Reformierakonna toetajate hulk on väga väikeseks kahanenud ning Kristen Michalit soovib peaministrina näha kõigest viis protsenti Eesti elanikke. Tänane Eesti Ekspress kirjutab peaministri õudsest aastast ja küsib, kas erakond vajub Kristen Michali juhtimisel veelgi sügavamasse rappa. Tere hommikust Tartu stuudiosse, ekspeaminister Andrus Ansip!

Tere hommikust.

See oli juba üle-eelmiste jõulude ajal, kui te ERR-ile ütlesite, et kui valitsuse toetus kukub alla 33 protsendi, siis võib seda võtta isegi julgeolekuriskina ja see näitab, et rahvas ei usalda enam oma valitsejaid. Reformierakonna toetus oli juunis Turu-uuringute AS-i küsitluse järgi 19 protsenti, aga augustis langes see peaaegu kaks korda, olles nüüd 11 protsenti. See tähendab praktiliselt olematut rahva usaldust. Ekspressis öeldakse, et Michalil olid kõik kaardid käes, aga ta mängis need maha ja vedas Reformierakonna reitingu mutta. Kas teie arvate ka niimoodi?

Ei, ma ei arva nii. Ma ei arva, et Michalil oleks kõik kaardid käes olnud ja ma ei arva, et Michal oleks ka see olnud, kes on Reformierakonna reitingu sinna vedanud, kus ta praegu on.

Asjad läksid ju halvaks hulga varem. Kui Taavi Rõivas peaministriametist lahkus, andis ta Jüri Ratasele üle korras rahandusega riigi. Aga paraku headel aegadel ei kasvatatud reserve, vaid kulutati ära juba kogunud reservid. Ja siis tuli Kaja Kallas, kes rääkis suuresti sellest, kuidas tuleb tasakaalus eelarvet teha. Aga ometi andis tema Kristen Michalile üle eelarve või riigirahanduse, kus prognoosis seisis viieprotsendiline defitsiit.

Ehk siis sellega pidi Kristen Michal tegelema hakkama ja sellega ta on minu meelest päris hästi ka tegelenud ja hakkama saanud. Ehk siis makromajanduslikud näitajad, rahanduslikud näitajad, need on selgelt stabiliseerunud, paremuse poole pöördunud.

Aga see reiting langes juba ikkagi Kaja Kallase ajal. Kristen Michalile ja tervele Reformierakonna pannakse süüks ka seda, mis on Tallinnas juhtunud. See on piinlik. Aga Reformierakonnas on juba algusaegadest saati reegel, et keskkontor ei sekku kohalike omavalitsuste volikogude ja koalitsioonide moodustamisse. Praegu justkui tundub, et kõik oleks Kristen Michali ja terve Reformierakonna orkestreeritud, mis Tallinnas juhtus.

Tähelepanuta on jäänud see, et taolistes kriisides, nagu Tallinnas oli, on ka juht millegi eest vastutav. Ehk siis kõikides teistes suhetes, siis kui on konflikt, lasub vastutus konflikti lahendamise eest eelkõige tugevamal poolel ehk siis juhil.

Aga praegu me nägime seda, kuidas Ossinovski sarjas koalitsioonipartnerit, hurjutas teda. Järgmisena kutsus tagasi koalitsiooni, lubas, et tehakse ära see lasteaia kohatasude kaotamine ja siis läks uuesti televiisorisse ja sarjas (Tallinna abilinnapead Aleksei - toim.) Jašinit, kes justkui ei olevat sõna pidanud. Juht ei saa taandada ennast pelgalt vaatleja positsiooni.

Kui me räägime kas või tõesti televiisoris rääkimisest, siis kõnekas on ju ka see fakt, et peaministriks soovib hetkel Kristen Michalit viis protsenti Eesti elanikest. Need protsendid siia-sinna, aga laias laastus, kui Kristen Michal räägib "Aktuaalses kaameras", siis 19 inimest 20-st ei usalda teda, ei soovi teda peaministriks. Isegi, nagu te välja tõite, kui Kristen Michal on teinud õigeid samme, siis kuidas selles olukorras peaministrina edasi liikuda?

Ma arvan, et kõigepealt tuleb ära klaarida see Tallinna kriis, mille tagajärjed on inkrimineeritud Kristen Michalile, kus mina tema süüd ei näe.

