta ise ei peaks täitma – kohustus küsida luba, kooskõlastust või koostada aruandeid. Näiteks vääriti mõistetud palgadirektiiv ei olnud üldse mõeldud selleks, et tagada võrdne palk täpselt sama kvalifikatsiooni, töötundide ja töö eest. Seda nõuab juba põhiseaduse paragrahv 12 ja küsimus pole isegi meestes ja naistes. Kui sul on noor ja eakam bussijuht, siis näiteks vanuse tõttu ei tohi kummalegi maksta vähem, kui nad teevad täpselt sama arvu tunde samasugust tööd samal marsruudil.

Bürokraatia ohtlikkus seisneb selles, et ametnikul, kes ei ole ise asutust juhtinud, ettevõtja olnud ega töötajatele palka maksnud, on lihtne mõelda, et paneme ettevõtjale veel ühe aruandekohustuse, see on talle vaid paar klikki. Palgadirektiivi näitel poleks see olnud paar klikki, vaid oleks tähendanud suuremates ettevõtetes , vist alates 50 töötajast, kohustust hakata kõiki töökohti väärtuspunktidega hindama.

Ametnikud ei kujuta ette, et 50 inimesega asutus peab selleks palkama eraldi inimese ja lisaks läheb kollektiiv sisemiselt tülli. Raha ei ole, et kõikidele rohkem maksta, ja inimestele meeldib end teistega võrrelda, teadmata sageli täpselt teise inimese pingutust ja panust. Tihtipeale juhtkond teabki seda paremini.

Palgalõhega tegelemine on absoluutselt õige eesmärk ja see on suur probleem, aga millegipärast jäi läbi mõtlemata, kuidas see direktiiv probleemi aitaks lahendada. Kardan, et see ei aita. Silmas peetakse, et naised on koondunud vähem tasuvatele töökohtadele – see Eestis õnneks muutub. Teiseks on naised sagedamini lapsega kodus ega saa siis palgaraha. Tihtipeale jääb ka haige lapsega koju ema, mitte isa. Sisuliselt püütakse lahendada sellest tingitud probleeme, aga pannakse asutustele väga kurnav kohustus. Mis ei ole paar klikki, mis ei ole Palgapeegel, mida ma soovitan kõigil kasutada. Kui tuleb välja, et teil on palgalõhe, olgu ta sooline, vanuseline, rahvuse põhine, siis arvestage, et see pole juba põhiseadusega lubatud.

Soovid ideaalse, mõlkideta ühiskonna järele avalduvadki selles, et kui valitsus püüab bürokraatia vastu võidelda, saab ta sõimata, ja kui ei võitle, saab ka. Samamoodi on Euroopa Liiduga: ühe käega ütlevad, et tahavad konkurentsivõimet kasvatada, teise käega tuleb direktiive, mis panevad eraettevõtjale tema sisutööks – näiteks kanade pidamiseks või mööbli tootmiseks – mittevajalikke kohustusi, mis on lisakulu ja mida meie kõik kinni maksame.

Ma tuleks tehnoloogiliste võimaluste ja jälgimisühiskonna juurde tagasi. Siin on kaks teemat. Üks on minu arusaamist mööda ebaseaduslik olukord: telekomiettevõtted on sunnitud hoidma kõikide sideandmeid, et prokuratuur saaks neid soovi korral kasutada. Teine sarnane asi on, et rahapesu andmebüroo tahab automatiseeritud lahendust, et kõikide inimeste pangaarveid vajadusel vaadata, et nad kuritegevust ei harrastaks. Üks on kohtu poolt mitu korda ebaseaduslikuks kuulutatud, teine eelnõu istub kuskil rahandust- ja justiitsministeeriumi vahel ja võib-olla jääbki sinna selle valitsuse lõpuni. Ühine on nende puhul, et kuskil on tehnoloogia, mis võimaldaks massiliselt inimeste andmeid vaadata. Kas need tehnoloogiad on vaba ühiskonna ja Eesti põhiseadusega kooskõlas?

Tuleb vaadata ükshaaval. Meie sõnum on järjekindlalt olnud, et kui on väga kaalukas eesmärk, miks seda informatsiooni on vaja, kui andmete kasutamine päriselt aitab ning loogiline seos on olemas, siis võib teatud riskid võtta ja põhiõigusi piirata. Siis on riigikogul võimalik seda konkreetse seadusega lubada, kui nähakse täpselt, mis eesmärgil ja milliseid andmeid on vaja.

Konkreetne rahapesu kahtlus seostub ikkagi konkreetse isikuga.

Absoluutselt.

