Ühinenud Rahvaste Organisatsioon kannab endas ideed paremast maailmast. See pole abstraktne konstruktsioon ega sisutühi deklaratsioon, vaid hoolikalt läbimõeldud kokkulepe, millel põhineb praegune mitmepoolne maailmakord. Kokkulepe, mille eesmärk on kaitsta rahvusvahelist rahu, suurendada heaolu ning tagada kõigile vaba ja väärikas elu. Kokkulepe, mis lähtub arusaamast, et sõjaga kaasnevad häving ja õudused ei tohi enam kunagi korduda.

Paraku on rahvusvahelisel õigusel põhinev mitmepoolne süsteem, mille keskmes on ÜRO ja selle põhikiri ning mis peaks meid kõiki kaitsma, üha suurema surve all. Harta põhiprintsiipe rikutakse arvukates konfliktides üle kogu maailma. Jõhkrus võidutseb ja me ei saa enam samamoodi jätkata.

Peaksime kõik endalt küsima, millist tulevikku me näha tahame. Kas me soovime maailma, kus peale jääb toores jõud ja vägivald ning kus tugevamal on alati õigus? Või ihkame elada õitsvas ja rahumeelses maailmas, kus valitseb kord, võidutseb õiglus ning järgitakse üldkehtivaid reegleid ja põhimõtteid? Selle küsimuse peaks endale esitama iga inimene siin saalis, ükskõik kui kaugel asub kellegi kodu Ukraina, Gaza, Sudaani või Kongo Demokraatliku Vabariigi rindejoontest.

Rahvusvahelisele õigusele ja ÜRO põhikirja printsiipidele rajatud maailmakorda tuleb säilitada ning tugevdada. Meie inimesed ootavad, et me kui maailma liidrid töötaksime taas San Francisco konverentsi vaimus, hoides rahu ja võimendades ÜRO põhikirjas sätestatut.

Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on üks rängemaid rahvusvahelise õiguse ja ÜRO põhikirja rikkumisi alates selle vastuvõtmisest 80 aastat tagasi. Kuigi ÜRO peaassamblee on korduvalt pöördunud Venemaa poole üleskutsega lõpetada agressioon ning võtta sihiks rahu saavutamine, jätkab Venemaa jõhkrat rünnakut Ukraina riigi ja rahva vastu.

Venemaa sõda ja sõjakuriteod õõnestavad nii ÜRO julgeolekunõukogu kui ka kogu organisatsiooni mainet ning usaldusväärsust. See jultunud rünnak ÜRO põhikirja printsiipide vastu nõrgestab mitmepoolset maailmakorda, ülemaailmset rahu ja julgeolekut.

Kahjuks ründab Venemaa praegugi Ukraina lasteaedu, koole, haiglaid ja lastekodusid rakettide, droonide, liugpommide, miinide, mürskude ning kuulidega. Seesama ÜRO alaline liige on süstemaatiliselt röövinud ja küüditanud Ukraina lapsi, neid indoktrineerides ja nende identiteeti hävitades.

Inimkannatused Ukrainas ületavad kõik seni nähtu. Ukraina inimõiguste olukorda jälgiva ÜRO vaatlusmissiooni andmetel on sõjas hukkunud vähemalt 14 000 tsiviilisikut, sealhulgas ligi 1000 last, ja vigastada saanud umbes 35 000 tsiviilisikut, sealhulgas üle 2000 lapse. Iga aasta, kuu, nädal ja päev toovad aina uusi inimohvreid.

Hoolimata Ameerika Ühendriikide hiljutistest pingutustest saavutada rahu ja sellest, et president Volodõmõr Zelenski oli märtsis relvarahuga nõus, on Venemaa hoopiski oma terrorit märkimisväärselt võimendanud, pommitades tsiviilobjekte lugematute droonide ja rakettidega.

Venemaal pole ilmselgelt mingit kavatsust relvarahu sõlmida, rääkimata püsivast rahust. Venemaa eesmärgid pole muutunud. Ta soovib endiselt alistada kogu Ukraina ning muuta Euroopa julgeolekukorda, et rahuldada oma neokolonialistlikke ja imperialistlikke ambitsioone.

Üha sagedamini naaberriikide õhuruumi rikkuvad droonid ja raketid on järjekordne eskalatsioon ning terav meeldetuletus, et Venemaa agressioon ei ohusta mitte ainult Ukrainat, vaid kogu piirkonna julgeolekut.

Pean kahetsusega nentima, et vaid mõne päeva eest rikkus kolm Venemaa hävituslennukit Eesti õhuruumi. See on kõike muud kui heanaaberlik käitumine ja Euroopa Liidu idapiiril viimasel ajal toimunud sarnastest juhtumitest hakkab moodustuma selge muster. Ainus realistlik viis katkestada sõjategevus ning saavutada õiglane ja püsiv rahu on panna Venemaa veelgi tugevama rahvusvahelise surve alla, et tal ei jääks muud üle, kui sõlmida Ukrainaga rahuleping ja käituda ÜRO Julgeolekunõukogu alalisele liikmele kohaselt.