Kunagi ammu-ammu olin mina Tartu linnapea ja siis tulid Tartusse toonane peaminister ja rahandusminister, ehk siis Mart Laar ja Siim Kallas. Nad olid suhteliselt ülevas meeleolus ja nõudsid, et Tartus tuleb kaasata koalitsiooni Isamaaliit. Aga kohalikul tasandil need asjad nii ei käi, et tulevad mingid ülemused ja dikteerivad, kes peab koalitsioonis olema. Ehk kohalikes omavalitsustes loevad märksa rohkem omavahelised suhted. Ja maailmavaadet luudades, rehades, labidates, asfaldiaukudes on suhteliselt ikka vähem, kui seda maailmavaadet on üleriigilistes küsimustes.

Ega koalitsioonide suhted väga palju erinegi inimsuhetest mehe ja naise vahel, peresuhetest. Ehk siis me ei kujuta ette seda, et mees kui tugevam pool läheb avalikku kohta ja hurjutab oma naist, ütleb, et see on laisk, loll ja lohakas. Ja mina olen temale kõige parem mees ja mitte ainult temale, vaid kõigile naistele olen ma kõige parem mees. Naine lihtsalt tahab vahepeal mingit vaheldust ja õigupoolest on ta nii loll, et ta ei oska ise seda tahtagi, vaid et ämm on see, kes sudib, ehk siis Kristen Michal Toompealt ja tal ei ole mitte midagi vaja. Selline suhe on paugu pealt läbi kohe.

Miks me arvame, et koalitsioonis peaks suhted kuidagi teistmoodi üles ehitatud olema ja nad ei lõppe sellise pauguga? Loomulikult lõpevad, kui üks läheb televiisorisse ja hakkab hurjutama koalitsioonipartnerit, kes ütleb, et ta ei ole olukorraga rahul.

Aga no see ütlemine muidugi oli ka nii ebalev ja rahvale mitte arusaadav, et selles mõttes muidugi Pärtel-Peeter Pere on süüdi – ma ei tunne teda, aga ma üritan teda mõista – ja juhti, kes laseb asjad nii kaugele – ehk siis Ossinovskit – ma küll mõista ei suuda.

Kui suure panuse sellesse kehva reitingusse – kui me nüüd numbritele otsa vaatame – on andnud rahandusminister Jürgen Ligi, kes ikka aeg-ajalt selliste tavainimeste jaoks elukaugete ja natukene arrogantsete avaldustega avalikkuse ees üles astub?

No tooni peaks kindlasti valima, aga selles arrogantsuses on ka suur annus karmi tõtt. Ma möönan, et praegu on fookus mingil määral hajunud ja see fookuse hajumine juhtus juba ammu-ammu, siis kui koalitsioonis olid ka sotsid.

Ülemaailmses finantskriisis oli kõigil selge, et meil pole piisavalt raha – ehkki tunnistagem, raha ju riigil oli. Meil olid reservid ja me paigutasime need reservid Hollandi ja Belgia valitsuse võlakirjadesse, teenisime nendelt kuus-seitse protsenti aastas, 2009. aastal me teenisime intressituludena miljard krooni. Ehk siis meil raha oli, aga rahvas teadis, mis on juhtunud Kreekas, mis on juhtunud Lätis ja keegi ei tahtnud, et Eesti satuks samasse olukorda. Ehk kõik kärpisid, kõik olid solidaarsed. Oli täielik arusaamine, et Eestis raha ei ole, ehkki meil raha oli.

Praegu paraku jääb tunne, et meil on raha nagu muda, jätkub igaks asjaks. Vaatan jälle televiisorit ja näen, kuidas ministrid räägivad, kuidas prioriteet on nende, teiste ja kolmandate palgatõus ja kõik muu. Ja unustatakse täiesti ära, et meie suur probleem on riigikaitse, kuhu me peame investeerima senise kahe protsendi asemel koguni viis protsenti sisemajanduse kogutoodangust. See on tohutu finantsiline koormus meie riigile ja see peaks olema prioriteet absoluutselt kõigi erakondade jaoks.

Ma arvan, et tehnilises mõttes riigirahanduse korrastamisega on Kristen Michali valitsus hästi hakkama saanud.