Ei saa olla nii, et kuskil on rahapesu kahtlus ja mina, kes ma ei ole kunagi rahapesuga tegelenud, osutun jälgimisobjektiks.

Tõsi, ja selle nimel me võitlemegi, et asi selgeks saada. Seal, kus on tegelik rahapesu kahtlus, tulebki seda kontrollida ja selleks peavad vahendid olemas olema.

Siis eraldi juhtumite kaupa. Ei ole nii, et võetakse kõigi andmed, tehakse otsing ja profiilid, mis tunduvad mustri põhjal kahtlased, lüüakse valgeks ja minnakse politsei vahenditega sisse?

Täpselt, sest põhiseadus ütleb, et keegi ei pea tõestama oma süütust. Siin ei päästa see, et kuritegu nimetatakse väärteoks, haldustrahviks või millekski muuks – tagajärg isikule on rängem, aga õigusi oluliselt vähem.

Põhiseaduse mõte on ikkagi see, et keegi ei pea hakkama riigile tõestama, et tema pole süüdi.

Mis puudutab seda loogilist seost ja eesmärki: kui tuleb prokurör või siseminister või siseministeeriumi kantsler ja ütleb, et põhjenduseks on julgeolekuoht, siis kas see on aktsepteeritav?

Minu arvates mitte. Igaüks teeb oma tööd. Ma alati soovitaksin püüda teist ametnikku mõista. Saan aru, miks seda tahetakse ja loodan, et nemad saavad aru, miks meie ütleme, et niisugune põhjendus ei kõlba.

Aga julgeolekuohuks nimetatakse ametnike suust tänapäeval juba kõike enam-vähem.

Koroona ajal nimetati absoluutselt kõike rahvatervise ohuks. See on ainult väikese fantaasia küsimus ja selleks riigi institutsioonid ongi mõeldud.

See julgeolekuoht ei ole selles mõttes tõsiseltvõetav. Kui me hakkame iga asja julgeolekuohuks nimetama ja põhjendame inimeste vabaduste piiramist Venemaa ja sõjaga, siis pole Venemaal vaja meid vallutadagi – me muutume ise Venemaaga väga sarnaseks. Lõpuks oleme olukorras, kus riigi korraldusel tuleb igasse telefoni laadida riigiäpp, Venemaal on sellele nimeks vist MAX, ja nii ongi.

Hiinas on samasugune olukord

Jah, Hiinas ka, see on muidugi väga hea näide.

Mina olen aru saanud,Eesti põhiseadusele tuginedes, et Eesti mõte oli saada vabaks ja kuuluda Põhjalasse ja Euroopasse. Ei ole soovi olla selline nagu Venemaa või muud kultuuriruumid, hiinlased isa teavad kuidas enda elu korraldavad.

Tahaksin maailma, kus ei suruta teistele riikidele ega inimestele peale oma ideoloogiat ja arusaama sellest, kuidas on õige elada. Põhiseadus ongi sellele rajatud: igaüks elab nii, nagu oskab. Kellelgi pole asja tema magamistuppa, kui ta seal just vägivallakuritegu toime ei pane. Igaüks tegeleb ettevõtlusega ja elab oma tööelu, nagu oskab. Paragrahv 19 sätestab vaba eneseteostuse: igaüks võib kasutada oma õigusi ja vabadusi, ilma et ta teiste omi kahjustaks.

Öelda, et absoluutselt kõik, mida keegi teeb – näiteks kasutab väljendusvabadust või tahab Eesti välispoliitika üle arutada –, on juba julgeolekuoht, ei ole minu arvates põhiseaduse mõttega parimas kooskõlas.

Väga hea, et te seda mainisite, ma just tahtsingi selleni jõuda. See jääb küll teie tööst kaugele, aga mismoodi te vaatate seda, kuidas president on Eestis välispoliitilist debatti üritanud algatada?

Mina ausalt öeldes imestan. Need kõned ja sõnavõtud, mida mina olen näinud, ei lähe päriselt kokku sellega, mis tähendus neile omistatakse.

Imestasin juba siis, kui need vastuolud algasid.

Selle aasta Foreign Affairsi ühisnumbris üks ja kaks on mitu tähelepanuväärset artiklit. Üks neist on Alexander Stubbi välispoliitiline konspekt – see on välispoliitika huvilisele väga hea kokkuvõte maailmapoliitikast ja ühe väikeriigi, nagu Soome, kohast selles tänasel päeval.

Lööge või maha, aga kodanikuna jagan ma seisukohta, et iga riigi esmane ülesanne on võidelda enda rahva eest ja kriisid on selleks, et neid ära kasutada.