Riigikontroll viis läbi riigi majandusaasta koondaruande auditi ja tuvastas kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste lepingutes hulganisti probleeme. Jutt käib kaitseväest ja kaitseinvesteeringute keskusest. Märgiti, et need on probleemid, mis vajavad kasvava kaitse-eelarve taustal kiiret lahendamist.

Riigikontrolli auditist tuleb näiteks välja, et kaitsevägi ja kaitseinvesteeringute keskus ei pea varade ja lepingute üle täielikku ja korrektselt arvestust. Osa tehinguid kajastatakse valedel aastatel ning osad ettemaksud ja varud on arveldamata või arvestusse võtmata. Ja riigikontroll toob välja, et kaitsevaldkonnas kasutada oleva raha hulga järsu suurenemisega kasvavad ka riskid ja kohati on need riskid juba ka realiseerunud.

Kas kogu seda aruannet hästi lihtsalt kokku võttes võib öelda, et kaitseväel, kaitseinvesteeringute keskusel või kaitseministeeriumil laiemalt praegu siis ei ole ammendavat ülevaadet sellest, mis vara Eesti kaitsmiseks täpselt olemas on ja mis see vara kokku väärt on?

Nemad väidavad, et neil on see ülevaade olemas, aga riigikontrolli ülesanne on selgeks teha, et kas nii ka tegelikult on. Ja tõepoolest, mis puudutab varasid, siis me varade osas seda täielikku selgust ei saanud. Muuhulgas ka seetõttu, et ei õnnestunud kuidagi saada kokkuvõtet nendest varadest, mis on... Ma ütlen igaks juhuks ka seda, et siit ei maksa avalikkusel mõelda, et kõik on kadunud, vaid küsimus on selles, et me ei saanud piisavalt selgust sellest, kus asjad asuvad, oli keeruline ka inventuuridele juurde pääseda, ehk siis nendele hetkedele, kus vaadatakse üle, kas vara on seal, kus ta olema peab. Ja olid ka teised probleemid, mis olid seotud lepingute, väljamaksetega ja kõige muu sellisega.

Miks see kõik oluline on? Miks peaks üht Vikerraadio kuulajat huvitama, kas lepingud on korras, kas vara on arvel, kas mingi asja osas on tehtud ettemaks ja toona juba ära klaaritud või on see ikka veel üleval?

Tõesti tundub ju tegelikult, et tegemist on väga raamatupidamisliku küsimusega. Et kas rist on õiges kohas ja kas asjad on kirjas. Aga see ei ole see olukord, kus nii-öelda probleem on ainult selles, et teeme paberid korda või et on tõesti mingi raamatupidamistehniline küsimus. Sellisel teataval segadusel on ka selged rahalised tagajärjed. Kui me räägime lepingutest, siis me tõime ühe kõige suurema näite, et nii suuri teisi küll ei ole, on palju väiksemaid, mis näitavad süsteemset probleemi. Tõime näite, kus kogemata on makstud ühele tarnijale 87 miljonit. Ma olen siin rahvusringhäälingu majas, see on umbes kaks aasta eelarvet kogemata makstud. Jah, osa maksti tagasi, osa jäi ootama, aga see näitab probleemi.

Väga palju teisi selliseid lepinguid oli. Või näiteks juba kaheksa aastat tagasi on makstud 9,8 miljonit ühele tarnijale, mis siiamaani ootab tasaarveldamist, ehk sisuliselt kaheksa aastat seisab raha. Või kus me nägime kohti, kus on vastu võetud puudustega asju, ei ole selge, kas need on korda tehtud, on lepingud ja vastuvõtu aktid läinud segamini. Siis inventuuride käigus ei selgunud, kas see vara, mis meile öeldi, on tegelikult seal, kus ta olema peab. Nii et tegelikult on küsimus väga selgelt raha kasutuses. Ja kui ei märgata probleeme ka 80-miljonilise ülekande tegemisel, siis see näitab ja viitab süsteemsele probleemile, mida tuleb lahendada. Sest nagu te alguses ütlesite, raha hulk suureneb ja tundub, et see aparaat, mis peab tegelema selle raha hulga kaitsevõimeks muutmisega, ei suuda sellega praegu mõistlikul viisil hakkama saada. Oluliselt tuleb töökorraldust muuta selleks.

Igaks juhuks peaks inimestele selgitama või selgeks tegema, et kas need puudujäägid, mis te auditis välja tõite, kas nende põhjalt on võimalik alustada ka mingeid menetlusi, näiteks korruptsiooniseadusega seonduvalt või midagi muud? Või tegelikult see ei ole see, millest me räägime?

