Mis pilguga te vaatate seda, mida valitsus uue riigieelarvega plaanib, selle põhjal, mis sõnumeid on välja öeldud?

Ma pean tunnistama, et tegelikult on päris kahju, et eelarve ettevalmistamine jääb kohalike omavalitsuste valimiste eelsesse perioodi. Populistlikud sõnumid ei tohiks olla seotud riigieelarve koostamisega, sest me ju räägime sellest, kuidas meil Eestis, meie rahval minema hakkab ja seda selliste spekulatsioonidega täita on vale.

Kui rääkida sellest, mida on vaja teha, siis Eesti inimestel on vaja tagasi saada kindlus. Nii maksutõusud, kogu geopoliitiline olukord kui ka hakkamasaamine on tekitanud inimestes tohutu ebakindluse. Vaadates kas või Leedut, kus ju geopoliitiline olukord on täpselt samasugune, siis inimeste usk sellesse, et läheb paremaks ja me saame hakkama, mõjutab väga palju seda, kuidas Leedul läheb. Me ei tohiks alahinnata seda, et inimesed vajavad julgustust, nad vajavad kindlust, nad vajavad seda, et mitte kopterilt ei jagata raha, vaid meie valitsejad tajuvad olukorda realistlikult ja teevad selgelt läbimõeldud otsuseid.

Mis on need populistlikud sõnumid, mis teie meelest ei teeni pikaajaliselt riigi huve või ei ole majandusele head, vaid on otseselt valimistega seotud?

Me ju oleme kuulnud, kuidas kaalutakse mõningate maksude kas ärajätmist või muutmist. Tegelikult maksud on olulised selleks, et meil oleks võimalik katta riigi kulutusi, aga need maksud, millest me täna räägime, ei mõjuta oluliselt Eesti riigi hakkamasaamist. Kus Eesti riigi kulud on kasvanud oluliselt kiiremini kui meie majandus, siis need on sotsiaaltoetused, riigi kulud tervishoidu. Kui me nende kuludega ei tegele ega mõtle sellele, kas me suudame neid katta järgmisel aastal, ülejärgmisel aastal, viie aasta pärast, olukorras, kus meie sündimus on madal, elanikkond vananeb, tööealiseks saab järjest vähem inimesi, siis need on sellised struktuursed probleemid, millele tuleks lahendust otsida iga riigieelarvega. Mitte mõelda, et see aasta kuidagi saame hakkama ja küll me siis kunagi tegeleme. Nende kõige olulisemate teemadega peaks tegelema, mitte sellega, kas automaks on või ei ole.

Kas automaks tuleks tühistada? Kas tuleva aasta tulumaksutõus tuleks ära jätta? Kas käibemaksu tuleks langetada toiduainetele?

Alati peaks mõtlema ka sellele, miks mingi maks kehtestatakse. Võib-olla see viimane praktika on olnudki väga negatiivne seetõttu, et ei ole olnud päris selget arusaama näiteks ka sellest, mille jaoks automaks kehtestati. Kas me tahame seda käsitleda kui varamaksu ehk kallimad autod on kallimalt maksustatud? Või me käsitleme seda keskkonnamaksuna ehk rohkem saastavad autod on rohkem maksustatud? Aga kuna siin tehti selline ebamäärane kompromiss, siis ongi väga keeruline seda ka sihtrühmadele õigustada.

Kui me räägime sellest, kas peaks veel tõstma mingisuguseid makse, siis mina julgen väita, et olukorras, kus Eesti inimeste ostujõud on oluliselt langenud, ebakindlus on väga suur, inimesed võtavad kasutusele oma hoiuseid, et hakkama saada, siis kahtlemata see ei toeta majandust, ei toeta ka Eesti kohalikku tootmist. Me ei saa mõjutada seda, mis toimub rahvusvahelistel turgudel. Me ei saa mõjutada geopoliitilist olukorda. Aga me saame mõjutada seda, kuidas meie inimesed hakkama saavad ja selles mõttes ma arvan, et maksukoormuse lisamine on kindlasti kurjast hetkel.

