Lõpuks sai Euroopa Liit 90 miljardi eurose laenu Ukraina poole liikuma. Kuivõrd see teie hinnangul tugevdab nüüd Ukraina ja ka Euroopa Liidu positsioone?

See raha muidugi ei ole veel Ukrainasse jõudnud ja see võtab pisut aega, aga vähemalt on see otsus siis lõpuks tehtud pärast seda, kui pool aastat või isegi rohkem on selle ümber lihtsalt aega viidetud. See on Ukrainale täna kindlasti hädaabi, sest Ukraina eelarvedefitsiit on ju väga suur ja sõjakulud on väga kõrged. Nii et hea, et see 90 miljardit sinna liigub, aga tegelikult on Ukraina vajadus muidugi märksa suurem.

Nüüd on Euroopas kohe küsimus, kuidas Ukrainat edasi aidata, sealhulgas rahaliselt. Sest needsamad relvad, aga ka üldine Ukraina riigi toimimine ja elektrivõrkude taastamine, mida Venemaa sihikindlalt puruks laseb, nõuab kõik väga suurt raha.

Mis variandid Euroopal on? Kas nafta osas on võimalik kuidagi sanktsioone juurde keerata? Paradoksaalsel kombel on ju USA sanktsioone leevendanud ja sellel samal nädalal hakkas jälle Družba naftajuhet pidi nafta Euroopa suunas voolama.

Mis puudutab rahalist poolt ja otsest abi Ukrainale, siis ainuke realistlik variant on ikkagi see, et Euroopa Liit toetab Ukrainat oma eelarvest, mis tähendab liikmesriikide osamakseid või mõnda uut laenu. Näib, et kõik muud variandid ei lähe läbi, sest neil pole toetust. Sama kehtib ka arutelu kohta külmutatud Vene varade üle – sealgi pole olukord kuidagi paremaks läinud. Nii et ainuke realistlik abi andmise variant on ikkagi Euroopa Liidu ja liikmesriikide eelarved.

Nüüd võeti vastu järjekordne sanktsioonide pakett, mis mingis mõttes ainult lapib ju seniseid auke. Seda mereteenuste keeldu seal ei ole, mida alguses püüti sinna panna.

Ideid on ju olnud kõik need aastad ja siis tuleb see reaalsuse hetk, kui sul on vaja 27 liikmesriigi nõusolekut, et sünniks otsus. Alati on sul üks, kaks või kolm riiki, kes pole nõus ja otsust ei tule või see tuleb palju lahjem. Nii on ka selle praegu vastuvõtmisel oleva 20. sanktsioonide paketiga. See, et tegu on juba 20. paketiga, räägibki sellest, et suuri otsuseid ei ole võimalik korraga teha, sest alati on keegi vastu.

Ma ei näe, et see olukord muutuks niikaua, kuni kehtib see hääletussüsteem, kus on vaja konsensust igaks selliseks otsuseks. Alati leidub mõni riik, kes kas venesõbralikkuse tõttu – nagu seni on olnud Ungari või ka Slovakkia – on tõsisemale otsusele vastu või siis mõni riik tunnetab, et see on neile kuidagi kahjulik. Näiteks Belgia oli hambad ristis vastu Vene külmutatud raha kasutuselevõtmisele. See pilt ei ole muutunud ning sanktsioonidega üritatakse edasi liikuda väikeste sammudega. Näiteks ostetakse paljudes Euroopa Liidu riikides jätkuvalt tohutus mahus Venemaa vedeldatud gaasi.

Õnnestus küll kokku leppida, et selle aasta lõpuks võiks see olukord lõppeda, aga selleni on veel peaaegu kolmveerand aastat. Päris suures mahus ostetakse Venemaa vedeldatud gaasi, nii et kui ka rahapilti vaadata, siis on see teada-tuntud fakt, mis samas kõlab musta huumorina, et Venemaale makstakse jätkuvalt gaasi eest rohkem raha, kui Ukrainale antakse abi. Midagi pole teha – selle otsustamissüsteemi juures selline skisofreeniline olukord jätkub.