Me hetkel ei ole märganud seda, et oleks midagi kadunud. Sellepärast et me ei saanud ka ülevaadet ju sellest, et mis vara on omal kohal, mis mitte. Seda me kindlasti praegu teha ei saa, aga need asjad, mis meile selgusetuks jäid, meil on nüüd olnud väga hea kontakt kaitseministeeriumi juhtkonnaga kuu pooleteise jooksul ja nad kinnitasid, et me saame nüüd nendele andmetele ligi.

Riigikontroll nendele puudustele kaitsevaldkonnas juhtinud tähelepanu juba 2020. aastast. Juba toona kirjutas riigikontroll, et kaitsevägi ei pea varadest nii täpset arvestust, et riigi raamatupidamises oleks kirjas õige pilt. Riigikontrolli soovitus toonasele kaitseministrile Jüri Luigele oli korraldada kaitseväe põhivarade lao arvestus selliselt, et saaks lao andmeid ja siis neid raamatupidamise andmeid võrrelda. Ja alates 2020. aastast te olete ju järjepidevalt igal aastal ühe peatüki kaitseväele pühendanud. Kui kõik need aruanded lahti võtta, siis juba teises lõigus tavaliselt mainitakse sõna kaitsevägi. Miks need probleemid seni siis ikka veel lahenduseta on? Kas kaitseministeerium ise oma töökorraldusega ei ole seda olukorda kontrolli alla saanud või pigem peab põhjust otsima rohkem kaitseväest ja kaitseinvesteeringute keskusest, allasutustest?

Jaa, tõepoolest. See, mis puudutab nüüd kitsalt varude küsimust, millele te viitate, sellele me oleme tähelepanu juhtinud aastast 2020. Võib öelda, et asjad on paremaks muutunud, selle aja jooksul. Ei saa öelda, et ei ole midagi tehtud, on sellega tegeletud, aga see probleem, mis nüüd on tekkinud, on see, et raha hulk järsult suurenes ja need puudujäägid automaatselt koos sellega võimendusid. Nii et tegelikult see kogu töökorraldus peaks nüüd muutuma sobivamaks või vastavamaks sellele suurele raha hulgale. See ei tähenda, et inimesi tuleb ilmtingimata juurde võtta. Ja pigem mitte. Vaid tähendab seda, et tööprotsessid tuleb kokku leppida, kuidas asjad käivad, et midagi ei jääks tähelepanuta. See on praegu ääretult oluline ja nüüd, kui raha veel juurde tuleb, siis ta muutub veel olulisemaks.

Tollal me viitasime tõesti varude teemale. Eelmisel aastal me nägime ka lepingutega seonduvalt esimesi tõsiseid alarmeerivaid märke võimalikust süsteemsest probleemist. Lahendus on tegelikult võrdlemisi lihtne - tuleb lihtsalt see masinavärk toimima panna vastavalt raha hulgale. Kui te küsisite, kelle ülesanne see on, siis loomulikult on see asutuste küsimus. Riigi kaitseinvesteeringute keskus peab omad asjad korda tegema. Kaitsevägi peab korda tegema, aga kaitseministeerium peab tagama, et need asjad juhtuma hakkaksid.

Kaitsevägi peab oma asjad korda tegema... Seekord samas ju ilmnesid auditi ajal tõsised raskused kaitseväelt vajalike andmete kättesaamisega. Näiteks ei suutnud kaitsevägi riigikontrollile lõpuks esitada infot selle kohta, et kui palju varusid on arvele võetud ja mis need varud väärt on. Kas kaitsevägi on ise probleemi tõsidusest täiel määral aru saanud ja kas teie olete koostööga rahul?

Ma olen nüüd ka kaitseministeeriumi juhtkonnaga, ministri ja kantsleriga rääkinud ja ma arvan, et praegu päris tõsiselt tegeletakse selle probleemi lahendamisega, kui see informatsioon sellisel kujul nendeni on jõudnud. Mis puudutab kaitseväge, siis kaitseväe puhul päris seda probleemi polnud, et nad meile infot keeldusid andmast, vaid nad ei suutnud meile väljavõtet tekitada. Siin teatav vahe on. Siin riigi kaitseinvesteeringute keskusega seonduvalt, mis lepingutesse puutub, siis me tõesti saime ka keelduva vastuse teatud lepingute vaatamiseks, mis puudutab välisabi vahendeid, mis on täiesti ebakompetentne positsioon. Miks riigikontroll sellega tegeleb? Meie roll on öelda seda, et kui valitsus on majandusaasta aruandes öelnud, et meil on nii palju vara, meil on nii palju kohustusi ja teisi näiteid, siis riigikontroll peab ütlema, kas see vastab tõele või mitte. Ja selleks, et me saaksime seda öelda, peame me nägema alusdokumente. Ja meile ei piisa sellest, kui keegi kinnitab, et need asjad kuskil on kapis või ei ole kapis. Me tahame neid päriselt näha ja eriti tahame me neid näha siis, kui neid ei näidata meile.

