"Naisi puudutab väga suur hulk eri faktoreid, mis kujundavad suhtumise naistesse neis riikides. Kui konkreetselt Indiast rääkida, siis teame, et väga suur hulk inimesi elab seal allpool rahvusvahelist vaesuse piiri - seal on umbes 400 miljonit inimest, kes elavad alla 1,25 dollariga päevas. Nad on väga vähe haritud, kirjaoskamatus naiste hulgas Indias on üle 30%, nad ei oska oma õiguste eest seista, nad on kasvanud väga traditsioonilistes kultuurilistes tingimustes ja see kõik paneb nad olukorda, kus nad on väga kergesti haavatavad. Seetõttu ka ilmselt need kuumaverelised mehed kasutavad seda olukorda ära," selgitas Hanso ETV saates "Välisilm".

Hanso sõnul näitab UNICEFi statistika, et Indias on lausa 70% naistest puutunud kokku eri sorti vägivallaga, mis räägib sellest, et kannatanud ei ole vaid kõige vaesemast ühiskonnakihist pärit naised. Samas on Indias tema sõnul ka väga tugevad naisõiguslaste organisatsioonid, väga mõjuvõimsad naised, kellesse suhtutakse India ühiskonnas suure austusega.

"Arvan, et siin on vaja minna suur samm edasi, sest ka lootetapp või tüdrukute abortimine juba enne nende sündi on viinud osa India piirkondi selleni, et on näiteks 130 meest 100 naise kohta. Kuna ultrahelivõimalus on seal olnud viimased paarkümmend aastat, siis arvan, et 10-15 aasta pärast see probleem alles teravneb, sest mehed ilma tasakaalustavate naisteta on väga hirmsas olukorras ka ise - ei ole võtta pruute, millele järgneb, et tüdrukuid röövitakse, vägistatakse ja pannakse mehele juba 12aastaselt, et neid ei jõutaks enne ära rüvetada, kui nad on mehele saanud," lisas Hanso.

Ta tõdes, et kuigi Indias nähakse palju vaeva, et naiste kaasatus poliitikas oleks suurem, siis paraku need ponnistused ei ole vilja kandnud. "Parlamendis on alla 10% naisi, külatasandil on küll kvoodid, aga vaatamata sellele naiste läbilöök poliitikas ja nende huvide eest seismine on väga kehv, naiste huvid ei jõua suure poliitika tippu."

Vägistamiste vastased meeleavaldused on jõudnud mitmesse riiki

India ja Pakistan on kaks riiki, mille ühine ajalugu pärast Teist maailmasõda otsa sai ning millest on nüüdseks saanud üksteisele kõige vihasemad vastased, eks ikka seetõttu, et esimene on jõuliselt rõhutanud oma kuulumist hindu ning teine moslemi kultuuri. Neist mõlemast üsna kaugel asub Süüria, kust praegu saabub iga päev uudiseid riigis möllavast kodusõjast. Eks ole neil kolmel riigil ühist tegelikult paljugi, ent praegu on rahvusvahelise tähelepanu alla sattunud tõik, et kõigis kolmes vägistatakse massiliselt naisi, vahendas ETV saade "Välisilm".

"Olen elanud siin viimased kuus aastat, kuid pole end kunagi varem tundnud nii ohustatuna. Pärast ajakirjandusse jõudnud vägistamisjuhtumit tulin ma New Delhi raudteejaamast bussiga koju ja olin bussis ainus reisija. Tundsin end nii imelikult ja kartsin nii hirmsasti. Midagi taolist pole ma kunagi varem tundnud," rääkis New Delhi elanik Seema.

"Päeval tunnen ma end kindlalt, sest bussides on palju reisijaid. Aga õhtuti ma end muidugi nii julgelt ei tunne, eriti kui bussid on tühjad, seal on vähe reisijaid ning eriti, kui nende hulgas pole naisi. Sel juhul, jah, ma tunnen hirmu," tõdes samuti New Delhis elav Soumya Chatterjee.

Paljud poliitikavaatlejad, kultuuriloolased, naisõiguslased ja muud asjaomased on avaldanud kahtlust, et samasugune olukord valitseb veel kümnetes riikides mitmel pool maailmas, naiste kuritegelikult õudne olukord pole seal lihtsalt veel üldsuse pilke enda peale tõmmanud.

Kuid juba hakkab üht-teist välja tulema mujalgi. "Mulle tundub, et vägistamine on meie riigis võtnud sellise ulatuse, millist pole kunagi varem olnud. Sa võid olla saja-aastane või ka kaheaastane, aga need poisid ja mehed ikkagi tulevad ja vägistavad sind. Masendav on ka vaikus naiste enda hulgas, kogukonna naised ei võta sõna ning ei ütle, et selline asi lihtsalt ei lähe," rääkis Lõuna-Aafrika Vabariigi vägistamisvastane aktivist Funeka Soldaat.

"Meie riigis on juhtunud, et naisi põletatakse elusalt, naisi tapetakse, sest neid peetakse nõidadeks, räigeid vägistamisjuhtumeid tuleb ette isegi valgel ajal. Nende juhtumite põhjal lavastasime meie teatris lühidraama," kirjeldas Nepali lavastaja Tanka Tiger.

Kõiki neid riike, kus naiste massiline vägistamine tõestust on leidnud või on seda põhjust kahtlustada, iseloomustab konflikt läänelikuks peetavate moodsate väärtuste ning traditsioonilise patriarhaalse ühiskonnakorralduse vahel, kus meest on naisest alati väärtuslikumaks olendiks peetud. Sealsed patriarhaalsete väärtuste kaitsjad ning ka paljud eurooplastest kultuurirelativistid leiavad, et probleemi saabki kõige edukamalt lahendada lõpetades igasugused moderniseerimispüüded ning pöördudes tagasi aastasadu või isegi -tuhandeid viljeldud elustiili juurde.

Naised ise, keda taoline ajalooratta tagasipöördumine justkui kaitsma peaks, pole asjade sellisega käiguga sugugi rahul, vaid leiavad, et nende inimväärikuse tagab ikka ainult võrdne kohtlemine ning meeste allatulek seniselt pooljumala positsioonilt. Seda näitab ka levinud loosung paljude meeleavalduste plakateil - "ärge õpetage naistele, kuidas käituda, et mitte vägistatud saada, õpetage meestele, kuidas mitte vägistada".

Teine asi on, et suurem osa tööstusest on tänapäeval kolinud just väga tugeva patriarhaalse kultuuriga riikidesse. Tööstus aga nõuab moderniseerumist, moodsaid reegleid - tööjõupuuduses tehased tahavad naisi tööle ning naised ise tahavad tööl käia, tihti on see perekonna eelarve seisukohalt ka hädavajalik. Seega ei saa naised enam kuidagi kaitsvate koduseinte vahele varjuda, isegi kui nad seda tahaksid.

Kivinenud tavade, kommede ja hoiakute kõrval on patriarhaalseil ühiskondadel muidki hädasid, üks neist demograafiline vildakus. Et läbi aegade on perekonnad soovinud sündivat poegi ning tütarlapse sündi on enamasti, eriti just vaesemates peredes, peetud õnnetuseks, siis on tüdrukuist paljud ka juba läbi pika ajalooperioodi, lapsepõlves poistest hoopis kergemini surma saanud. Selle tagajärjel on pea kõigis patriarhaalseis kultuurides meeste üleküllus ning naistepuudus. Muuhulgas peetakse noorte vallaliste meeste rohkust üheks islamiterrorismi põhjuseks.

Aga noored mehed, kel pole lootustki oma elu jooksul normaalset paarisuhet luua, elavad oma frustratsiooni sageli välja ka naisi vägistades. Ning siin ei aita sageli seegi, kui naine liigub väljas oma abikaasa või elukaaslase või sõbra või meessoost sugulase seltskonnas.

Et patriarhaalsetes ühiskondades on põlastav suhtumine mingitki iseolemist taotlevaisse naistesse väga sügavalt juurdunud, näitab parlamendiliikme Abhijit Mukherjee avaldus, et vägistamisvastastel meeleavaldustel osalevad ainult värvitud ja meigitud naised, kes veedavad oma aega diskodel ning on muutnud meeleavaldused suurmoeks. Üldsuse survel tuli parlamendisaadikul oma avalduse pärast siiski vabandada.

Nii väärikat kohtlemist nõudvad naised kui neid toetavad mehed pole aga rahul sellega, et naiste vilets olukord tuleb kõne alla tavaliselt mõne värvika üksikjuhtumiga seoses, mille ümber tõuseb suur meediakära, selle vaibudes on aga kõik endistviisi. Pakistanlaste meelest on nii läinud näiteks teismelise koolitüdruku Malala Yousafzai puhul, keda mullu oktoobris ründasid ning raskelt vigastasid Talibani äärmuslased. See juhtum leidis laialdast rahvusvahelist vastukaja.

"Pakistanis ei ole ainult üks Malala. Selle Malala ümber on kära tõusnud taevani. Aga miks me ei räägi teistest vaestest Malaladest, keda kogu aeg jalge alla trambitakse, kelle väärikust päevast päeva põrmustatakse? Vaadake Kashmiri. Kui palju vägistamisi pannakse toime Kashmiris? Kas pakistanlaste, meie riigijuhtide silmad on kinni?" rääkis Pakistani reisikorraldaja Malik Sajid.

Idamaades ning mujalgi arenguriikides toimuv aga heidab uut valgust ka Lääne äärmuskonservatiivide ning nende mõttekaaslaste avaldustele, mille kohaselt naise õige koht ongi kodus pliidi taga või lapsi sünnitamas.