Seoses teatud positiivsete sammudega räägiti kohe ka sellest, et liitumiskõnelused Euroopa Liiduga saavad värske hoo sisse ja saab avada uued peatükid. Aga kuivõrd roosiline see tee ikkagi on? Seda enam, et Volodõmõr Zelenski on öelnud, et mingit lahjat või poolikut Euroopa Liidu liikmesust ta ei taha.

Nii kurb kui see ka ei ole, siis see on jätkuvalt väga raske. Reaalsus on see, et mis peatükkide avamisest me räägime, kui liitumiskõnelused ju siiani pole üldse alanudki? Poliitiline otsus, et Ukraina on kandidaatriik, tehti ju varsti juba kaks aastat tagasi, aga siiani on seesama Ungari blokeerinud näiteks liitumiskõneluste alustamist üldse. Kui ühel hetkel peaks olema võimalik neid kõnelusi alustada, siis tekib nende jooksul veel umbes sada momenti, kus piisab ühest liikmesriigist, kes ütleb "stopp", ja kõnelused jäävad katki.

Minu hinnangul peaks Euroopa Liit täna sõlmima Ukrainaga paralleelselt maksimaalselt palju kahepoolseid lepinguid. See muudaks Ukraina sidumise Euroopaga ja talle võimaluste andmise realistlikuks, mitte ei jääks lihtsalt abstraktseks loosungiks.

Kui vaatame tänast pilti, siis näiteks Norra, Island või Šveits ei ole Euroopa Liidu liikmed, kuid on ometi kõikvõimalike lepingute kaudu Euroopa Liiduga väga tihedalt seotud. Ma arvan, et Ukrainaga tuleks täna liikuda paralleelselt ka seda teed, mitte jääda ootama, et ühel hetkel juhtub ime ning kõik 27 riiki on nii tehniliste nõuete täitmisega kui ka poliitiliselt nõus Ukraina liitumisega. Et mitte seda aega raisata ega anda Venemaale või kellelegi teisele võimalust seda protsessi lõpmatult takistada, tuleks minna edasi asjadega, mis on täna võimalikud – ehk nende kahepoolsete, väga tihedate ja sisukate lepingutega.

Räägime natuke ka Ameerikast. Kas Ameerika tähtsus niinimetatud rahuprotsessis on vähenenud, kuna neil on vähem aega ja relvastust? Ja kuidas võivad mõjuda Ukraina presidendi üha teravamad väljaütlemised Donald Trumpi aadressil?

Niikaua kuni Ameerika Ühendriigid ei ole valmis koos Euroopaga otsima lahendusi sellele sõjale ja Ukraina läänelikule tulevikule, jääbki see vaid jutuks. Ilma Euroopa Liitu reaalselt kaasamata ei ole võimalik midagi sisulist ja toimivat saavutada, sest Venemaa hoiakud ei ole muutunud. Nemad oma eesmärkidest pole taganenud, nad pigem naudivad ja kasutavad seda olukorda, mis täna seoses Ameerika ja Euroopa pingestunud suhetega on.

Me näeme, et Ameerika ja tema presidendi tähelepanu on täna suunatud Iraanile ja Lähis-Idale. Sealt kostab Washingtonist aeg-ajalt isegi rõõmustamist, et oli õige lõpetada sõjalise abi andmine Ukrainale. Viimasel ajal on Ukraina saanud Ameerika relvi ainult tänu sellele, et Euroopa riigid on need kinni maksnud.

Viimastel nädalatel me kuuleme, kuidas ka nende relvadega on järjest suurem puudus, kuna neid kulub rohkem Iraani-vastases sõjas. Selles mõttes peab Euroopa seda tõsisemalt mõtlema sellele, et ise tulebki jätkuvalt palju rohkem teha. See on muidugi hea ja tore, et Ameerika aitab, aga reaalset pilti vaadates ei saa tänases olukorras sinna enam liiga suuri panuseid panna.