Teile ei meeldi, et Keskerakonna esimees Jüri Ratas otsustas kevadel 2019 – pärast riigikogu valimisi – teha valitsuse koos EKRE ja Isamaaga.

See ei meeldi mulle. Küsimus ei ole ainult Keskerakonna esimehes Jüri Ratases, vaid kogu Keskerakonna toonases juhatuses, [parlamendi]fraktsioonis.

Tegelikult on ju loogiline, et ükskõik millise erakonna esimees, kui tal on võimalus, jätab enda partei peaministrierakonnaks.

Eksite. Sest õige oleks mõelda nii: kõigepealt tulevad riigi huvid, siis võibolla erakonna ja maailmavaatest lähtuvad huvid ja alles siis isiklikud huvid. Mitte nii, et alguses tulevad isiklikud huvid, siis mõtled, kuidas kasutada kõige paremal moel oma erakonda ja kui juhtumisi jäävad Eesti huvid ette või on need sinu isiklike huvidega vastuolus, siis – tühja neist, küll see riik hakkama saab.

Kas aeg teeb teie mõtetesse korrektiive?

Loomulikult teeb. Rumal on inimene, kes ei õpi. Ja muidugi inimeste arvamused muutuvad.

Oktoobris 2016 kirjutasite Eesti Päevalehes, et Eestile on vaja "kõiki erakondi, millel on piisav toetus, et olla esindatud Riigikogus ja võimalus kujundada Eesti riigi ja inimeste tulevikku puudutavaid otsuseid". Nüüd arvate, et EKRE ei peaks kujundama Eesti tuleviku otsuseid. Miks?

See, et EKRE on esindatud riigikogus, on rahva tahe ja otsus. See, kas EKRE on valitsuses või mitte, on riigikogu kahe teise erakonna (Keskerakonna ja Isamaa, toim) otsus. Neid kahte asja ei maksa omavahel segamini ajada.

EKRE sai parlamendivalimistel ligi 100 000 häält ja 19 kohta riigikogus. Neid hääli ja seda toetust ei saa kõrvale heita?

Jah, aga see ei tähenda, et nad peavad tingimata olema valitsuses. Reformierakond sai veel rohkem hääli ja, näete, on opositsioonis. Keegi ei ütle, et nii on ebademokraatlik.

Ei-ei, need on kaks erinevat otsust. Ühe teeb iga valija. Aga sealt edasi, et kellega moodustatakse koalitsioonivalitsus, on nende poliitikute otsus, kes lõpuks kirjutavad alla koalitsioonilepingu.

Kiidate ERR-i arvamusportaalis Isamaad, sest nende parlamendifraktsioonis on üksikuid valitsuse vastaseid dissidente ja laidate Keskerakonda, sest ükski nende poliitik ei ole midagi päriselt teinud, et valitsusest distantseeruda. Mida keegi keskerakondlastest tegema peaks?

Tegelikult on olnud kogu aeg teada, et kui koalitsioonis tõuseks viis-kuus inimest püsti ja ütleks "Meile aitab!", siis seda koalitsiooni enam ei oleks.

Võibolla piisaks isegi vähemast, sest valitsemine muutuks keeruliseks, kui [parlamendi]enamus sulab väga väikeseks, siis ei ole riigikogus enam võimalik valitsuse plaane efektiivselt ellu viia ja see sunniks kõiki mõtlema alternatiividele.

Riigikogus inimesed ikka suhtlevad omavahel. Ma tõesti ei mõista neid, kes on koalitsiooni poolel, aga ütlevad, kui piinlik ja halb neil on, kuidas nad isiklikult on sellele vastu... Eriti kui inimesed on oma poliitilise karjääri viimases otsas, ei tea, kas neil ongi enam vaja valimisvõitlusesse minna, ehk ongi aeg rohkem keskenduda suvila remondile või muule, mis ootab pensionipõlves tegemist. Siis ka ei juleta tõusta püsti: teate, mina ei ole enam selle jamaga nõus...

Ega Isamaa dissidendid ole ka suutnud enda erakonna poliitikat muuta.

Jah, aga vähemalt on nad mõnedel hääletustel lähtunud sellest, et riigikogu liige on oma mandaadis vaba. Seegi asi.

Kas praeguses valitsuses on Isamaa muutunud kaisukaruks populistide kaenlas, nagu väidab Parempoolsete ühendusega liitunud endine peaprokurör Lavly Perling?

Kaisukaruks populistide kaenlas... (Paus) Ma ei ütleks päris nii. (Paus)

Olen palju mõelnud, mida teeb selles valitsuses Jüri Luik. Eriti pärast [EKRE juhtide] Mart ja Martin Helme raadiosaadet, kus nad rääkisid USA [valitud] presidendist Joe Bidenist, et ta ei saa maailmas toimuvast enam üldse aru. Sellel on tõsised tagajärjed ja Jüri Luik on üks valitsuse liikmetest, kes neid oma tulevastel kohtumistel kõige otsesemalt tunnetab.

Võibolla on ta suutnud [ministrina] mingi suure jama ära hoida?

Eks seda ka mõned inimesed ütlevad, et vastasel juhul oleks meil nõrgem, vähem põhimõttelisem ja kogenum kaitseminister. Oma võlu seal on, et praegu ei ole meil kaitseministri pädevuses põhjust kahelda. Aga sellele vaatamata – ega ma lõpuni mõista inimesi, kes selle võimuga koostööd teevad.

