Uuringus seisab, et lausa 76 protsendis maailma 204 riigist langeb 2050. aastaks summaarne sündimuskordaja allapoole taastetaset. 2100. aastaks on aga summaarne sündimuskordaja kõrgem kui taastetase ehk 2,1 last naise kohta ainult kuues riigis ehk kolmes protsendis maailma riikidest.

Need riigid on Tadžikistan, Somaalia, Tšaad, Niger ja Vaikse ookeani saareriigid Tonga ja Samoa. Kõikjal mujal langeb summaarne sündimuskordaja allapoole 2,1 lapse piiri naise kohta.

"Me seisame silmitsi vapustava ühiskondliku muutusega 21. sajandi jooksul," ütles uuringu üks kaasautoritest ja Tervisemõõdikute ja Hindamise Instituudi (IHME) professor Emil Vollset. Ta lisas, et samal ajal, kui mõnes riigis sünnib lapsi aina vähem, on mõnes teises riigis beebibuum.

Kui 2021. aastal sündis 18 protsenti kõikidest maailma lastest kõige madalama sissetulekuga riikides, siis 2100. aastaks hakkab nendes riikides sündivate laste osakaal olema 35 protsenti. 2100. aastaks sünnib Saharast lõunasse jäävates Aafrika riikides pool maailma lastest.

"Tagajärjed on mõõtmatud. Need sündimuskordaja ja sündide arvu tulevikutrendid muudavad täielikult maailmamajandust ning rahvusvahelist võimutasakaalu. Kõik see nõuab ühiskondlikku ümberkorraldust," ütles teine uuringu kaasautor ja teadur IHME-s Natalia Bhattacharjee.

Kuigi ÜRO ennustab, et maailma rahvaarv kasvab praeguse kaheksa miljardi inimese tasemelt 2050. aastaks 9,7 miljardi inimeseni ning jõuab 2080. aastatel tippu 10,4 miljardi inimesega, peidavad need prognoosid asjaolu, et paljudes riikides on sündimuskordaja juba langenud allapoole taastetaset.

Tavaliselt väheneb laste arv naise kohta siis, kui riigid muutuvad jõukamaks. Kuigi sellised riigid nagu Jaapan ja Ungari on püüdnud pakkuda peredele laste saamise motiveerimiseks makselangetusi ja soodsamat lastehoidu, pole need meetmed seni soovitud mõju avaldanud, kirjutab Financial Times.

Valitsused peavad leppima, et naistel peab olema õigus saada ainult nii palju lapsi, kui nad soovivad. Selleks reaalsuseks tuleb valmistuda ning naisi vastavalt toetada, ütles Oxfordi Ülikooli gerontoloogia professor Sarah Harper.

See nõuab "seotud mõtlemist" sellistes valdkondades nagu migratsioon. Samuti tuleb arvestada, et väiksemal rahvaarvul võivad olla positiivsed tagajärjed – surve vähendamine maakasutusele, elamumajandusele, bioloogilisele mitmekesisusele ja kliimale, lisas Harper.

"Me elame ammenduvate ressurssidega planeedil ning kuigi kahanev populatsioon on ajaloolises plaanis uudne, on sellel palju plusse 21. sajandil, kuigi see nõuab uusi majandusmudeleid," ütles professor.