Miks te panite Tauruste saatmise küsimuse parlamendis hääletusele, kuigi lootust toetust saada sellel ju ei ole?

Põhjus on selles, et me peame kantslerit survestama tegema rohkem Ukraina jaoks ja mitte lihtsalt deklareerima, et me oleme abi suuruse poolest teised. Me arvestame sellesse sisse kõik relvad, mida on lubatud, ka need, mida ei ole veel toodetud. Meie tagasihoidlik panus on praegu umbes 6,6 miljardit eurot sõjalist abi Ukrainale, mitte rohkem.

Teiseks on vaja anda Tauruseid, et hävitada Venemaa varustuskanalid, mis viivad Krimmi. Krimmist on juhitud 80 protsenti rünnakutest Ukrainale. Sellepärast on vaja saata Taurused, sest need on väga täpsed relvad. Kantsler ei taha üldse neid saata ja me soovime näidata oma sõprust ja toetust Ukrainale ning meie liitlastele.

Mida te arvate kantsleri argumentidest, et see tähendab Saksa sõdurite kaasatust ja eskalatsiooniohtu?

Niinimetatud infolekke skandaal näitab, et meie õhuvägi tahab ja suudab aidata nii, et mingit Saksa armee osalust ei oleks. Kantsler on alati kasutanud võltse ja valesid argumente. Tema tegelik argument on, et ta on Venemaa poolt ära hirmutatud, ta usub, et tuumarünnak võib aset leida Ukraina või isegi meie vastu, kui me anname Tauruse rakette.

Ukrainlased tegutsevad aga täielikult rahvusvahelisele õigusele vastavalt, kui nad hävitavad Kertši silla, mis on ebaseaduslik rajatis. Nii et tegelik põhjus on hirm ja Venemaa heidutus.

Aga võib-olla Saksa inimestele meeldib selline lähenemine, hiljutise arvamusküsitluse järgi ei soovi enamus sakslastest Tauruste saatmist?

Jah, sellist lähenemist kantsler kasutab. Ta alustas juba 2022. aasta aprillis mainimist, et Venemaa poolt võib olla tuumaoht ja sellepärast peame me olema ettevaatlikud. Nõnda hoidus ta lahingmasinate saatmisest, ta hoidus tankide saatmisest, ta tõmbas punase joone hävitajate saatmisele ja pidevalt on ta olnud sunnitud kohanema, sest meie partnerid ja sõbrad ei ole sellises eneseheidutuse meeleolus.

Nüüd on ta nagu väike laps. Ta usub, et Venemaa kuritarvitab tuumarelva ja sellepärast ta ei taha seda teha. Ja ta toidab seda tunnet rahva seas selle asemel, et inimesi maha rahustada. Ta ei anna orientiiri, tal puudub enda suhtumine, mida ta tahaks levitada. Ta toidab seda hirmu rahva hulgas ja elatub sellest ja sellega kuritarvitab ta oma võimu.

Saksa ajalehed kirjutavad, et ta tahab end näha justkui rahukantslerina lähenevatel valimistel. Kas see on nii? Ja see ei tundu ka Ukrainale hea olevat?

Tema käitumine ähvardab Ukraina rahu, vabadust ja enesemääramist. See lähenemine pärineb rahuliikumisest. Ta ei ole kunagi mõistnud tuumajagamist ega NATO artikkel 5. Ta teab väga hästi, mis see on, aga tema arusaam on, et me peame pingeid leevendama ja Venemaad rahustama. See on tema uskumus, ta usub, et on parem mõelda tulevikust Putiniga selle asemel, et oleks vaba Ukraina ja Venemaa, mis peaks end uuesti organiseerima.

Me oleme olukorras, kus USA ei toeta võib-olla enam nii palju Ukrainat kui varem. Viimane abipakett on takerdunud. Ka suhted Saksamaa ja Prantsusmaa vahel pole kõige paremad. Kust teie näete Churchilli sarnast kuju tekkimas meie võitluses Ukraina eest?

Selle kantsleriga seda ei juhtu. Tal on reedel (eelmisel reedel - toim.) ees kolmepoolne kohtumine Weimari triangliga, aga ta ei kutsunud neid kahte valitsusjuhti Müncheni julgeolekukonverentsile või julgeolekulepete allkirjastamisele Ukrainaga. Ta läheb oma teed ja ta on andnud vale signaali Ukrainale, Euroopale, USA-le ja Putinile, kui ta tuli tagasi USA-st ja ütles, et kui USA ei saa aidata rohkem, siis meie eurooplased ei suuda seda asendada. See oli sõnum Venemaale, et te võite jätkata oma huvides tegutsemist, ja Ukrainale, et teil ei ole tulevikku.

See on suur kahju, mille ta on strateegilises kommunikatsioonis põhjustanud. Sellepärast peame me end tugevdama ja sellepärast oleme tulnud välja ka selle Tauruste nõudmisega meie parlamendis.