Toodangu kasv järgnes USA poolt kehtestatud sanktsioonide osalisele tühistamisele, mis toimus pärast president Nicolás Maduro võimult kõrvaldamist, mille järel võttis USA sisuliselt kontrolli Venezuela naftatööstuse üle.

Siiski võtab täielik taastumine aega. 1990. aastatel pumpas Venezuela umbes kolm miljonit barrelit toornaftat päevas, kuid halva juhtimise ja USA sanktsioonide koostoimel on toodang sellest ajast saadik oluliselt vähenenud.

Pärast seda, kui kontroll läks USA kätte, on olukord hakanud paranema ning suured naftakompaniid on hakanud riiki naasma. Muu hulgas on sellele kaasa aidanud seadusemuudatus, mis annab naftaettevõtetele suurema vabaduse ja parema prognoositavuse.

Sel aastal vastu võetud uus seadus piirab ressursitasude määra 30 protsendile, kuid lubab valitsusel määrata projektipõhiseid tasusid lähtuvalt investeerimisvajadusest ja konkurentsivõimest. 

Pärast uue seaduse vastuvõtmist märkis Venezuela ajutine president Delcy Rodríguez, et ootab sel aastal uusi naftainvesteeringuid kuni 1,4 miljardi dollari väärtuses.

Seadus sätestab ka, et eraettevõtted "võtavad tegevuse juhtimise täielikult enda kanda, kandes ise kõik kulud ja riskid, olles eelnevalt tõestanud oma finantsilist ja tehnilist suutlikkust äriplaaniga", mille peab heaks kiitma Venezuela naftaministeerium. 

Maavarade omandiõigus jääb aga ka eraettevõtete arendatavate projektide puhul Venezuela riigile.

Tulemusena on Chevron alustanud läbirääkimisi ühisettevõtte Petropiar laiendamiseks koos PDVSA-ga ning Shell peab läbirääkimisi väljade arendamiseks Ida-Venezuelas Monagas North piirkonnas. Selles piirkonnas asuvad ühed vähestest Venezuela kerge ja keskmise toornafta maardlatest. 

Shellil on plaanis arendada ka Venezuela maagaasivarusid nii merel kui ka maismaal.