Sotsiaalministeerium on saanud valmis plaani rehabilitatsioonisüsteemi reformimiseks. Eelmisel aastal sai rehabilitatsiooni umbes 11 000 inimest, nendest suurem osa olid erivajadusega lapsed. Selgitage palun tavalise inimese vaatest, mis nende inimeste jaoks muutuks oktoobrist 2027?

Muutub see, et rehabilitatsiooniteenuse saamiseks ei pea inimesel enam olema sotsiaalkindlustusameti poolt tuvastatud puuet või töötukassa poolt hinnatud osalist või puuduvat töövõimet. See tähendab, et esiteks lüheneb aeg, mil inimene lõpuks teenusele jõuab, sellepärast et erinevad taotlused ja hindamised jäävad sealt vahelt ära.

Teiseks peaksid teenusele ligi pääsema need inimesed, kellel see vajadus ei ole seotud mitte puude või töövõimetuse sildiga, vaid kellel ongi tegelik terviseseisundist ja eluolukorrast tulenev teenuse vajadus.

Rehabilitatsioon muutub kvaliteetsemaks?

Jah, ligipääs teenusele muutub lihtsamaks ja kiiremaks. Teiseks muutub teenuse sisu ehk siis teenus saab tulevikus olema oluliselt paremini seotud inimese konkreetse terviseprobleemiga ja tema enda vajadustega. Selle järgi pannakse kokku spetsialistide meeskond ja otse loomulikult, kui teenus on vajaduspõhisem, toob see inimesele ka parema tulemuse.

Eestis on praegu igasuguseid ettevõtteid, kes sotsiaalset rehabilitatsiooni pakuvad. Kes inimestele seda sotsiaalset rehabilitatsiooni siis 2027. aasta oktoobrist peaks hakkama pakkuma?

Kohustuslikus korras hakkavad seda pakkuma haiglad. Haiglavõrgu arengukava haiglad ehk siis 20 suuremat haiglat Eestis.  Neile tekib kohustus pakkuda rehabilitatsiooniteenust ja see tähendab, et üle Eesti on garanteeritud, et rehabilitatsiooniteenus on kättesaadav. Juba praegu umbes 15 haiglat pakuvad seda rehabilitatsiooniteenust ning neil ka on selle osutamiseks tegevusluba.

Teiseks on võimalik rehabilitatsiooniteenust pakkuda ka perearstikeskustel ja teistel, kellel on olemas vajalik meeskond ja kellel on ka näiteks tegevusluba olemas.

Miks peaksid perearstikeskused seda teenust pakkuma, kas see saab olema neile siis kasumlik?

Paljudel perearstidel, eriti kui räägime perearstikeskustest, on juba tiimis tööl psühholoogid ja füsioterapeudid. Perearstidel on ju ka huvi, et tema nimistus olevad patsiendid saavad vajalikke teenuseid. Kui neil on endal võimekus meeskond kokku panna, siis peaks neil õiguslikult ka see võimalus olema.

Kas see tähendab, et need inimesed, kes saavad praegu mingitelt meeskondadelt sotsiaalset rehabilitatsiooni peavad 2027. aasta oktoobris minema täiesti uute inimeste juurde?

Tegelikult on juba praegu päris suur hulk teenuseosutajatest tervishoiuteenuse osutajad või on neil tegevusluba, mis võimaldaks tulevikus hakata rehabilitatsiooniteenust osutama. Suur hulk teenuseosutajaid jätkab seega tegelikult nii nagu praegu, lihtsalt teenus on rohkem kooskõlas inimeste tervisevajadustega.

Tõepoolest on ka mingi hulk teenuseosutajaid, kes peavad omama veel mõnda tegevusluba. Terviseameti kaudu see tegevusloa taotlemine käib ja nad on öelnud, et tegevusloa menetlemise aeg on keskmiselt kaks nädalat, nii et see ei ole tegelikult keeruline muutus.

Meil on tegelikult üksjagu ka selliseid rehabilitatsiooniteenuse osutajaid, kes tegelikult osutavad suuremas mahus hoopiski teisi teenuseid, näiteks tööalast rehabilitatsiooni või igasuguseid toetavaid tugiteenuseid. Kui nad otsustavad, et nad uutel alustel selle sotsiaalse rehabilitatsiooniga ei taha jätkata, siis ei tähenda see tingimata, et need asutused oma uksed kinni panevad.

Tööalase rehabilitatsiooniga seonduv ei ole reformi osa?