Aga toiduainete käibemaksu küsimus, seal on ju väga vastandlikud seisukohad.

Kahtlemata on mingi õigus mõlemal poolel, sest eri riikides tõepoolest see praktika on olnud erinev. Aga ma tuleksin ikkagi selle juurde, et Eesti on üks vähestest riikidest, kus toiduained on maksustatud täpselt võrdselt kõigi teiste kaupadega. Rootsis ja Soomes, kus elatustase on oluliselt kõrgem, tuntakse, et mitte ainult ostukorvi kogu ulatuses, vaid ka selles, kui palju maksab võipakk, on erinevus väga suur ja Eesti kahjuks. Me peaksime tõsiselt kaaluma, kuidas teha kättesaadavamaks toit, mis on vältimatult vajalik igale eestlasele.

Ehk siis toiduainete käibemaksulangetuse võiks ära teha.

Ma arvan, et seda võiks kaaluda, jah.

Mis oleks see üks asi, mida teie ootate või soovitaksite valitsusel uue riigieelarve planeerimisel kindlasti teha?

Mina tegelikult usun, et riik peab minema üle klassikalisele eelarvemudelile ja lõpetama selle tegevuspõhise eelarve. See on üks kõige suurem kurja juur, mis muudab kogu eelarvestamise protsessi läbipaistmatuks. Päris täpselt ei saada aru, kes, mida ja kui palju kulutab. Sellest tulevad need arutelud, et miks kuskil on nii tohutud ülejäägid ja millest need tulevad. Ma arvan, et Eesti on selline väike riik, kellel on täielik võimekus oma riigi eelarvet teha kulu-tulu põhimõttel, nagu seda klassikaliselt tehakse, ja see tegevuspõhine eelarvestamine tuleks selja taha jätta. See avaks võib-olla ka rahvale parem arusaama, kuhu ikkagi see raha läheb ja mida selle rahaga reaalselt tehakse. See oleks minu ootus ennekõike ja seda ei tohiks iga aasta edasi lükata, rääkides, et meil on keeruline aasta tulemas ja ärme seekord seda veel tee. Sellega tuleb õigel ajal alustada, mitte eelarvestamise ajal, aga see tuleb kindlasti minu hinnangul ära muuta.

Teine küsimus on see, et Eesti inimene peaks ka aru saama, mida tähendab laenukoormuse kasvatamine ja see, et me võtame laenu juurde, et sõna otseses mõttes pensione välja maksta. See on natukene selline nagu SMS-laenu võtmine pere-eelarve tasakaalus hoidmiseks. See tuleb tagasi maksta, see tuleb tagasi maksta intressidega ja inimesed peaksid ka sellest aru saama, mida see kaasa toob. Populism ongi viinud meid sinna, et tavakodanikul on väga keeruline aru saada üleüldse, mida riigieelarve kui selline tähendab, ja mis on kõige suuremad kuluosad selles eelarves.

Mina ikkagi näen, et ühtegi eelarvet ei saa niimoodi vastu võtta, et me ei mõtleks sellele, kuidas käsitleda neid kõige kiiremini kasvavaid kulutusi. Kuidas me tagame selle, et Eestis tervishoid ühel hetkel ei muutu selliseks, et rahapuudusel meil ei ole võimalik enam seda pakkuda sellisel alusel, nagu me seda täna teeme. Aga see on tulemas, kui me sellisel kujul kulu jätkame ja elanikkond vananeb ehk et selle probleemile peaks lahendust otsima juba järgmise aasta eelarve tegemisel.

Kus seal see tasakaalupunkt siis on, kui ühest küljest te ütlete, et maksukoormust ei tohiks tõsta, aga teisalt, kui meil on vaja tegeleda nende sotsiaalvaldkonna ja terviseteemadega, siis need ju nõuavad lisaraha? Sealt on ka väga raske midagi ära võtta.