Samas kui sellest rääkida, et raha on vähevõitu, siis maksutõusudest räägitakse palju, aga kärpimise jutud on ikkagi ära kadunud. On siis riik nii ära kärbitud, et pole enam kärpida, või mis te arvate sellest?

Kui lugeda lugusid suvepäevadest, kasvõi seesama Tallinna näide, kuidas küll pisikese raha eest, aga ikkagi tahetakse lasteaia kohatasud kaotada, siis tõepoolest võib tekkida tunne, et millegi jaoks ju riigil raha on ja kui ta selle jaoks on, ju siis jagub seda ka toiduainete käibemaksumäära alandamiseks, mis on väiksemal kärpimisel 250 miljonit, suuremal kärpimisel 500 miljonit ja millest tarbija mitte mingil juhul ei võida.

See on üldteada, et vaba turumajanduse tingimustes kujuneb hind nõudmise ja pakkumise vahekorras ja see ei sõltu sellest, kui palju on ühe toote või teenuse omahind. Meil eitatakse turuseadusi ja üritatakse kangesti inimestele selgeks teha, et nemad selle käibemaksumäära alandamisest suuresti võidavad.

Kui ma olin veel peaminister, siis olid Euroopa kõige kallimad toiduained Iirimaal ja Iirimaal oli toiduainetele käibemaksumäär ümmargune null. Ehk mõju lõpphindadele ei ole. Aga praegu fookus hajub. Räägitakse sellest, kuidas kaubanduspindade rohkus ei tähenda mitte midagi toiduainete hindadele, et see on nii tühine protsent, sellest ei sõltu mitte midagi.

No ma küsisin, miks siis kõik valitsused on neid postkontoreid külades kinni pannud, kui postkontori olemasolu ja tema pind ei oma mitte mingisugust tähendust teenuse hinna mõttes? Kusagilt me oleme minetanud terve mõistuse. Eraisiku tasemel ka, võiksime mõelda, et pole vahet, kas elad 50-ruutmeetrises korteris või 200-ruutmeetrises korteris. On ju vahe. Kõik saavad aru, et vahe on, aga ometi me loome endale illusiooni, et nii on võimalik õnn õuele tuua.

Ega need Euroopa Liidu liikmesriigid, kus on käibemaksumäära toiduainetele oluliselt alandatud, ega nad rumalad pole olnud. Nad on tahtnud toetada eelkõige oma toiduainete kaubandust, tööstusele läheb sellest väiksem osa. Ja see on nende teadlik eesmärk olnud. Nad on teinud seda, mida nad on soovinud. Jah, paljud on looritanud seda ka rahvale meelepärasema toiduainete hindade alandamise jutuga, aga tegelikkusega on sellel alanemisel ikka õige vähe pistmist.

Kui me midagi alandame, peame kusagilt leidma mingid täiendavad vahendid ja ma küsin, mis maksu me siis kehtestame? Peamaksu, jalanõudele maksu?

Härra Ansip, kui te saaksite anda praegu ühe nõuande kiiresti lõpetuseks Kristen Michalile, mida ta peale Tallinnas korra löömise veel peaks kiiremas korras tegema, et kohalikel omavalitsuste valimistel läheks paremini kui praegu prognoositakse?

Inimestega tuleb rääkida. Inimestele tuleb ausalt välja öelda, kus me oleme ja selles mõttes Jürgen Ligi teeb õiget asja, aga ta võiks ikka pisut leebem olla oma sõnakasutuses. Ja kui inimesed mõistavad, miks mingisugused otsused on vajalikud, siis nad ka nõustuvad nende otsustega. Kui otsused on ebameeldivad, ega aplausi järgne, aga nad siiski mõistavad.

2009. aasta kärpimistele järgnes pikk kannatuste aeg, aga 2011. aasta valimised Reformierakond võitis ja ka meie partnerid Isamaast said väga hea tulemuse.

Ehk siis selles madalas toetuses ei ole ju praegu ka midagi erakordset. Eesti kontekstis oli Isamaa toetus kevadel 2022 kõigest 4,8 protsenti – vaatame, kus ta praegu on.

