Eestlased on kuulnud igasugu maailmaränduritest ja ekstreemturistidest, aga 18-aastane ajakirjanik Marie Sinivee reisis sõna otseses mõttes telgiga ja häälega läbi fundamentalistide territooriumide.

Sinivee jaoks elu on seiklus. Talle ei piisa väikesest, turvalisest Eestist. Veebruaris, vaid kolm päeva enne sõja puhkemist Iraanis naasis ta kolmenädalaselt rännult Lähis-Itta, kus liikus ringi hääletades ja ööbis sageli telgis. Oli see saatuse narrimine või teadlik valik?

"Praegu on väga mõnus Eestis olla, väga turvaline ja rahulik on olla ja kindlasti võrreldes enda olukorda eestlastega Lähis-Idas on mul väga mugav," rääkis Sinivee saates. "Ei, ma ei tahaks Lõuna-Liibanonis hetkel olla ega sinna ka lähikuudel tagasi minna. Aga ma arvan, et need riskid, mida ma võtsin ja need kogemused, mis mul olid – need avardasid mu silmaringi ja ma olen lõppkokkuvõttes õnnelik, et ma seal käisin," lisas ta.

Marie ja tema taanlasest reisikaaslase Hansu marsruut läbi Türgi, Liibanoni, Süüria ja Jordaania Iisraeli piirini välja muudab kadedaks iga seiklusturismi harrastava ränduri. Samas leidub ohtralt noomijaid ning kritiseerijaid nii lähedaste kui kolleegide seas. 

"No see peamine teema, et ma olen 18 ja kuskil konfliktipiirkonnas on see, millest kõik kümne küünega kinni hoiavad. Aga samas me peame aru saama, et kohalikud, kes seal elavad – seal on palju noori, võimekaid noori, kes elavadki oma elu varemete vahel.  Kuidas me saame siis mulle otsa vaadata, et "kuidas Marie julges seda teha?" versus need kümned tuhanded noored, kes samamoodi elavad seal?" küsis Sinivee.

Oma esimesele ekstreemsele reisile 2025. aastal sõitis neiu vanemate vastuseisust hoolimata.

"Ega nad ei mõista ja nad ei ole otseselt fännid, aga keegi ei ole mind peatanud ka," tunnistas ta. "Selles mõttes, et kohe, kui ma 18 sain, läksin Afganistani – mingi kahe kuu pärast enda sünnipäeva ja ma ei pidanud enam vanematelt ju luba küsima. Aga kuna seda enam vaja ei olnud, siis ma sain vabalt reisida ja nii ma olen jätkanud," rääkis Sinivee.

Korduvalt kriisipiirkondades viibinud dokumentalist Vahur Laiapea noore inimese asjatut riskide võtmist heaks ei kiida. Tema ise langes sealsamas Afganistanis 2017. aastal Talibani kätte vangi ja väga neid kaht kuud oma elust meenutada ei soovi.  

"Kui ma istusin autos, mille piirasid ümber relvastatud taliibid ja suunasid minu poole oma automaadid ja püstolid, seda ei ole isegi võimalik uuesti läbi tunnetada, sest see oli nii hirmutav hetk. Nii et ma arvan, et mu teadvus ja psüühika on mind kaitsnud hiljem selle taas meenutamise eest," rääkis Laiapea.

"Ja ma arvan, et kõige määravam selle juures on see, et ma ei otsinud seiklusi, ma käisin seal tööd tegemas," rõhutas ta. .

Laiapea on vabakutseline dokumentalist, kes intervjueerib ja teeb filme - neid väntas ta oma Afganistani kogemustest kokku kolm.

Ka Delfis ajakirjanikuna töötav Sinivee väidab, et soovib Lähis-Idas reisida ja sealsest kultuurist kirjutada eelkõige sel eesmärgil, et kummutada väärarusaamu, mis meil Eestis islamimaailma suhtes eksisteerivad.

"Kas see on piisav põhjendus, et minna ja riskida ka oma eluga? Sest minu sügavama arusaamise järgi meie elu ei kuulu ainult meile, vaid see kuulub ka meie lähedastele. Ma ei tahaks olla näiteks tema isa rollis," ütles Laiapea.

Marie teine ekstreemreis lühikese aja jooksul algas veebruarikuus Türgist, kust nad koos reisikaaslasega suundusid kaubalaeval Liibanoni. Noorte sooviks oli jõuda sihtpunkti ehk Süüriasse nii, et poleks vaja lennata. Maad mööda liikusid nad peamiselt hääletades.

"(Islamistliku terroriorganisatsiooni - toim.) Hezbollah'ga kohtusime esimest korda Liibanonis. Me olime kristlikest küladest lahkunud, mis on mägedes ja jõudsime Baalbeki lähedusse ja hääletasime sealt edasi. Me teadsime, et see piirkond on natuke kahtlane. Meile tuli vastu selline suur, umbes nagu need sõjaväeautod, kus oli hästi sõbralik mees. Ma vaatasin, et tal mingisugust  sõjaväevormi seljas ei olnud, tavalised riided ja autos oli viis-kuus relva ja siis ta ütles, et ta sõidutab meid sinna linna. Ja siis mu reisisell nii muuseas küsis, et kas ta oleks valmis laskma tal Kalašnikoviga lasta – minu arvates jällegi väga loll tegu, onju - , aga küsija suu pihta ei lööda ja nii ta meid sinna kõrbesse sõidutas ja lasi tal relva proovida ja küsis minu käest ka, et kas ma tahan ka. Ja siis ta hiljem viis meid tagasi tee äärde ja hääletasime sealt edasi ja see oli meie esimene kohtumine Hezbollah´ga," pajatas Sinivee.

Seda kommenteerinud Laiapea ütles: "Mul tuli selline paralleel. 1928. aastal kindral Laidoneri 15-aastane poeg mängis ühte mängu, see mäng oli vene rulett: ta võttis revolvri, pani sinna trumlisse mingi arvu padruneid ja mingid kohad siis jäid tühjaks. Ja siis ta mängis seda mängu, et kas ma jään ellu või ei jää ellu. Ta ei jäänud ellu, vaid tulistas endale pähe selle kuuli. Nüüd seesama neiu, ma arvan, mängib laias plaanis sedasama mängu, et ta püüab katsetada ja kombata neid piire, leida endas seda julgust ja vaprust, et ennast ületada. See kõik on tegelikult arusaadav ja aktsepteeritav, eriti 18-19 aastase noore inimese puhul, [aga] nüüd on küsimus, et kas tal on küpsust, et mõista, mis võib olla selle asja hind."

Noorte teine kohtumine äärmuslastega enam nii lõbus ei olnud kui püssilaskmine kõrbes. See juhtus Beirutis, kus nende kaamerad äratasid kahtlust ja kus nad viidi Hezbollah' staapi ülekuulamisele.

"Nad võtsid tõesti meie passid ja ma ei saanud enam vastu ka hakata. See oli esimene kord, kui ma mõtlesin selle peale, et kõik mu kolleegid ja kõik mu tuttavad ütlesid, et ära Liibanoni mine, et need jalgratturid võeti ka Hezbollah' poolt kinni, et sind võetakse ka ja … Siis ma ütlesin neile kõigile, et minuga sellist asja ei juhtu ja nüüd ma istun täpselt samamoodi seal peakorteris ja täitsa pekkis, nüüd ma olengi samas olukorras!" kirjeldas Sinivee.

Eesti jalgrattamatkajate röövi Bekaa orus Liibanonis on asjakohane meenutada, sest just märtsis möödub sellest mitu kuud väldanud ja kogu Eestit vapustanud pantvangidraamast täpselt 15 aastat. 

"Need olid ju küpsed, täiskasvanud mehed ja nad ilmselgelt võtsid liiga suure riski. See risk kokkuvõttes läks meile ju maksumaksjatena mingi summa maksma, mille numbrit me oma eluajal teada ei saa, ilmselt oli see päris suur summa. Ja miks peaks jalgratastega sõitma läbi sellise kriisikolde? Mida see annab peale selle adrenaliini nendeks mõneks nädalaks? Ma ei oska seda hinnata. Ma arvan, et sellises küpsusastmes mehed, kui nad riskida tahavad, võiksid seda teha mõnes piirkonnas, kus nad saavad inimesi päriselt aidata," arutles Laiapea.

Marie ja tema taanlasest sõber lasti pärast seitsmetunnist ülekuulamist äärmuslaste poolt siiski tervena tulema ja Beirutist liikusid nad edasi Süüriasse. Avastasid pealinna Damaskust, aga jõudsid ka purustatud ja peaaegu inimtühja Palmyrasse.

