Eesti sisejulgeolek seisab savijalgadel. Politseinike ja päästjate iga tööpäev on väljakutsel nendega kokku puutuva inimese senise elu halvim päev. Tööülesandeid tuleb aina juurde, vastutus kasvab ja nõudmised kõrged, kuid palk ei jõua järele. Juba praegu on politsei sügavas personalikriisis.

Patrullpolitseiniku põhipalk jääb alla riigi keskmise ja nad ei tule oma sissetulekuga toime. Kõige madalamat tasemepalka saavad 43 protsenti politseinikest. Seetõttu lahkuvad noored teenistusest sageli siis, kui kohustuslik õppimisjärgne tööstaaž täitub. Veel enne, kui nad kogemust koguda on jõudnud.

Prognoos näitab, et lähiaastatel kaotab riik veel üle 1500 politseiametniku, enamik neist läheb pensionile. See tähendab, et isegi kui uusi inimesi värvatakse või tulevad noored sisekaitseakadeemiast, ei ole praeguste palkade juures lootust neid teenistuses pikalt hoida. Palgatõusuta saab majandusliku toimetuleku hoidmine noorele politseinikule möödapääsmatuks väljakutseks ning lahkumine loogiliseks valikuks.

Sellises olukorras peab tegema kaks olulist otsust korraga.

Kõigepealt tuleb tõsta politseinike ja päästjate palk väärikale tasemele. Politseiniku miinimumpalk peab jõudma vähemalt 1,2 Eesti keskmise palgani ning päästjate palk vähemalt keskmise tasemele.

Politseiteenistujate ametiühingu peausaldusisik Enel Kuiv ütles hiljutisel meeleavaldusel peetud kõnes, et enam ei saa enesele valetada, et me suudame hakkama saada aina väheneva ametnike arvuga ja nii, et üks politseinik teeb ära üheksa töö. Riigi huvides on tagada politseinike ja piirivalvurite järelkasvu püsimajäämine.

Vähem tähtis pole otsus kasutada olemasolevat ressurssi targemalt. See tähendab, et munitsipaalpolitseile tuleb anda seadusega piisavad õigused, et toetada politseid Tallinnas.

Olukord on ju tegelikult absurdne. Kui inimene keeldub korrakaitseametnikule dokumenti esitamast ja lihtsalt minema kõnnib, ei saa me midagi teha. Peame kutsuma politsei, kuigi suudaksime olukorra lahendada ise.

Siseministeeriumi ettepanekud, milleks on dokumentide kontrollimise õigus, joobe tuvastamine, käeraudade kasutamine ja erinevad enesekaitsevahendid, annaksid meile tööriistad, mis aitaksid lahendada suure osa juhtumitest kohe.

Kriisiolukordades, kui politsei õlule langeb veelgi enam ülesandeid, oleks võimalik munitsipaalpolitseil enda kanda võtta suuresti avaliku korra tagamisega seonduv. Juba me ju tegelikult lahendame sündmuseid, kus näeme, et oht meie ametnikele on suurem kui peaks olema.

Sel suvel tuli meie ametnikel tegeleda nii noaga kui ka süstaldega vehkinud agressiivsete inimestega, kelle andsime politseile üle. Meie ridades on väljaõppega korrakaitseametnikud, kusjuures paljud neist tulnud meile politsei ridadest, mehed ja naised kelle kogemused, teadmised ja oskused on tasemel. Politsei saaks seeläbi keskenduda kõige olulisemale, näiteks raske kuritegevuse, lähisuhtevägivalla ja organiseeritud kuritegevuse tõkestamisele.

Tallinn on ligi poole miljoni elanikuga linn. Munitsipaalpolitsei on valmis tegema rohkem ja seeläbi aitama kaasa politsei personalikriisi lahendamisele. Rohkemad õigused suurendavad meie põhjalikku ja läbimõeldud koostööd veelgi. Selged reeglid ja vastutuse jagamine on praegu lahendus, mis toetab süsteemi tervikuna.

Siseturvalisus on meie esimene kaitseliin, mis hoiab igapäevaelu toimimas ja inimeste turvatunnet. Kui me ei väärtusta oma politseinikke ja päästjaid ega anna kohalikele korrakaitsejõududele tööriistu, kukub see esimene kaitseliin lihtsalt kokku.

Seepärast on mul kolm konkreetset ootust:

• Tõsta politseiametniku miinimumpalk vähemalt 1,2 Eesti keskmiseni ja päästja palk vähemalt keskmiseni.
• Tagada, et palgatõus toimuks juba 2026. aastal ja välistada järjekordne edasilükkamine.
• Viia lõpuni Tallinna munitsipaalpolitsei ameti õiguste laiendamine koos nõutava väljaõppega, et me saaksime võtta suurema vastutuse ja vabastada politsei aega raskemate juhtumite jaoks.

Turvalisus algab sisekaitsest. Seda ei saa vaadelda kulureana, millest esimesena kärpida või lohistada aastast-aastasse jupikaupa siia-sinna. See on investeering Eesti riigi püsimisse ja meie inimeste igapäevasesse kindlustundesse.