Teie kolleegid olid eile esimesest relvarahu-uudise emotsioonist hoolimata ikkagi päris murelikud. Milline on teie hinnang täna (neljapäeva – toim.) hommikul, kui relvarahu oodati, aga sellisel kujul pole see veel tulnud?

Kolleegil ja konkurendil on õigus, olukord ei olegi hea. Tema (Terminali juhatuse liige Alan Vaht – toim.) räägib kütuseturust, naftast ja naftatoodete turgudest ning seal selle kriisi raskuskese asubki. Kriisi raskuskese ei asu gaasis, LNG-s ega isegi LPG-s, vaid pigem just rafineeritud naftatoodetes. Seal on täna suurim probleem ja osades maailma kohtades on juba tänaseks väike puudujääk käes, mis ähvardab ka teisi riike. See on tõsi.

Hinna kohta on mul kaks kommentaari. Esiteks, muidugi kõik ootasid vaherahu. Mina olin ka selgelt optimist, et lõpuks on see Iraanile hea ja ameeriklastele samuti hea, kui ei pea enam sõjale nii palju raha kulutama. Loodeti, et vaherahu tõesti tekib ja jääb püsima. Seda ei jõudnudki päris õieti tekkida, sest liiklus Hormuzi väinas lahti ei läinud. Pomme loodetavasti liikus vähem, aga ikkagi liikus, nii et olukord on endiselt väga õrn. See piirkond on püssirohutünnilaadne, kus on vaja väga väikest sädet, et asi lahvataks.

Teine kommentaar hinna kohta on see, et hinnad, mida me vaatame ja mida mina ka kogu aeg näiteks ICE'i börsilt tulevikuhinna kõveratelt jälgin, ei räägi päris täit tõde. Need on tulevikutehingud ehk pabertehingud. Kui me räägime konkreetselt nafta hinnast, siis tegelik naftahind on see, millega ostetakse ja müüakse suuri tankereid ja koguseid reaalsel turul täna, homme või nädala pärast. Need hinnad on olnud ja on ka täna oluliselt kõrgemad kui see, mida me börsil näeme – et oi, 110 dollarit barrel või 105 dollarit barrel või nüüd oli 95 dollarit barrel. Füüsilised tehingud on olnud oluliselt kallimad just reaalse kehva füüsilise kättesaadavuse pärast.

Mida on gaasi hind viimastel päevadel teinud ja kuhu me praegu võrreldes aasta algusega jõudnud oleme?

Gaasi hind on selgelt kallim. Täna ei ole enam eraldi gaasikriisi, naftakriisi või muud konkreetset kriisi, vaid see on energiakriis. Paraku tähendab see, et hind on tõusnud kogu energiasektoris. Kui me taandame gaasi ja nafta hinna energiaühikule, siis need liiguvad enam-vähem samas rütmis: läheb nafta üles, läheb gaas üles, läheb nafta alla, läheb gaas alla. Seal ei ole olulist lahknemist tekkinud ja gaasi hind on samamoodi kõrgem.

Aasta alguses oli meil Euroopas talv külm ning jaanuaris ja veebruaris olid suhteliselt kõrged gaasi hinnad, mis jõudsid 40 euroni megavatt-tunni eest ja isegi kõrgemale. Märtsis hinnad natuke rahunesid, aga nüüd näeme, et nad on olnud 50 ümber. Vahepeal olid natuke rohkem kui 50, hetkel on natuke vähem kui 50. See on enam-vähem see tase, mis vastab umbes 100-dollarisele Brenti hinnale.

Alates maikuust tõstate paindliku paketiga tarbijale gaasi hinda. Kui palju te seda teete, miks ja kui oluline muudatus see tarbijale päriselt on?

Protsendina on see muutus suhteliselt suur, natuke üle 30 protsendi. Enne oli hind jämedalt 60 senti kuupmeeter, nüüd läheb 80 sendi peale, mis on protsendina üsna suur tõus. Kindlasti aitab kaasa see, et mais, juunis ja juulis kütame me vähe. Valdavalt kasutatakse torugaasi kütteks ja suvel on kogus väike, mistõttu annab see hinnatõus vähem tunda. Aga protsendina on see kahtlemata arvestatav tõus.

Teeme seda sellepärast, et gaas, mida me sisse ostame, on läinud lihtsalt kallimaks. Kui me vaatame hinda, mille me välja kuulutame ja mida klient maksab, siis aeg-ajalt tundub, et oot, oot, midagi nagu ei klapi. See ei klapi seetõttu, et meie peame oma hinnad avaldama vähemalt kuu aega ette. See on hetk, kui me hinna fikseerime ja enda jaoks ostu finantsmõttes ära teeme. Aga kui see periood kätte jõuab, võib hind olla juba midagi muud.

Hea näide on selle aasta jaanuar ja veebruar, kus turuhinnad läksid üles, aga meie paindlik pakett püsis tegelikult sama. Ühel hetkel pidime seda märtsiks korrigeerima. Märtsi jooksul hakkasid hinnad juba langema, aga meie olime gaasi ostnud siis, kui see oli natukene kallim. Praegu on olukord sarnane: aprillis on spot-hind turul läinud kõrgeks, aga kliendid maksavad tegelikult ikka seda 60 senti, mitte rohkem, mida tänane gaasi hind eeldaks. Me liigume hinnaga väikese viivitusega, aga kokkuvõttes mõjutab turuhind lõpuks seda, mida me küsima peame.

Ennustamine on tänamatu töö, aga kui kiiresti reageeriks gaasi hind päriselt Hormuzi väina avamisele? Ja kui läheb vastupidi ning see kõik tõesti nädalaid vindub, tankerid on kinni ja aprillis liikumist ei toimu, siis mis juhtuks edasi mais ja juunis, ning ühel hetkel, kui tuleb päriselt järgmine talv ja lähebki jälle kütmiseks?

Siin on minu arvates kaks asja. Üks on see, et nagu ma ütlesin, on hinnad kütuseturul korreleeritud. Kui nafta hind püsib kõrge või isegi tõuseb – mida ei saa kindlasti välistada –, siis arvestatava tõenäosusega liigub gaasi hind paraku sellega kaasa.

Positiivne on vähemalt meie hinnangul see, et füüsilise kättesaadavuse probleemi ei ole. Ameerikas on tulnud nii palju uusi LNG tehaseid juurde. Kõik ootasid ju selleks suveks suurt LNG-uputust. Uputust ei ole, sest Katari energia on praegu turult puudu.

Aga kas selles mõttes on gaasiolukord parem?

Turu olukord on üsna hea. Kui rääkida meie konkreetsest olukorrast, siis me tõime eelmisel nädalavahetusel suure tankeri Inkoosse ja kahe nädala pärast tuleb järgmine Klaipedasse. Kuni juunini toome me sisse viis tankerit. Saame juba juuniks oma talvevarud hoidlasse pandud, nii et ma ei oska gaasivarustuses väga probleeme ette näha. Küll aga on hind ebakindel ja seda seetõttu, et see sõltub Iraanis toimuvast.

Nagu näha, on seda peaaegu võimatu ette ennustada: ühel hetkel justkui tuleb rahu, siis jälle ei tule; tundub, et läheb hullemaks madinaks, siis jälle ei lähe. Seda, mis seal toimub, on ikkagi väga raske ennustada. Olen kolleegidega nõus, et kui tarnekatkestused jäävad pikemaks, kruvib see hinda vaikselt ikkagi ülespoole. Loodetavasti nii ei lähe, aga see on võimalik.

Gaasi puhul konkreetselt ei saa need LNG-tankerid päris homme liikuma hakata, isegi kui kogu laht homme avatakse. Eilsed uudised olid sellised, et kui vaherahu pidi tulema, pidi Katar hakkama oma maailma kõige suuremat LNG-tehast taaskäivitama. See taaskäivitamine võtab aega kolm kuni neli nädalat, et nad saaksid oma täisvõimsuse kätte – see ei juhtu nipsust. Kuna praegu on uudised jälle nii segased, siis jumal teab, kas nad panevad selle nüüd käima või ei pane. See on lõpuks suur ja keeruline töö.