Viimase kahe kuuga on Družkivka drastiliselt muutunud. Torkavad silma varemed ja inimtühjad tänavad. Surma on seal igal pool tunda. Keegi ei tea, keda valib oma sihtmärkiks Vene rakett, mürsk või droon.

Enne sõda elas seal 30 000 inimest, nüüd on alles jäänud alla veerandi sellest. Komandanditund on Družkivkas karm – inimestel on lubatud väljas viibida ainult kella 11 kella kolmeni.

Grigori evakueerus Družkivkast, aga hiljem mõtles ümber ja tuli kodulinna tagasi.

"Seal elasime hulgakesi kooli klassiruumis. Tingimused olid olemas, oli dušš ja köök. Probleemid olid elektriga, pidevalt olid katkestused. Tingimused on samad nii siin kui ka seal. Viimasel ajal on meil siin elektri ja muude teenustega suur häda," rääkis Grigori.

Häda tähendab, et elektrit ei ole üldse. Igor läheb veel alles jäänud väikepoodi, kus on generaator, et laadida oma lampi, see on tema ainus valgusallikas. Igori sõnul oli äsja veel linnas elekter, jagati humanitaarabi.

"Humanitaarabi sai ilmselt otsa. Viimane kord jagati abi kuu aega tagasi. Nii pikka pausi pole veel olnud. Rekamehed ei julge ilmselt siia enam sõita," ütles Igor.

Järgmise päeva varahommikul läksime uuesti Družkivkasse, et koos vabatahtlikega evakueerida vanapaari. Sihtpunkti me aga ei jõudnud – sattusime Družkivka kesklinnas tühjal ristmikul liiklusõnnetusse. Õnneks keegi vigastada ei saanud. Tunni aja pärast ilmus kohale jalgsi politsei ja kohe pärast seda – Vene fiiberoptiline droon.

Meestel ei õnnestunud drooni alla lasta. Žiguli sõitis omal jõul edasi. Meile pakkus abi kohalik autolukksepp, kuid aidata ei saanud ja andis ainult nõu sõita tagasi võimalikult aeglaselt. Tagasiteel hakkas meie drooniradar hüsteeriliselt piiksuma – meid jahtis Vene droon.

Kuna meie madalast kiirusest ei piisanud, et drooni eest ära sõita, otsustasime peatuda ja peituda. Kui me lõpuks jõudsime tagasi evakuatsioonipunkti, kohtasime seal sama vanapaari, keda meie asemel evakueeris Družkivkast teine meeskond.

"Me pidime varem lahkuma. Pidime rahulikult asju kokku pakkima ja lahkuma. Varem oli võimalik ise transport organiseerida. Meie aga jokutasime viimase hetkeni. Lootsime, et sõda saab läbi. Tagasi me enam kunagi ei saa, kõik," ütles Ljubov.