Milline on meie keskkond aastal 2032?

Inimtegevuse tulemusena aastaks 2032 väga suur hulk liike kaovad. Me isegi ei saa öelda protsenti, sest me ei tea, kui palju on looduses eri liike. Nad kaovad, sest nende elupaigad kaovad. Inimene võtab need paigad üle ja asendab põllumaadega, aga ka metsandus on muutunud põllupidamise sarnaseks. Kiiremini kasvavad puud istandustes vaesustavad keskkonda.

Üks asi on liikide väljasuremine, teine on geneetiline mitmekesisus. Liik võib alles olla, aga tema ümbert on teised kadunud. Kasutades suguvõsa näidet, siis ainult mõni üksik jääb alles. Kui ühest rahvusest jääb alles väga väike populatsioon, siis geneetiline mitmekesisus kaob. Tekib pudelikaelaefekt.

Järgmise kahekümne aasta jooksul on põhiküsimus, kas me suudame keskkonnas säilitada teatud alad, mis peavad ise endaga hakkama saama, võimalikult loodusliku keskkonna. Väga oluline, et võimalikult palju maad oleks inimtegevusest välja jäetud. Läänemaailmas rikkad fondid juba ostavad maailmas praegu maid kokku, et jätta see iseenda hoolde.

Ehk siis maa jäetakse sööti, võsastuma ja metsastuma?

Looduslik protsess läheb käima ja see kooslus, mis seal tekib, sõltub kliimast. Sellistest aladest saavad liikide varjupaigad.

Kui maakeral elab 8,5 miljardit inimest, siis toiduainete hinnad ilmselt tõusevad. Eestis on veel põllumaad, mis praegu on võsa. Ilmselt aastal 2032 on seal juba põllud.

Ma ei julge seda öelda, see sõltub hindadest ja uutest energialahendustest. Kui uued energialahendused põhinevad põldudel kasvatataval – näiteks rapsil, siis olen nõus, et põllumaad saab väga palju olema.

Kui suudetakse energiamajandus korraldada nii, et põldudel ei kasvata energia tootmiseks vajalikke kultuure, siis ei pruugi surve põllumajandusele nii suur olla.

Loodan, et põllud on siiski vajalikud ainult inimestele vajaliku toidu tootmiseks.

Niisiis, rohelise sildiga bioetanool ei ole oma olemuselt üldsegi roheline?

Kogu maailm selle tagajärjel vaesub ja me ei tea neid ohte, millised on tagajärjed, kui kaob ära 30-40 protsenti praegu maailmas elavatest liikidest. Mis siis juhtub?

Tulevikus ootab meid ees määramatus, me ei tea, millised meie tegevused põhjustavad kindlaid sündmusi 10-20 aasta pärast. Seetõttu tuleb olla võimalikult konservatiivne.

Tulevikuvaade maast, mis on täis ilusaid kollaseid rapsipõlde võib olla väga ohtlik.

Me ei tea. Kui see võib kümne-kahekümne aasta pärast põhjustada ahelreaktsiooni, mille tagajärjel...

... näiteks mesilased kaovad ära.

Kui putuktolmendajad hakkavad ära kaduma, see on väga tõsine probleem, mis põhjustab muutusi teistes liigirühmades. See on ahelreaktsioon.

Mille poolest Eesti võiks erineda?

Meil on erakordselt hõre asustus. Meie naabrid on samuti maailma ühed hõredaima inimasustusega riigid. Asume väga heas piirkonnas, ka kliima mõttes.