Ei ole. Seal on aga omavahelisi seoseid ja ei ole välistatud, et tulevikus on ka siin mingisugused muudatused tulemas. Kuna see reform on aga nagunii nii mastaapne, siis me tahame kõigepealt paremini integreerida sotsiaal- ja tervisevaldkonna vajadused ning süsteemid. Sealt edasi saame siis vaadata, kas ja mida on vaja ka tööalases rehabilitatsioonis muuta.

Ma tean, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning töötukassa püüavad ka tööalast rehabilitatsiooni paremini sihitada, et nad ei dubleeriks tegevusi ja teenuseid, mida selles tulevases tervisekassa korraldatud rehabilitatsioonis hakatakse pakkuma.

Eelnõus on kirjas, et sõltuvalt reformi rakendumise ulatusest võib potentsiaalsete teenusesaajate arv lähiaastatel kasvada hinnanguliselt 5–20 protsenti ehk 13 200 inimeseni. Ehk siis inimeste arv, kes hakkavad rehabilitatsiooni sama, peaks kasvama?

Just. Me ei saa aluseks võtta päris seda sihtgruppi, kes praegu saab sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust, sest see eeldab puuet või töövõimetust. See, millised inimesed, mis mahus ja millal uuenenud rehabilitatsiooniteenust vajavad, hakkab aja jooksul selguma, aga prognoosidele tuginedes võib see laieneda gruppidele, kes praegu pole teenusele ligi pääsenud.

Samal ajal teame me aga, et praegu jõuab rehabilitatsiooniteenusele ka inimesi, kellel on vaja vaid mõnda üksikut teenust, näiteks ainult psühholoogi. Mingil põhjusel ei ole ta seda teenust saanud sealt, kust ta peaks saama ning seega on meil osa inimesi selles kompleksteenuse süsteemis. Nad saavad rehabilitatsiooniteenust, kuigi neil oleks vaja vaid mõnda üksikut teenust.

Kui me nüüd hakkame inimeste vajadusi paremini hindama ja siduma inimese terviseseisundiga, siis tõenäoliselt on mingi grupp inimesi, kes tulevikus enam ei vaja ega saa rehabilitatsiooniteenust. Samal ajal on grupp inimesi, kes seni pole rehabilitatsiooniteenust saanud, aga tulevikus seda vajavad ja saavad.

Kes võiksid olla need inimesed, kes tulevikus ei vaja ega saa rehabilitatsiooni?

Eks need olegi inimesed, kellel ei ole sellist terviseseisundit, mille pärast nad peaksid vajama just meeskonna ühist pingutust ja tööd.

Teiseks, inimesel võib olla sama diagnoos või terviseseisund, aga üks suudab haigusega kenasti toime tulla, samas kui teise funktsioneerimisvõime on oluliselt madalam. Tuge peaks pakkuma nendele inimestele, kes oma tervise tõttu ei suuda igapäevaeluga toime tulla ja vajavad tiimipõhist tööd. Meil võib olla hulk inimesi, kellel on küll mõni haigus ja terviseprobleem, aga nad tulevad oma eluga kenasti toime.

Rehabilitatsiooni saajate arv võib seega kasvada kuni 20 protsenti. Paljud tervishoiuteenuste hinnad on aga kõrgemad sotsiaalse rehabilitatsiooni hindadest. Seletuskirjas on kirjas näiteks, et 2024. aastal olid taastusravi süsteemis hinnad kuni kaks korda kõrgemad sotsiaalse rehabilitatsiooni hindadest. Kas see reformi rahastus on kaetud olukorras, kui rehabilitatsiooni peakski hakkama saama 20 protsenti rohkem inimesi?

Mis puudutab eelarvet, siis paar aastat tagasi tegi valitsus ka otsuse seda reformi võimestada, rehabilitatsiooniteenustele suunati tulevikku vaatavalt täiendavalt miljoneid eurosid. See eelarve ka kasvab teatud sammuga, pidades silmas, et see teenust saavate inimeste hulk võib suureneda.

Kui on näha, et Eesti inimestel on see teenusevajadus oluliselt suurem, siis tavapärane mehhanism ongi küsida raha juurde riigieelarve lisataotlusega. Praegu me oleme aga selgelt arvestanud ja kokku leppinud, et see teenus peaks tulevikus mahtuma sellesse eelarvesse, mis meil on tervisekassale anda.

Teiseks, kuna praegu süsteemselt selle sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse tulemust ei hinnata, siis on juhtunud, et seda rehabilitatsiooniteenust pakutakse nii-öelda aegade algusest aegade lõpuni. Seal ei teki selgelt eesmärgistatust. Praegu on sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse suunamisotsused üldjuhul kaheaastased, aga kuna seda sisulist hindamist ei ole, siis tihtipeale pikendatakse neid lihtsalt lõpmatult. Selle teenuse osutamise eesmärk ongi tihtipeale lihtsalt teenuse osutamine.

See ongi see mõttemaailma muutus – eesmärk peaks olema ju mingi muutuse saavutamine inimese elus. Ei saa olla nii, et seda teenust alati osutatakse aastakümneid, vaid seal tuleb saavutada ka mingi tulemus. See tulemuslikkusele fokuseerimine võib teatud juhtudel vähendada mingite sihtgruppide puhul seda teenuse osutamise ajaperioodi ning see hoiab omakorda ka kulusid kontrolli all.

Kolmandana – raha läheb ju peamiselt spetsialistide töötasudesse. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutajad on andnud aastaid märku, et praeguse palgataseme juures ei suuda nad teenuse osutamisega jätkata. Tegelikult on turult teenuseosutajaid ju ka ära kadunud. Need on kõik spetsialistid, kes toimetavad sotsiaal- ja tervisevaldkonnas ning otsapidi ka haridus- ja töövaldkonnas. Seega tagame me teenuse jätkusuutlikuse ka tasustatud spetsialistide olemasoluga.

Reformi eeldus on praegu see, et pikas plaanis hoiab riik niiviisi raha kokku, sest rohkem rõhku läheb probleemide ennetamisele. Kui tõenäoline on aga, et juhtub hoopis vastupidine ning reform leiab ühiskonnast üles need inimesed, keda seni ei ole märgatud ja suunab need inimesed rehabilitatsiooni? Niiviisi läheks tegelikult ka kogu süsteemi ülevalpidamine mitte odavamaks, vaid hoopis kallimaks.

Kui me leiame üles need kompleksse abivajadusega inimesed, kes seni ei ole teenust saanud, siis on see tegelikult ühiskonna ja inimeste vaates võit. Need inimesed on olnud tööturult eemal, nad on tõenäoliselt vajanud mingit laadi hooldust või teisi teenuseid ning vähemasti jõuavad nad lõpuks kas hoolekandesüsteemi või juba oluliselt kallimatele tervishoiuteenustele.

Teiseks, kuna uus teenus saab olema kvaliteetsem ja tulemuslikum, siis peaks see viima meid kiiremini ka sisuliste eesmärkideni. Inimesed tulevad oma terviseprobleemiga paremini toime, suudavad paremini ühiskonnaelus osaleda, nad suudavad tööl käia ja nende lähedased vabanevad hoolduskoormusest, mis on samamoodi võit.

Loomulikult on üleminekuperioodid või paralleelselt ennetuse ja tagajärgedega tegelemine kulu. Ei ole välistatud, et see sihtgrupp võib mingil ajaperioodil kasvada. Kuid riik pakubki neid teenuseid ju eeskätt seepärast, et neid saaksid inimesed, kes neid vajavad, et me saaksime parandada nende elukvaliteeti. Me teeme seda seetõttu, et see on ühiskonnale tervikuna võit ja lõpuks hoiab kokku kulusid tagajärgedega tegelemisel.

See on olnud tegelikult juba mõnda aega teada, et sotsiaalne rehabilitatsioon lõppeb senisel kujul 2027. aasta oktoobrist. See peaks siis asenduma selle uue teenusega, mida te praegu kirjeldasite ning mille eelnõu te saatsite huvirühmadele tutvumiseks. Lõpuks peaks see eelnõu vormuma seaduseks. Mis saab aga sotsiaalsest rehabilitatsioonist 2027. aasta oktoobris, kui riigikogu otsustab mitte seda seaduseelnõu vastu võtta? Valimised on ju tulekul.

Sel juhul peab sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus jätkuma nii, nagu see seni on jätkunud. See tekitab aga keerulise olukorra, sest praegu on väga palju tähelepanu läinud inimeste ja teenuseosutajate teavitamisele. Meil on teenuseosutajaid, kes on hakanud reformiks juba valmistuma. Oleme vahepeal teinud teatud otsuseid, näiteks pikendanud automaatselt suunamisotsuseid, et üleminek oleks lihtne ja hõlbus.

Plaan on igatahes olemas ka olukorraks, kus poliitilist tuge taha ei tule?

Jah, me oleme kõikvõimalikud riskid kaardistanud. Siin on ka teatud IT-riskid. Need seisnevad selles, et me oleme praegu alustanud uues süsteemis toimuvate arenduste ettevalmistamisega. Sel juhul peame me need arendused panema pausile ja liikuma uuesti edasi lahendustega, mis toetavad praegust sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamist.