Ühe- ja kahesendistele euromüntidele kehtestatakse kohustuslikud ümardamisreeglid, mis tähendab, et sularahamakse korral ümardatakse ostukorvi (mitte eraldi iga toote) maksumus lähima viie sendini. Lõplik ostusumma, mis lõpeb ühe, kahe, kuue või seitsme eurosendiga, ümardatakse allapoole, ning summa, mis lõpeb kolme, nelja, kaheksa või üheksa eurosendiga, ümardatakse ülespoole.

Kaardiga makstes ei muutu midagi ja ostu hind läheb arvelt maha jätkuvalt ühe sendi täpsusega. Samuti ei muuda ümardamine ühe- ja kahesendistega maksmist, kui ostja tahab nendega maksta, peab pood need vastu võtma. Vahetusrahana neid enam aastast 2025 aga tagasi ei saa ja poest saaks seejärel kõige väiksemana tagasi viiesendiseid.

Eesti Pank on viimastel aastatel lasknud ühe- ja kahesendiseid euromünte ringlusesse keskmiselt 40 tonni aastas, millest kaduvväikest osa kasutatakse ostude eest tasumiseks ja keskpanka jõuab aastas tagasi umbes kolm protsenti väljaantud ühe- ja kahesendistest. Pisisentide massiline ringlusest välja langemine tingib nende ületootmise ja jalajälje keskkonnale. Arvestades pisisentidega seotud kulusid ja kasu, pole nende müntide tootmise jätkamine otstarbekas.

Iga sularahatehinguga võib tarbija võita või kaotada kuni kaks senti. Kuna ümardamine toimub matemaatika reeglite järgi üles või alla, siis selle mõju aja jooksul ühtlustub. Lisaks on tarbijal alati võimalus ümardamisest loobuda, valides ostu eest tasumiseks kaardimakse. Toodete hindu ei ole kaupmeestel mõtet muutma hakata, sest ostukorvi koostab klient ja ümardatakse ainult ostukorvi kogumaksumus.

Väikeste müntide ringluse probleem on sarnane kogu euroalal, kuid ühist kokkulepet hindade ümardamiseks pole tehtud. Samas on kuus riiki juba ümardamist rakendanud: Soome, Iirimaa, Holland, Belgia, Slovakkia ja Itaalia ning seda plaanib ka Leedu.

Seadus on plaanitud jõustuma 1. jaanuaril 2025.