"Ma eeldan, et peale sõda ja konflikti igasugune lähedus või hoolivus on midagi, mis ikkagi tõmbab inimesi ja ma mõistan seda täielikult. Seega see üldmeeleolu seal turistide vastu on pigem positiivne, aga kui rääkida muidu miljööst, siis liiklus on huvitav, prügi on palju, sellist tossu, tolmu, kõrbeliiva, palju karjumist, lärmi – aga muidu sõbralikud inimesed," meenutas Sinivee.

Kui Marie kolm reisinädalat rahasse arvutada, siis sai ta hakkama 750 euroga. Vahel harva ööbisid noored hotellis, aga enamasti panid püsti telgi. Mõnikord, olude sunnil isegi bensiinijaamas.

"Kuigi mina olin sellele täielikult vastu ja ei tahtnud tankla kõrval magada, siis minu reisisell oli kindel, et see on kõige parem koht, kuhu minna. Natuke me siis vaidlesime ja siis ta ohverdas enda telgi mulle, mina sain telgis magada ja tema magas lageda taeva all mati peal, tankla kõrval. Ega see glamuurne ei olnud ja see on kohati ka auküsimus, et kas sa oled valmis seal magama ja mis tunne seal siis magada on," rääkis Sinivee, kelle sõnul tuli mõnikord siiski kulutada kümme eurot ka hotelli peale. "Aga muidu, peale selle, magasin ikkagi kõrbes ja kuskil väljas mägedes. Seal on juba turvaline ja tavaline, et inimesed telgivad," lisas ta.

"Aga ükskord oli küll hirmus. Me magasime ühes mahajäetud majas, nii et seintel olid veel kuulijäljed, sellised augud. Ja siis öösel, kolme-nelja paiku käisid korralikud püssilasud, mis olidki püssilasud ja need tundusid nii lähedal ka, et siis ma küll mõtlesin, et nüüd on kõik läbi," meenutas ta.

Läbi sai Marie reis tegelikult alles Iisraeli piiripunktis, kui ta üritas pääseda Palestiinasse. Nimelt soovis neiu külastada seal üht eestlannat, kes on 13 aastat Läänekaldal elanud ja kellega Mariel oli plaan teha intervjuu. Palestiinasse teda siiski ei lubatud ja Iisraeli tal ka enam asja pole.

"Otsustavaks  sai vist see, et ma olen ajakirjanik, et mul on mingid imelikud Süüria, Liibanoni templid ja mul oli samas passis ka Afganistani viisa – ühesõnaga, ma olin kahtlane. Ühesõnaga, keelu sain peale ja piiril öeldi, et ma võin sellest keelust lahti saada, kui ma kohtusse lähen ja maksan 500 seeklit või mis iganes see raha on – ühesõnaga, see ei ole seda niikuinii väärt," märkis Sinivee.

Esialgu jääb Marie koju ja kriisipiirkonda tagasi ei kipu, aga tema reisikaaslane ja sõber Hans seikleb Lähis-Idas omal käel edasi.

"Ta kirjutab iga päev, nii palju, kui tal netti on. Tal seal Saudi-Araabia kõrbes võib-olla kord päevas keegi hotspotti annab. Siis ta annab märku, kuidas tal läheb ja soovin talle õnne. Ja nii on! Ega ma midagi muud ei saa teha," ütles neiu.

Välisministeerium soovitab enne reisi tutvuda oma nõuannetega

Pärast saadet palus välisministeerium lisada artiklile oma soovitused kriisipiirkondades reisimise kohta, mis on leitavad aadressilt www.vm.ee või https://reisitargalt.vm.ee/ 

Need reisisoovitused põhinevad konkreetsete riikide ja piirkondade riskihinnangutel ja neid ei anta kergekäeliselt. Artiklis mainitud riikides Eestil välisesindusi ei ole. 

Kindlustusseltsidel on õigus kriisipiirkonnas piirata või tühistada väljastatud poliisi katet.

Ministeerium palub kõigil piirkonnas viibivatel Eesti kodanikel registreerida oma lühiajaline viibimine, et ministeerium saaks vajadusel vahetult infot edastada.

Vajadusel saab välisministeeriumi poole pöörduda kirjutades konsul@mfa.ee või helistades ööpäevaringsel hädaabitelefonil +372 5301 9999.