Koalitsioonierakondade juhid leppisid 26. jaanuaril kokku, et Eesti toetab 2030. aastaks maismaatuuleparkide ehitamist kokku kuni 240 miljoni euroga ja meretuuleparkide rajamist 2035. aastaks kuni 2,6 miljardi euro suuruse toetusega. Toetuse eest rajataks 500-megavatise võimsusega meretuulepark aastatootmisega kaks teravatt-tundi ja umbes 750 megavati ulatuses maismaa tuuleparke samuti aastase kogutoodanguga kaks teravatt-tundi.

Ligi kuu ajaga ei ole ei valitsus ega ka energeetikaga tegelev kliimaministeerium suutnud kuigivõrd selgitada otsusega kaasnevaid tagajärgi ega ka põhjendada, miks just nii on tarvis asju ajada. Seda enam, et ajakava on äärmiselt kiire – valitsus plaanib juba aprillis vähempakkumised välja kuulutada.

Poliitikud on vaid rääkinud elektri hinnast, mis peaks 2035. aastaks langema möödunud aasta keskmiselt 17,4 senti kilovatt-tunni kohta 2035. aastaks tasemele 14,9 senti kilovatt-tunni kohta.

Kuigi kliimaministeerium jätkuvalt avalikkusega oma mõttekäike ei jaga, on ERR-i käsutuses 13. veebruari kuupäeva kandev ministeeriumi üksleht, kust nähtub, et ministrid on oma kokkuleppe põhjendamiseks avalikkusele jama ajanud.

Poliitikud on avalikult jätnud mulje, et kokkuleppe kohaselt jõutakse tuuleelektrit toetades tugeva hinnalanguseni, aga kliimaministeeriumi endi arvutuste järgi see nii ei ole.

Kuigi ükslehes on toodud 2035. aastaks võimalik elektri arvutuslik keskmine hind 14,9 senti kilovatt-tunni eest, siis see ei ole nii kaugeltki valitsuses kokku lepitud investeeringute tõttu. Hinnani 14,9 senti kilovatt-tunni kohta jõutakse olukorras, kus lisaks maksumaksja toetatud taastuvenergiale lisanduks Eestis turule ilma toetuseta neli teravatt-tundi maismaatuult ja kaks teravatt-tundi meretuult. Lisaks veel 500 megavatti salvestusvõimsust, mille maksumuseks on näiteks Paldiski hüdropumpjaama arendaja öelnud miljard eurot ja veel Eesti-Soome kaabelühendus Estlink 3 maksumuse suurusjärguga miljard eurot ning Eesti-Läti neljanda elektriühenduse maksumusega üle miljardi euro.

Ehk siis koalitsioonipoliitikute lubatud hind ei realiseeruks kokkulepitud mahus tuuleparke toetades, vaid koos suure hulga muude tuuleparkide täiesti ise lisandudes ning koos uute ja kallite elektriühenduste ehitamisega.

Samas on kliimaministeerium oma ükslehes toonud välja arvutused, kui palju maksaks elekter vaid toetatud tuuleparke ehitades. Ministeeriumi hinnangul oleks 2035. aastaks valitsuse kavandatud toetuskeemi elluviimisel elektri hind 17 senti kilovatt-tund ehk 0,4 senti vähem kui 2024. aasta keskmine.

Ehk siis aastal 2035 maksaks Eesti elektritarbija valitsuse kokku lepitud skeemi alusel toetust kliimaministeeriumi arvutustel 180,6 miljonit eurot selleks, et saavutada ühiskonna kogu elektritarbimise mõttes möödunud aasta elektrihinnaga võrreldes 46,4 miljoni euro suurune võit. Või kokkuvõtvalt 134,2 miljoni euro suurune kaotus.

Seejuures tasub veel vaadelda kliimaministeeriumi arvutusi olukorraks, kus 2030. aastaks ei ole meretuulepargid veel valmis. Kuigi 2030. aastal on elektritarbimine arvutuslikult madalam kui 2035. aastal, prognoosib kliimaministeerium selleks aastaks madalamat hinda kui meretuuleparkide valmimisel.

Kliimaministeerium ise selgitab seda sellega, et kallite meretuuleparkide puhul peaks taastuvenergia tasu tõusma 0,87 sendilt 1,56 sendile kilovatt-tunni kohta. Seda just meretuule toetamise tõttu ja tingimusel, et tarbimine päriselt prognoositud mahus tõuseb.

Ametnik täidab otsust

Ükslehe üks koostajaist on kliimaministeeriumi meretuuleenergia nõunik Nikon Vidjajev. Tema sõnul on jätkuvalt numbrid selles lahtised, kuigi nii 2,6 miljardit eurot ja ka 14,9 senti kilovatt-tunni kohta on poliitikute esituses olnud kaua teada.

Vidjajev kinnitas ERR-ile, et kliimaministeerium tegutseb eeldustega, et ettevõtjad rajavad turu vastu lisaks toetatud tuuleparkidele ka lisavõimsusi, sealhulgas merele. Kuigi riik maksab kahe teravatt-tunni eest, ehitab enampakkumise võitja tegelikult neljateravatise tuulepargi, eeldab ministeerium.

