"Tegelikult oli kõik ikka nii raske. Aku on nii tühi, et ei suuda praegu väga reageerida," ütles kodumaale jõudnud Gert Köster.

Esimesele riigi organiseeritud erilennule piletid saanud eestlaste teekond koju pidi esmalt algama neljapäeva pärastlõunal. Lend väljus Omaanist ja sinna saamiseks tuli ette võtta pikk sõit Dubaist. Peagi selgus, et suur hulk korraga saabunud reisijaid ajas Omaani lennujaama umbe ning eestlaste lend lükkus korduvalt edasi, kuni käes oli öö. 

"Siis me olime juba nii kaua oodanud. Oli selge, et seda lendu ei lähe, aga pigem oli selleks hetkeks segadus, mis me teeme nüüd siis, et kas kõik lähevad laiali või hoitakse seda asja koos. See oligi puudu väga pikkade tundide vältel," meenutas Köster.

"Siin juhtus see, et osad inimesed juba loobusid, arvasid, et ei saa abi, ja siis kadusid omapead uitama vahepeal, aga õnneks kõik said kokku uuesti," lisas ta.

Välisministeeriumi korraldusel jaotati eestlased ära kolme hotelli ja järgmisel päeval lennuk startis. Samal ajal käis ministeeriumis lakkamatu töö ka ülejäänud eestlaste evakueerimiseks. Esimesest lennust saadi õppetund, et registreerida jõudsid vaid üksikud kiired, kuid mitmed lastega pered jäid maha. 

Välisministeeriumi asekantsler Kerli Veski tunnistas, et kindlasti saanuks paremini, kuid ajaga võidu joostes tuli teha kiireid otsuseid. Kriis muutus iga tunniga. 

"Kõik, kes on praegu selles kriisis toimetanud, kaasa arvatud meie partnerid, neil ei ole olnud mitte mingisugust ettevalmistusaega. Täpselt sellel hetkel, kui sai, ma ei tea, müügiplatvorm valmis, läks see kohe live'i. Mis tähendab tõesti seda, et inimeste jaoks – kellel ei tulnud makselink läbi, kellel olid veel mingid tehnilised probleemid seal," rääkis Veski.

Teine erilend keskendus juba eelkõige peredele ja sellelt naasnutel jagus ministeeriumi töötajatele vaid kiidusõnu.

"Kuigi need esimesed kolm päeva tundusid lõpmata pikad ja tundus, et mitte kuskilt mingit abi ei tule, aga nad kogu aeg rahustasid ja ütlesid, et jääge paigale, olge seal, kus te olete, ärge põgenege, me otsime teile abi. Lõpuks see abi tuli ja see tuli väga ruttu," sõnas Aleksandria Reinvart.

Läbi katsumuste organiseeris välisministeerium kokku seitse erilendu, mille maksis suures osas kinni riik. Reisijal tuli tasuda omaosalust 400 eurot, riik pani 1000 eurot juurde. See on vastupidine praktika paljude teiste riikidega, kes reisikulusid ei kata.

"Meile oli lõpuks oluline, et inimene tuleb ikkagi sealt ära, mitte ei otsusta, et tal on odavam jääda sinna ja vaadata, mis juhtuma hakkab," sõnas Veski.

400-eurose piletihinna määras ministeerium lähtuvalt sellest, et see oleks piisavalt atraktiivne, et inimene piirkonnast naaseks.

"See oli punkt üks, et me tõesti ei tee evakuatsiooni, tasuta lende, et see omaosalus oleks, aga et see ei ole nii suur, et inimene raha tõttu otsustab ikkagi jääda sinna kriisipiirkonda," selgitas Veski.

Vaadates minevikku, siis Eesti riik on rahvusvahelistes kriisides toiminud erinevalt. Kui 2010. aastal seisis Euroopa lennuliiklus Islandi vulkaani tuhapilve tõttu, jäid samuti eestlased välismaale kinni. Nende seas rändeekspert Kert Valdaru, kes pidi nädala veetma sõbra diivanil Brüsselis.

"Sellel hetkel siis ei teadnud, kaua see võiks kesta. Kõik arvasid, et võib-olla see vulkaanitolm kaob ära ja juba homme saab lennata, aga juhtus niimoodi, et see tolm kogu aeg oli ikkagi õhus, et ma jäin circa nädalaks," meenutab Valdaru.

"Sellist riiklikku koordinatsiooni, et toome nüüd näiteks bussidega oma kolleegid kuskilt, olgu see siis Brüssel või mõni muu linn, koju ära, ei meenu, et oleks olnud," lisas ta.

COVID-i kriisi ajal hüvitas riik inimeste kulusid, Euroopasse jäänutel lausa kuni sajaprotsendiliselt. Sama õnnelikud ei ole praegu üle maailma lõksus olevad eestlased, kelle reisid on Lähis-Idas toimuva tõttu tühistatud. Nende reisikulusid riik ei kata ja lootma peab reisikindlustusele. 

"Me käisime Tais. Me olime kõigepealt Bangkokis ja siis Lõuna-Tais Krabis ja Phuketis seal saartel. Ja pidimegi tagasi tulema läbi India ja Istanbuli, aga meie lennud tühistati kaks korda ja siis oligi see küsimus, et kuidas me nüüd siis saame koju," lausus Tiina Adamson.

"Me saime aru, et me ei saa enne magama minna, kui meil on tagasilennu piletid olemas. Aga ma võtsin kolm portaali lahti paralleelselt ja sekunditega kadusid need piletid, mis olid vähegi otselennud kuhugi Euroopasse," märkis Kristo Veinberg.

"Ja need ei olnud odavad, need olid mingi miinimum 1200 umbes, kuskilt sealt hakkas. Ja need olid ka juba pooleteise nädala pärast. Need läksid sekunditega. Siis olid alles mingid 8000-eurosed piletid," sõnas Adamson.

Kuid lõpp hea, kõik hea. Tiina ja Kristo sõit Eestisse tagasi võttis kokku umbes 50 tundi ning reis läks esialgsest 3000 eurot kallimaks. 

Veski rõhutas, et reegel on ikkagi see, et inimene peab kojusõidu võimalused ise leidma, lennufirmaga ise suhtlema ning et kindlasti läheb see kõik kallimaks.

"Välisministeerium ei ole reisikorraldaja ega inimeste kojutooja, me teeme seda ainult äärmuslikel juhtudel, kus, nagu praegugi, inimesed on kriisis lõksus, kus raketid ja droonid lendavad ning ei ole lihtsalt hetkel võimalik inimestel seal mitte kuidagi ära tulla," ütles Veski.

Küll aga suhtleb ministeerium pidevalt inimestega, kes on jätkuvalt välisriikides kinni.

Mis puutub tulevikureisidesse, siis need soovid on naasnutel pisut muutunud.

"Abikaasaga leppisime kokku, et järgmine reis tuleb autoreis. Tõenäoliselt kuskile lõunapoole autoga või Norra näiteks plaanisime minna," lausus Gert Köster.