Ma kinnitan teile, et minu kodumaa Eesti teeb kooskõlas ÜRO põhikirja artikliga 51 ka edaspidi kõik, mis meie võimuses, et Ukraina suudaks end paremini kaitsta. Sel moel kaitseme ühte moodi nii suurte kui ka väikeste liikmesriikide suveräänsust, ühte ÜRO asutamise aluspõhimõtet.

Samuti nõuame, et Venemaa vastutaks kõigi oma kuritegude eest Ukrainas, sealhulgas agressioonikuriteo eest. Me teame liigagi hästi, et karistamatus viib vaid uute kuritegude ja kannatuste ning veelgi suurema ebaõigluseni.

Rahvusvahelisel õigusel põhinev mitmepoolne maailm on alt vedanud ka palestiinlasi ja iisraellasi. Olen sel aastal külastanud nii Iisraeli kui ka Palestiinat ja näinud oma silmaga selle pikaaegse konflikti laastavat mõju. Kogu maailm mõistis hukka Hamasi 7. oktoobri terrorirünnakud ning on selge, et  Hamas ei või tulevikus mingil kujul osaleda Gaza ja Palestiina valitsemises. Terrorismi õudused ei tohi korduda.

Kuid Hamasi tegude eest ei peaks maksma Gaza tavalised inimesed ja lapsed. Mind kurvastab tõik, et sõjategevuse, näljahäda ja haiguste leviku tõttu on elu kaotanud nii palju süütuid tsiviilisikuid, sealhulgas lapsi. Rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt pidanuks hoolitsetama selle eest, et inimesed ei saa relvastatud konfliktides kannatada. Ometi on Gazas toimuv ületanud igasugused piirid.

Eesti on toetanud kõiki pingutusi relvarahu saavutamiseks, et lõpetada tapmine ja inimelude hävitamine ning et pantvangid jõuaksid tagasi koju. Talumatu humanitaarolukorra leevendamiseks peab Iisrael täielikult järgima rahvusvahelist humanitaarõigust, täitma võetud kohustusi humanitaarabi kättesaadavuse ja kohaletoimetamise ning humanitaartöötajate turvalisuse kindlustamisel.

Vägivallatsükli täielikuks lõpetamiseks tuleb algatada ulatuslik poliitiline protsess eesmärgiga luua kaks riiki – Iisrael ja Palestiina –, mis elaksid rahus ning turvaliselt üksteise kõrval. Soovin tunnustada Prantsusmaa ja Saudi Araabia rahvusvahelisi pingutusi kahe riigi lahenduse edendamisel.

ÜRO peab suutma täita oma põhiülesandeid. Selleks et lahendada praegused üleilmsed probleemid, tuleb tugevdada kõiki ÜRO alustalasid – rahu ja julgeolekut, inimõigusi ning kestlikku arengut.

Seetõttu toetab Eesti ÜRO igakülgset reformimist. See ei puuduta üksnes raha kasutamise tõhusust ega finantsdistsipliini. Reforme on vaja selleks, et lahendada ÜRO struktuursed probleemid ja säilitada organisatsiooni usaldusväärsus. Eesti toetab täielikult peasekretäri püüdlusi ÜRO 80 reformiga jõuliselt edasi liikuda.

Reformimise käigus tuleb eelkõige keskenduda ÜRO Julgeolekunõukogule. Eesti toetab nõukogu liikmeskonna laiendamist nii, et see hõlmaks riike, kes on muu hulgas järjepidevalt demonstreerinud rahvusvahelise õiguse ja ÜRO põhikirja järgimist ning tegutsenud kooskõlas nende põhimõtetega.

Toimiva ja lugupeetud nõukogu loomiseks tuleb piirata vetoõiguse kasutamist, õigemini lõpetada selle kuritarvitamine, muuta töö läbipaistvamaks ning suurendada nõukogu vastutust.

Viimase, kuid mitte vähem olulise punktina tuleb tagada läbipaistvus järgmise ÜRO peasekretäri valimisel. Pärast 80 aasta pikkust meeste ainujuhtimist toetab Eesti ideed valida ÜRO peasekretäriks naine, lähtudes seejuures õiglasest protsessist eesmärgiga leida kõige pädevam kandidaat. Peame esitama edasiviivad valikukriteeriumid, kehtestama selge ajakava ja andma ÜRO peaassambleele selles protsessis suurema rolli. Arvestades ÜRO praegust usalduskriisi, ei tohi me valikuprotsessis vigu lubada.

