Riigikogu EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid küsis politseilt välja pildid, mis on tehtud tema autost politsei numbrituvastuskaamerate süsteemiga ja salvestatud andmebaasi POLIS. Esmalt sai ta politseilt üksnes kaks pilti. Järgmise pöördumisega saadeti ülejäänud 95, aga need kõik töödelduna.

"Ma kirjutasin politseile juba kolmandat korda, et kuulge, ma ju palusin teilt, andke mulle kõik pildid välja töötlemata kujul. Kaamerate asukohad peavad niikuinii olema avalikud, seetõttu ei ole põhjust varjata, mis auto ümber on, mille järgi võiks ära tunda, kus need kaamerad on. Teiseks ei ole mingit põhjust panna peale kastikesi minule kui autojuhile, sellepärast et minu isikuandmeid ei ole ju põhjust kaitsta minu eest," rääkis Vooglaid.

Tema eeldus on, et politsei väide, nagu inimene ei oleks numbrituvastuskaameras äratuntav, ei vasta tõele. Seda aga ei saa kontrollida, kui autos istujad on varjatud. Politsei ütleb, et lähtub andmekaitse reeglitest, mis käsivad kaitsta kolmandate inimeste isikuandmeid.

"Ka sõiduki viibimise paik konkreetsel ajahetkel võib olla isikuandmeteks just nimelt seetõttu, et sõiduki omanik ju peab teadma, kellele ta enda sõidukit mingil ajahetkel on andnud kasutada. PPA-l on kohustus nende kolmandate isikute privaatsust kaitsta seeläbi, et varjata kõik teave, mille alusel neid võib otseselt või kaudselt saada sõiduki omanik tuvastada," ütles politsei- ja piirivalveameti (PPA) andmekaitsespetsialist Mari Käärik.

Politsei toob näiteks peretüli, mille tõttu võib auto omanik huvi tunda, kes, millal, kus ja kellega tema autos sõitis. Nägusid kinni katmata jättes rikuks politsei seega nende inimeste privaatsust. Siit võib teha sel juhul loogilise järelduse, et näod ikkagi on politsei kaamerates äratuntavad.

Käärik rõhutas mitmel korral, et politsei eesmärk on eelkõige pilti saada sõidukinumber, aga...

"Tegelikult sõltuvalt kaamera asukohast, selle kõrgusest, ka ilmastikuoludest võivad jääda ka isikud sõidukis sinna peale. Jah, sellisel juhul võib olla isik konkreetse kaamera puhul tuvastatav," lausus Käärik.

Selle Vooglaiu väite kohta, et kaamerad peavad olema avalikud, ütles politsei andmekaitsespetsialist, et kaamerad on tõesti avalikud, aga numbrituvastuskaamerad mitte.

"Avalikult ei ole täpselt märgitud, millise avaliku ruumi kaamera juures on numbrituvastuskaamera funktsionaalsus. Mis tähendab, et sattudes kaamera vaatevälja, võib eeldada, et seal võib olla numbrituvastuskaamera. Aga täpseid asukohtasid politseimeetodite ja taktika kaitseks me ei ole välja andnud," selgitas Käärik ja lisas, et see võib ka ajas muutuda, millised konkreetsed kaamerad numbreid tuvastavad.

Vooglaid esitas augusti lõpus kaebuse andmekaitse inspektsiooni, et see kohustaks politseid talle originaalpilte andma. Isegi kui ta selle õiguse saab, ei pruugi ta pilte siiski näha.

"Konkreetse kaebuse asjaolud on kõik veel väljaselgitamisel ja seisukoht kujundamisel. Küll aga laias laastus, kuna numbrituvastuskaamerate kasutamine peatati mais ja kuna maksimaalselt neid salvestisi võis säilitada kolm kuud, siis tänaseks on kolm kuud möödas ja need peaksid olema kustunud," lausus andmekaitse inspektsiooni jurist Agnes Järvela.

Sama kinnitas ka politsei esindaja.

"Tänase seisuga meil neid numbrituvastuskaamera fotosid enam ei ole, sest säilitustähtaeg on läbi saanud," ütles Käärik.

Sellest hoolimata jääb politsei ootama andmekaitse inspektsiooni otsust, mis võib tulla 30 päeva jooksul ja vajadusel võidakse seda tähtaega ka pikendada.

"Minu meelest on lihtsalt totter, et politseiga peab sellisel viisil riigikogu liige suhtlema. Ma taotlen informatsiooni, mis on vajalik minule riigikogu liikmena, minu töö jaoks, et vaadata, kui ulatuslik see põhiõiguste riive on, et kas tõesti on tuvastatav ainult number või on tuvastatavad isikud. Selle asemel, et teha normaalselt koostööd, väljastada informatsioon, mille väljastamiseks neil on kohustus ja mille taotlemiseks mul on õigus, hakatakse kuude viisi vägikaigast vedama," ütles Vooglaid.