Siis me jõuame ikkagi sinnamaale, et ainult maksude suurendamisega ei ole võimalik riigi tulusid kasvatada. Me peame mõtlema sellele, mis paneb majanduse kasvama. Mis täna majandust kõige rohkem pidurdab, on väga keeruline kulubaas, ehk ettevõtjad tunnistavad, et nad ei ole konkurentsivõimelised teiste riikide ettevõtetega, sest meie energiakulu on kordades suurem, kui see on võib-olla meie lähiriikides, kas või Skandinaavias.

Tööjõupuudus on väga suur. Siin ei ole küsimus ainult kõige lihtsama töö tegijates, vaid professionaalides, kes suudavad töötada kaasaegsete tehnoloogiatega tööstuses-tootmises, miks mitte ka kas või Ragn-Sellsis. See tehnika, mida kasutatakse, ei ole enam kuvalda, vaid nõuab inseneriteadmisi. Ehk et see on pikaajaline protsess, et neid inimesi saada, ja küsimus on selles, kuidas me saame lühiajaliselt hakkama, kuni me neid noori alles koolitame.

Ja kui me räägime, kuidas majandus kasvama saada, siis jällegi, kuidas tekitada inimestes usk, et meie elu ikkagi läheb edasi, et inimesed julgeksid tarbida ja julgeksid elada. Kõigil inimestel täna Eestis ei lähe halvasti, ka meil on varaline kihistumine juba toimumas, aga need inimesed, kellel oleks võimalus tarbida, tunnevad ebakindlust ja nad ei tarbi. Mis tähendab, et siin on meetmeid, mida riik saaks teha, et majandust elavdada. See ei ole ainult maksude kasvatamine.

Tulles nüüd selle juurde, et elanikkonna vananedes meil kahtlemata kulud kasvavad tervishoiule, sotsiaaltoetustele, siis siin tuleb läbi mõelda, kas meil on võimalik sellise indekseerimisega jätkata ka pensionite väljamaksmisel. Kas pensionid peaksid olema seotud pigem majanduskasvuga või inflatsiooniga? Kahjuks me näeme, et inflatsioon on seotud hoopis teiste näitajatega – tööjõupuudus ajab inflatsiooni väga üles. Teenuste hinnad kasvavad Eestis ennaktempos ja see on tingitud sellest, et Eestis on olnud 10 viimast aastat esmatasandi töötajate töötasu tõus umbes 10 protsendi juures igal aastal. Ja seda mõjutab ennekõike just see, et neid inimesi ei ole piisavalt. On tore, et inimeste palk kasvab, aga paratamatult see viib jällegi teenuste hinnad üles ja sealt tuleb ka see inflatsioonitõus omakorda.

Ehk et kui küsida, kas sellele eakale inimesele on väga oluline, et ta saaks pensioni inflatsioonitõusu järgi või oleks oluline, et talle säiliks tänane tervishoiu tugi, siis ma julgen arvata, et väga paljud inimesed mõistavad, et tervishoid on oluline, ja kui tuleb kompromisse teha, siis ilmselt nad valiksid ikkagi tervishoiuteenuse kättesaadavuse senisel kujul või isegi parandamise. Ehk et siin on asju, mille üle arutada, aga kahjuks seda diskussiooni me ei näe.

See pensionite teema on ju väga hell.

Jah, aga kui me mõtleme pensionite teemale, siis sama palju me peaksime mõtlema ka noorte perede toimetuleku teemal. Kas me elame minevikus või me elame tulevikus? Pigem me peaksime vaatama, kuidas tagada, et me kohtleme kõiki sotsiaalseid gruppe tegelike vajaduste põhiselt. Kui mõelda sellele, kas täna noorel perel on raha, et osta oma kolmele-neljale lapsele süüa, kõik vajalik kooliminekuks, siis julgen arvata, et nende olukord võib olla keerulisem kui pensionäridel.