ÜRO pöörab ka tulevikus suurt tähelepanu selgelt eesmärgistatud kestlikule arengule. Me peame rohkem pingutama, et lahendada sellist üleilmset probleemi nagu kliimamuutus, mille mõju on üha enam tunda kõikjal maailmas.

Eelseisvast kliimakonverentsist COP30 Brasiilias peaks kujunema pöördepunkt. Riigid peaksid esitama tugevad kliimakavad, mis hõlmavad kõiki majandussektoreid ja milles lähtutakse Pariisi kokkuleppes seatud eesmärgist hoida soojenemine 1,5 kraadi piires. Kliimaküsimustega tuleb otsustavalt edasi liikuda veel sel kümnendil.

Me peame tegema koostööd, et 2030. aastaks kolmekordistada taastuvenergia tootmine, sest see on tõhusaim viis heitkoguseid vähendada. Eesti näide kinnitab, et see on võimalik. Kui varem sõltusime energia tootmises suuresti kohalikust põlevkivist, siis praegu tuleb ligi 40 protsenti meie elektrist taastuvatest energiaallikatest. See muutus on saanud võimalikuks tänu poliitilisele tahtele ja erainvesteeringutele.

Nüüd on aeg üheskoos sihte kõrgemale seada. Just nagu siis, kui me leppisime Eesti algatusel ja eeskujul kokku, et 20. septembrist saab edaspidi maailmakoristuspäev. Mitte tähistamiseks, vaid tegutsemiseks!

Et saaksime ületada lugematud katsumused, tuleb tagada juurdepääs haridusele, sest sellest sõltub, kas me suudame praeguseid probleeme mõista, minevikust õppida ja parema maailma luua.

Eesti haridussüsteem on mitmes rahvusvahelises edetabelis kõrgel kohal. See on omakorda avaldanud mõju paljudele muudele valdkondadele, kus Eestil on õnnestunud edu saavutada, näiteks e-valitsus, meediavabadus ja innovatsioon.

Soovime jagada oma partneritega, sealhulgas UNICEF-i kaudu, Eesti mitmekesist kogemust haridusinnovatsiooni valdkonnas, hariduspoliitika arendamisel, hariduse reformimisel ja kvaliteetse hariduse kättesaadavuse parandamisel.

Iga olukord, kultuur ja kontekst on erinevad ning vajavad erinevaid lahendusi, kuid lubage mul jagada teiega üht Eesti eripärast kogemust.

1991. aastal, kui interneti võidukäik oli veel lapsekingades, otsustas Eesti lõimida jõuliselt arvutid ja interneti oma haridussüsteemi. Tiigrihüppe nime kandnud projekti eesmärk oli rajada ühe aasta jooksul igasse Eesti kooli oma arvutiklass ning sellest sai nurgakivi, mis aitas Eestil saada üheks maailma enim digiteeritud ühiskonnaks.

Tänapäeva maailm on teistsugune kui 34 aastat tagasi, aga taas kord on pead tõstnud uus tehnoloogia, mida tuleb õppida optimaalselt kasutama. Niisiis teeb Eesti uue hüppe, tehisintellekti hüppe. Anname oma õpilaste ja õpetajate käsutusse taas parimad tehnoloogiavahendid, et säilitada hariduses konkurentsieelis ka tulevikus.

Kodanikud peavad oskama kasutada tehisintellekti arukalt ja vastutustundlikult. Tehisintellekt peab olema väärikuse, arengu ja inimõiguste teenistuses, mitte vastupidi.

Eestlased on innovatsiooniusku ja valmis arendama uusi erilahendusi koos heade partneritega üle kogu maailma. Eesti avas koostöös rahvusvahelise telekommunikatsiooni liidu ja Saksamaaga uuendusliku GovStacki platvormi, mis annab valitsuste käsutusse tööriistad avalike digiteenuste ajakohastamiseks, luues modulaarse, avatud lähtekoodiga ja skaleeritava raamistiku valitsustele kogu maailmas.

Iga globaalse probleemi lahendamisel peab alati lähtuma inimõigustest ja põhivabadustest. Kuid tänapäeval on inimõigused ja põhivabadused kogu maailmas üha suurema surve all. See on murettekitav suundumus, millele tuleb reageerida ühise jõuna.

Eesti lähtub perioodiks 2026–2028 ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks kandideerimisel just sellest ideest. Ma palun teie toetust järgmisel kuul toimuvatel valimistel. Nõukogu liikmena seame prioriteediks laste õiguste edendamise ja kaitse, digiõiguste tagamise ja digilõhe vähendamise ning meediavabaduse arendamise. Kõik kolm on olulised selleks, et arendada demokraatiat ja kaitsta rahvusvahelisel õigusel põhinevat mitmepoolset maailmakorda.

Inimesed ja inimkond on suutelised õppima. Õppima tehtud vigadest, jätma ebaõnnestumised selja taha ja proovima uuesti, paremini. Just seda meil tulebki teha.