Kui me mõtleme jälle ülemaailmsele finantskriisile, siis tegelikult oli seal ka Läti-Leedu valitsuste toetus praktiliselt olematu, üheksa protsenti Lätis ja Leedus ta minu meelest alla 13 protsendi ei langenud. Aga vaatame, et Valdis Dombrovskis on kolmandat perioodi Euroopa Komisjoni volinik. Andrius Kubilius valiti europarlamenti, on Euroopa Komisjoni volinik. Eks ajad muutuvad ja ka inimeste hinnangud poliitikutele muutuvad.

Ratas Ansipi hinnanguga ei nõustu

Endine peaminister Jüri Ratas avaldas sotsiaalmeedias, et ei saa nõustuda Ansipi hinnanguga, et riigi rahandus tema juhtimise ajal käest läks.

"Juhtisin riiki ajal, mil kogu maailm seisis silmitsi väga suure proovikiviga - koroonakriisiga. Seda aega ei saa ega tohi võrrelda tavapärasema majandus- või poliitikaajaga. Pidin tegema otsuseid olukorras, kus andmed muutusid igal nädalal. Ometi suutsime hoida suremust madalal, majandus tuli kriisist kiiresti välja ja inimeste turvatunne säilis. See on tulemus, mille üle võiks isegi endine peaminister uhkust tunda, mitte tagantjärele näpuga näidata.
Peaministri aeg ei ole ainult retoorika ja ilusad sõnad, vaid reaalsed tulemused majanduses ja inimeste toimetulekus. Kui panna numbrid lauale, siis pilt on selge:

• Taavi Rõivase ajal (2015–2016) oli majanduskasv keskmiselt 2,5%, tarbijahinnad sisuliselt paigal (-0,2%) ja eelarve oli praktiliselt tasakaalus (+0,1% SKPst). See oli stabiilne, aga pigem vinduv seis.
• Jüri Ratase ajal (2017–2021) oli majanduskasv keskmiselt 3,7% ehk keskmisest selgelt kiirem. Tarbijahinnad kasvasid keskmiselt 2,7% kiirusega, kuid see oli igati normaalne kasvava majanduse tingimustes. Eelarve defitsiit oli keskmiselt -1,8% SKPst, mis on märgatav, aga arvestades koroonakriisi ja selle erakordset mõju, oli see vältimatu ja laias Euroopa kontekstis pigem mõõdukas.
• Kaja Kallase ajal (2022–2024) on pilt hoopis teine: majandus on langenud igal aastal keskmiselt 1,3%, tarbijahinnad on kasvanud keskmiselt lausa 10,7% aastas ja eelarve defitsiit on jätkuvalt sügav (-1,9%). See on juba reaalsus, mis on kujundanud inimeste hinnatõusu-šoki ja usalduse kadumise.
  Kui Reformierakond tahab vastuseid, miks nende toetus on kukkunud, siis ei maksa süüd otsida minevikust ega Ratase otsustest. Põhjus on siin ja praegu - valitsuse enda poliitikas, mis on jätnud inimesed ilma kindlustundest ja usust homsesse.

Kõik majandusinimesed teavad – majanduslanguse ajal makse ei tõsteta! PUNKT! See on sama, kui haigele patsiendile sangpommid külge panna ja loota, et ta palatis omal jalal ringi kapsab. Just need valed otsused on viinud Reformierakonna reitingu ajaloolisse madalseisu. Michal on üks-ühele jätkanud Kallase liini - majanduse seisakus "ravib" olukorda maksutõusudega. Tõsiasi on see, et vaid viis protsenti Eesti inimestest näeb temas riigijuhti – ja see on juba usalduskriis, mitte arvamusküsitluse kõikumine. Ka Ansip ise on öelnud, et aastaga saab peaministrit hinnata. Michalil on see aeg olnud.
2016 aasta lõpus kui tegime uut koalitsiooni oli selge, et aastaid lahendamata probleemid peavad saama vastused. Nendeks oli:

1. kohalike omavalitsuste tulubaasi kasvatamine ja teede ehitamiseks suunatud suurem rahastus;
2. 2. toonase haigekassale lisarahastuse leidmine;
3. põllumajanduse toetamine (kolm aastat oli teatud riigi poolsed toetused on tasemel 0.- eurot);
4. teadus- ja arendustegevuse rahastamise tõstmine 1%ni."