24. veebruaril algas viies aasta, mil Venemaa peab Ukrainas täiemahulist sõda. Viiendat aastat järjest töötavad ka Eesti vabatahtlikud, tagades ukrainlastele humanitaarabi või sõjapidamiseks vajalikku varustust. Näiteks jõudis sel kolmapäeval Ukraina õhutõrje üksusteni kaks Eestist teekonda alustanud mikrobussi. Annetusi kogunud MTÜ Võidutahe juht Raivo Olev viis bussid ka ise kohale.

"Me lõpetame siis, kui meid enam ei toetata, sest muidu me ei saa seda teha. Või saab sõda läbi. Tänase päevani meil veel on toetust. Ma arvan, et me võime rahule jääda. Need kaks bussi, mis me tõime, projekti maksumus oli kuskil 20 000, mõlemad bussid. Me suutsime selle kahe kuuga ära teha. Mina ütleks, et täna, viiendal aastal, on see okei," rääkis MTÜ Võiidutahe juht Raivo Olev.

Olev alustas Võidutahe organisatsiooniga kohe 2022. aasta märtsis, mis on vähem kui kuu pärast sõja puhkemist. Siis oli annetajaid nagu muda. Miskit pole parata, neli aastat on toonud sõjaväsimuse ja annetuste mahud on drastiliselt vähenenud. Ühingu fookus pidi muutuma täpsemaks ja nii mindi õhutõrje toetamise teed. Mõtteid loobumisest on Olev mõlgutanud enam kui korra.

"Kindlasti, siin ma ei hakka üldse valetama. Mitu korda isegi. Aga see läheb kiiresti üle," sõnas Olev.

Alates Krimmi annekteerimisest 2014. aastal tegutsema hakanud MTÜ Vaba Ukraina seevastu on korra juba pillid kokku pakkinud, kuid seda pisut teistes oludes.

"Me 2018 korra juba lõpetasime, kuna sõjategevus Donbassis vaibus ja rahva huvi ka kukkus kokku, annetusi ei tulnud nii palju juurde. Aga 2022 taastasime. Nagu ukrainlased ütlevad: meil on ühine probleem, lahendame seda koos," ütles MTÜ Vaba Ukraina juht Kuido Külm.

Ja see töö on vilja kandnud: Vaba Ukrainal läheb tänavu vaat et pareminigi kui mullu.

"On tulnud juurde asjad, mida ei olnud 2022, 2023, kus mingisugune ettevõte või asutus annab oma väga suure portsu maha kantud varustust, mingid sideseadmed, arvutid, ekraanid, mis tuleb Ukrainasse toimetada. Hiljuti me saime 1000 tekki saata Ukrainasse," rääkis Külm.

Kui sõja esimesel aastal tekkis MTÜ-sid nagu seeni pärast vihma, siis nüüdseks on mõned neist oma tegevuse lõpetanud. Tihti on põhjus just rahastuse vähenemises. Oma osa mängis selles ka juhtum MTÜ Slava Ukrainiga, mille endisele juhile Johanna-Maria Lehtmele on esitatud süüdistus annetuste omastamises. Kuid märkimisväärne on, et Eestisse saabunud sõjapõgenikud on ka ise püsti pannud mitmeid ühendusi, et saatusekaaslasi toetada. Ning kuhugi pole kadunud ka varjevõrkude punujad.

"Siin on inimesed, kes on juba viis aastat tegelenud selle asjaga ja tegelevad täna ka," Ukraina kultuurikeskuse juht Bogdan Ljutjuk.

Ukraina kultuurikeskus, mis on vaid üks punumispunktidest, on Eestist teele pannud ka seni suurima autokonvoi, kokku 34 sõidukiga. Lisaks meditsiiniseadmeid, haiglavoodeid ja kaevikuküünlaid.

"Ma arvan, et on vaja lihtsalt. Ega siin ei ole küsimust... lihtsalt on vaja. Ukrainas on palju keerulisem, kui meil siin. Inimesed on praegu kaevikus seal reaalselt, nad on ka seal viis aastat olnud. Meil siin on väga hästi kõik," rääkis Bogdan Ljutjuk.

Suure osa oma elust pühendavadki vabatahtlikud seega Ukrainale, muidugi avaldab see mõju ka eraelule.

"Ta mõjutab päris palju, sest ega vabatahtliku töö ei ole ainult siin see nädal aega. Viimane kord me käisime jaanuaris, siis on veebruar, märts, ütleme kahe kuuse vahega oleme praegu," sõnas Raivo Olev.

"Mul on kolm last tegelikult, kõige väiksem on üle poole aasta natuke. Eks ta võtab aega ära nii isiklike asjade tegemiselt kui pereasjade tegemiselt," lisas Olev.

Kuido Külm märkis, et vabatahtlik tegevus võtab elust palju aega. "Õhtul kell 22 hakkab tõeline elu pihta vabatahtlikul. Siis on päeva toimetused tehtud, hakatakse sõpradega asju konsulteerima, dokumente vormistama, saatma asju ja pakke saatmiseks valmis seadma," ütles Külm.

Nii et kui tundubki, et tähelepanu on Ukrainalt eemal, siis tõenäoliselt pannakse just sel hetkel kokku uut abisaadetist. Nagu nad ise ütlevad: korra vabatahtlik, alati vabatahtlik. Ja seda kuni võiduni.

"Rahmeldavad inimesed, küll nad midagi välja mõtlevad, millega hakkavad jälle tegelema. See vabatahtliku elu, kui sa juba ühte asja teed, oskad ka teist teha. Küll me midagi välja mõtleme," ütles Kuido Külm.

"Ma olen isegi vahepeal mõelnud, et kui sõda saab läbi või seda ei ole vaja teha, et siis ma peaks nagu mõne mingi tõsiselt aega kulutava hobi võtma võib-olla veel," ütles veel ka Raivo Olev.