Vidjajevi sõnul on arendajad seda ka lubanud: "Arendajad on kinnitanud, et isegi kui me toetame kaks teravatti, siis nad ehitavad neid natukene suuremaks."

Küsimusele, kas arendajad võtavad endale sellise lepingulise kohustuse, vastas Vidjajev eitavalt.

Vidjajev ütles, et meretuulepargi ehitamine maksab kaks kuni neli miljonit eurot ühe megavati võimsuse kohta. Seega kuni 2,6 miljardit eurot toetust saava tuulepargi ehitamine maksaks üks kuni kaks miljardit eurot.

Küsimusele, miks keegi peaks sinna kõrvale ilma toetuseta samuti ühe kuni kahe miljardi euro eest meretuuleparki ehitama, vastas Vidjajev, et ministeerium lähtub turupõhiselt korjatud infost.

"Me finantsvajaku analüüsi põhjal tõestasime, et meede annab vajaliku ergutuse tuulepargi tulekuks. Siis on olemas teistsugused mehhanismid, mis võiksid kujuneda tulevikus oluliseks. Pikaajalised elektri ostu-müügi lepingud, mille vastu ehitatakse ka Euroopas tuuleparke," rääkis Vidjajev.

Läänemeres viimati valminud Saksamaa rannikul asuv Baltic Eagle 476-megavatine tuulepark tõepoolest ehitati pikaajaliste elektrilepingute vastu. Samas antakse sellele, 1,6 miljardit eurot maksvale pargile lähima 20 aasta jooksul toetust kuni 65 eurot megavatt-tunni kohta.

Vidjajev tõi ka näiteks Rootsi, kus on tuuleenergiat arendatud ilma otseste riiklike subsiidiumiteta, toetades siiski võrguga liitumist. Samas on Rootsis installeeritud praeguseks umbes 200 megavati võimsuses tuuleenergiat ja Rootsis on palju hüdroenergiat, mis sobib tuuleenergiaga ideaalselt kokku.

Kliimaministeerium loodab, et kui odavamat elektrit Eestis rohkem on, tekib siia tööstust, mis seda kasutaks ja siis saaks suurema tarbimise puhul rohkem tuuleparke ehitada.

Samuti põhjendas Vidjajev meretuuleparkide ehitamise vajadust sellega, et on tekkinud vastuseisud maismaatuulele. Samas on kliimaministeeriumi allasutuse keskkonnaameti hinnangul Eestis planeerimisel kaugelt enam maismaatuuleparke, kui Eestis turule mahub. Isegi olukorras, kus suur osa neist kunagi teoks ei saa.

Viimaks ütles Vidjajev, et meretuuleparkide valik on seotud poliitilise tahtega.

"Selline otsus ja suunis on küll olemas ja me kõik teame, et praegu koalitsioon leppis kokku ja koalitsiooni plaan, riigi valitsuse plaan eeldab, et me loome need tingimused meretuuleparkide tulekuks," ütles Vidjajev.

"See plaan on olemas ja meie ametnikena peame seda järgima. Nagu seadus sätestab," lisas Vidjajev. Tema sõnul on numbrid koos turupartnerite kui ka analüüsiettevõtetega põhjalikult läbi käidud ja analüüsitud, kui eelnõu viimaks valmis saab.

Ühiskondlik kasu

Koalitsioonierakonna poliitikud on pidevalt rääkinud ka sellest, et kui toetada meretuuleparke 2,6 miljardi euro ulatuses, siis tuleb sealt ühiskondliku võiduna kaks korda rohkem tagasi. Kliimaministeeriumi ükslehes on erinevaid võimaliku ühiskondliku võidu arvutusi.

Valitsuse plaanitud paketi kohaselt ütleb kliimaministeerium, et eeldatav ühiskondlik kasu oleks 2,84 miljardi euro suuruse toetuse juures 6,76 miljardit eurot, aga seda eeldusega, et elektri hind börsil langeb 2035. aastal keskmiselt 4,9 sendile kilovatt-tunni kohta. (Mitte segi ajada elektri koguhinnaga.)

Aga nagu üleval toodud, selline arvutus saab tõeks vaid olukorras, kui ei arvuta sisse suuri infrastruktuuriinvesteeringuid ja eeldada, et turu vastu ehitatakse veel lisaks massiliselt tuuletootmist. Milline on ühiskondlik kasu olukorras, kus elektri hind soovitud määral ei lange, kliimaministeeriumi arvutustest ei selgu.

Samuti ei näita kliimaministeerium, kuidas nad selliste järelduste juurde on jõudnud.

Kliimaministeerium on toonud üheksa stsenaariumi alusel arvutuslikud elektri börsihinnad. Selles on toodud samuti vaid üks rida, kuidas jõuaks elektri hind börsil 4,9 sendile kilovatt-tunni eest. Aga see on taas see stsenaarium, mida ei tehta. Samuti ei ole need alternatiividena võrreldavad.

Ei ole võimalik adekvaatselt võrrelda mudeleid, sest mõnele stsenaariumile on juurde liidetud Estlink 3, mõnele mitte.

Ükslehe ja kaasnev hinnamudeli eeldus täismahus: