Kui küps õun on Kuuba USA-le alla tulistamiseks? Kas piisab ühest lasust?

Seda on oodatud umbes 60–70 aastat ja pole juhtunud. Muidugi olukord on selline labiilne, et ei tea, mis homme saab ja ei tea ka targemad pead, mis juhtub. Selge on see, et on raske. Elektrit saab kaks tundi päevas näiteks praegu enamikus kohtades Kuubal, et see toob kaasa nagu ikkagi väga-väga raske olukorra.

Aga kas kuubalased ootavad, et neid päästetaks?

Nad on harjunud vastu pidama ja elavad raskustega kogu aeg. Näiteks seesama bensiinipuudus – nii palju hobukaarikuid pole ma kusagil maailmas tänapäeval näinud, kui neid on Kuubal. Vanad kronud aetakse jälle kuuri alt välja, aga ma ei ütle, et see on tavapärane, et elu läheb lihtsalt edasi, sest seda kindlasti ei ole. On väga palju inimesi, kellel ei ole elementaarseid asju, näiteks mingeid toiduaineid.

Kui Donald Trump nüüd ikkagi teiselt poolt merd teatab, et on võimalik elada ka hoopis palju paremini, siis kui lihtne tal oleks murda seda kõike?

Lihtne kuubalane loomulikult teab – täna on ju internet ja kõik asjad –, et keegi ei usu mingisse suurde sotsialismi või kommunismi, et seda ei ole juba ammu-ammu Kuubal. Võib-olla on kuskil tõesti mingisugused õilsad aatelised sotsialistid, aga keskmine kuubalane seda juttu ammu enam ei usu. Isegi režiim ei tee enam seda nägu ja "Sotsialism või surm!" suured plakatid on ammu maha võetud. See lihtsalt näeb nii veider välja. Lihtne kuubalane, keda mina kõige paremini tean, loomulikult saab aru, millises riigis ta elab ja ta saab väga hästi aru, et ta on alla surutud. Teda ei pea veenma, et teine süsteem on parem.

Aga seevastu on seal terve suur inimesi, kelle huvides see (sotsialism - toim) on. Ütleme näiteks, kui sa reisid Kuubale ja maksad Varaderos 200 dollarit öö eest hotellis, siis need, kes seda hotelli peavad – ja paradoksaalsel kombel on need kusjuures ka suures osas Euroopaga seotud firmad, näiteks Meliá Grupp (Hispaania) –, teevad äri. See, kes su hotellitoas näiteks linu vahetab, tema teenib 20 kuni 40 dollarit kuus ning see ju toob rohkem raha sisse sellele, kes seda hotelli peab. Selles mõttes jällegi Kuubale reisides alati soovitan mõelda, kuhu sa oma raha viid.

Kas see tähendab seda, et ehkki nad elavad vaeselt, siis seal on ikkagi omad toimivad süsteemid ja nad ei pruugi üldse tahta mingisugust suurt muutust?

Kui räägime riigi poolt, siis loomulikult. Nendele see süsteem sobib - võiks nimetada kleptokraatiaks vist isegi. See ei ole lihtsalt üks perekond, vaid need on kümned-kümned tuhanded inimesed, sõjaväeorganisatsioonid, kes neid hotelle peavad, restorane ja nii edasi. Nende huvides ikkagi on see, et ei muutuks. Juba tulid mingid uudised, et Trump isegi mingitele eraorganisatsioonidele lubab seda bensiini ja ma ei tea, kas see süsteem nüüd lõpuks kukub kokku või mitte, aga lihtne kuubakas loomulikult tahaks seda muutust. See on selge.

Kuidas vaatavad lihtsad kuubakad, kes ju ametlikult peaksid olema sellised sotsialismi sõbrad, Ameerikat?

Ametlik poliitika on see, et need gringod on igavesed pahalased, aga tegelikult lihtne kuubalane väga armastab Ameerikat. Nad käivad nende lipuvärvides. Kui käid Havannas ja vaatad ringi, siis on hästi palju kleite, taksosid, lippe, mütse ja muud säärast USA lipuvärvides. Nende jaoks on see suur helesinine unistus, et minna USA-sse tööle. Paljudel on ju sugulased seal ja tegelikult nad absoluutselt mingit vimma USA vastu ei tunne. Nii palju, kui ma seal inimestega olen rääkinud, siis üldiselt keegi ei räägi USA-st halvasti.

Huvitav, kas nad tunnevad Marco Rubio üle uhkust?

Rubio on omaette lugu. Tema perekond kolis juba enne revolutsiooni USA-sse elama ja tema on nüüd sellest grupist – Florida kuubakad –, kes on kõige suuremad režiimivastased. Me peamegi eristama tegelikult Kuuba päriselu, päris ühiskonda ning režiimi. Need on ikkagi kaks ise asja. Kuna Rubio on olnud selle režiimi tulihingeline vaenlane ja kritiseerija, nagu ma olen aru saanud, siis ma arvan, et tavalisel kuubalasel on suhteliselt ükskõik sellest. Tema vaatab, et kust ma saan oma riisi, kust ma saan oma ube, kust ma saan oma bensiini ja kes iganes aitab tal seda asja paremaks muuta, siis see on nagu okei.

Jutuks olid juba talongid. Kas võib öelda, et Kuuba elanikud on näljas?

Varem ma oleks öelnud, et ehk ei ole. Et kui seda võrrelda teiste Ladina-Ameerika riikidega, kus inimesed tänaval mädanevad või midagi sellist, siis Kuubal keegi vähemalt ei ole näljas. Nüüd täna on see küll, et kes ei oma ligipääsu mingitele nomenklatuuriga seotud hüvedele või siis turismile – oled sa siis taksojuht või omad erarestorani, eraärisid, riidepoode – ja ei ole nii, et ainult riiklikud talongid, vaid need, kes ei oma üldse ligipääsu sellele või kellel ei ole välismaal sugulasi, kes saadaksid raha, siis jah (on näljas - toim). Selles mõttes, kui sa isegi saad oma peotäie riisi kogu aeg kätte, siis ikkagi võib ühel hetkel öelda, et selle riisi ja ubadega, millega on toime tuldud, siis tegelikult see ei ole see, mida kuubalane väärib 2026. aastal. Ma tunnen neile kaasa.