Igatahes auditist tuli välja, et kaitsevaldkonnas tervikuna on sisuline segadus töökorralduses. Kes selle eest vastutab? Kaitseministeeriumi kantsler Kaimo Kuusk ütles kolmapäeval rahvusringhäälingu raadiouudistele, et nende vigade eest vastutab kogu kaitsevaldkond kollektiivselt. Kas teie näete ka seda vastutust kollektiivsena või ikkagi on see vastutus poliitiline?

Ma usun, et kaitseministeerium ei ole kolhoos. Seal on ikkagi selge tööjaotus ja selged kohustused ja vastutused. Selle eest, et riigi kaitseinvesteeringute keskuses oleks asjad korras, vastutab riigi kaitseinvesteeringute keskuse juhtkond. Kaitseväe puhul kaitsevägi. Ja kaitseministeerium on see, kes peab tagama, et need asjad toimiksid, kui ei toimi. Nii see vastutus ongi.

Tegelikult ei puudutanud ju kogu riigikontrolli aruanne üldse kaitsevaldkonda. Te pühendasite kaitsevaldkonnale aruandes vaid umbes kolmandiku. Üks oluline osa aruandest puudutas ka seda, et ministeeriumid on endiselt väga loomingulised eelarvejääkide üle kandmisel järgmisesse aastasse. Endiselt võtab riigiasutustel eelarveaastal kasutamata jäänud rahajääkide selgitamine ligi pool aastat ning üle kandmisel on eksitud nii seaduse kui ka rahandusministeeriumi juhendi vastu. Ja te tõite välja, et eelmisel aastal näiteks sellesse, 2025. aasta eelarvesse üle tervenisti 1,7 miljardit eurot, mis, kui vaadata seda riigieelarve mahtu, on kuskil kümnendik. Rahandusministeerium paralleelselt on ju töötanud välja uue eelnõu, uue plaani, kuidas kogu seda asja paremaks teha. Aga parandage mind, kui ma nüüd eksin, aga mina olen aru saanud, et selle asemel, et seda paindlikkust sealt riigieelarvest vähendada, annab rahandusministeerium seda paindlikkust ministeeriumidele hoopis juurde.

Jah, see on maitse küsimus, kas juurde või samaks. Laias laastus samaks. See paindlikkus on juba praegu väga suur. Ja kui me oleme siin avalikkuse jaoks ilmselt juba tüdimuseni rääkinud arusaadavusest, siis seal üks arusaadavusele viide on see, et isegi kui grammatiliselt saad aru, mida sinna on kirjutatud ja kuhu raha peaks minema, siis võib juhtuda nii, et minister otsustab tegelikult teistpidi, kui riigieelarves kirjas on. See ongi see probleem, et seda paindlikkust on vaja. Kindlasti ei peaks kontoritarvete eelarvet ministritele ette kirjutama. Paindlikkus peab olema, aga see peab ikkagi olema mõistlik paindlikkus. Ja need lahendused, mis praegu pakutakse välja, kindlasti seda selgemat jaotust ei tekita kahjuks.

Mis see konkreetne lahendus või see poliitikameede on, mis selle olukorra lahendaks?

Võimalusi on väga palju. Ma olen ise kogu aeg koos õiguskantsleriga, kui me oleme sellega tegelenud, oleme viidanud kasvõi Soomele. Ja ka seal on paindlikkust, kuidas eelarvet üles ehitada. Ma toon ühe näite. Kasvõi see, et kui riigis on räägitud seda, et piirame personalikulusid või hoiame neid koos, siis tegelikult riigikogu, aga ka valitsus ei saa ju peaaegu mitte midagi selleks teha, et personalikust kokku hoida, sest sellist ridagi nagu personalikulud siduvana riigieelarves ei ole. Tegelikult kuidagi, kas riigikogu, aga isegi teatud juhtudel ka valitsuse tahe ei formuleeru tagajärgedeks, sellepärast et see paindlikkus on meeletu.

Rahandusminister Jürgen Ligiga te vist päris samal lainel selles teemas ei ole?

No ma arvan, et tegelikult Jürgen Ligi on kindlasti inimene - ma olen temaga koos töötanud - kes raha loeb. Küllap ta tegelikult mõistab, mis ma mõtlen, aga tal on kindlasti teisi probleeme, mida ta eelistab lahendada. Aga jah, ütleme vähemalt sellises avalikus ruumis me oleksime erinevatel positsioonidel, sisuliselt ma ei usu.