Kas Lavly Perling tegi õige sammu, et poliitikasse läks?

Arvan küll.

Inimesed, kes on targad, ennast mingil elualal tõestanud, jõudnud seal tippu... See pidigi olema parlamentaarse demokraatia mõte, et valime enda hulgast elukogenud inimesi langetama otsuseid, mis puudutavad suurt osa ühiskonnast või koguni meid kõiki. Pigem on olnud pikki aastaid probleem, et poliitikas domineerisid Eestis ja Läänes laiemalt karjääripoliitikud, kes ongi alustanud parteikontoris ja siis liikunud kohalikult tasandilt ministri nõunikuks, [parlamendi]fraktsiooni ja sealt edasi. Neid on peetud elukaugeteks.

Kui Lavly Perling, kes õigus- ja õiguskaitsevaldkonnas on teinud ja näinud palju, tuleb nüüd ja ütleb, et panen õla alla, aitan seda riiki edasi ehitada – väga positiivne.

Ta võib ka haiget saada.

Kindlasti võib. Aga prokuratuuris töötamiseks peavad päris kõvad närvid olema. Need materjalid ja toimikud, millega seal inimesed kokku puutuvad... seal on asju, mida meist keegi ei tahaks näha või ei suudaks unustada, kui on näinud.

Muidugi meeldiks mulle palju rohkem, et Lavly Perling liitunuks sotsiaaldemokraatliku erakonnaga ja kandideeriks koos meiega järgmistel kohalikel valimistel, miks mitte Kesklinna või Kristiine linnaosas. Aga mis sa teed, kui inimesel on parempoolne maailmavaade, siis ei saa ju sotsidega liituda.

Nimetate Keskerakonna ja tema liidrite objektiivseks huviks just peaministri positsiooni hoidmise. Jüri Ratas ei ole ju võimuhull?

Mina ei kasutaks sõna "võimuhull", aga on üsna selge, et tema ja teda ümbritsevate inimeste kindel prioriteet on hoida justnimelt [peaministri] Stenbocki maja. Kui see peaks mingil põhjusel osutuma keeruliseks, siis jääda vähemalt võimule ja kõige viimases järjekorras leppida sellega, et tuleb minna opositsiooni.

Ainult peaministri koha hoidmine näib liiga lihtne selgitus Keskerakonna olemisele praeguses valitsuses.

Mina ei oska muud selgitust leida.

Teie tunnete Keskerakonda läbi ja lõhki, kasvasite koos selle parteiga aastatel 2001-2019. Kuidas nad mõtlevad? Kas nad ei taha sattuda 2016. aasta novembrikuu eelsesse olukorda, kus ollakse jälle pikalt opositsioonis?

Ei ole kindel, et tunnen läbi ja lõhki tänast Keskerakonda. Arvasin, et tunnen ja arvasin, et mõistan neid inimesi, kuid pärast 2019. aasta kevadet olen sunnitud tõdema, et ei tunne ega mõista. Märkamatult on täitunud aasta sotsiaaldemokraadina, ma mõistan ja tunnetan oluliselt paremini neid, kes kuuluvad sellesse erakonda või hääletavad selle poolt kui keskerakondlasi, keda tean aastast 2001 või 2002.

See on siis nagu Eesti suhe Venemaasse, mille puhul öeldakse, et meie Venemaa taju on nõrgenenud.

Ongi nõrgenenud. See vastab tõele ja on suur probleem.

Teie arvates tuleb opositsioonil nüüd keskenduda kohalikele valimistele, sest usute, et muutused Tallinnas võivad viia ka muutusteni Toompeal. Kas tõesti arvate, et järgmises Tallinna linnavalitsuses Keskerakonda ei ole?

Ka see on võimalik, aga pole kõige olulisem eesmärk. Kõige olulisem on saavutada Tallinnas olukord, kus ühelgi erakonnal ei ole volikogus absoluutset enamust ja ei ole võimalik moodustada üksinda linnavalitsust.

Kujutame isegi ette, et Keskerakond suudab säilitada Tallinnas võimu, aga peab selleks sõlmima koalitsiooni. Ma arvan, et see juhtub, [Keskerakonna] ainuvõim läheb, see on üsna kindel.

Mida see tähendab? Et kogu süsteem, mis linnas on ehitatud ja mille ehitamisse ka mina olen viimase 20 aasta jooksul tagasihoidliku panuse andnud, mida ma ülihästi tunnen ja mille suhtes ei ole mul mingeid illusioone – see muutub. Hulk selle erakonnaga seotud inimesi, kes täna ajavad enamuse ajast ühe erakonna asja, ei saa enam seda tööd niimoodi teha või ei saa seda teha Tallinna maksumaksja raha eest. Üle kolme miljoni eurost aastast kommunikatsioonieelarvet ei ole võimalik enam suveräänina kasutada...

Peaksin selle poliitilise kihutuskõne korraks katkestama...

See ei ole kihutuskõne. See on ka tõde. Olen oma... olgu, kihutuskõne üles ehitanud faktidele, mis on värskendav, ma loodan.

Oletame, et Keskerakond kaotabki Tallinnas ainuvõimu. Huvitav, kellega nad üritavad koalitsiooni teha – kas Reformierakonna ja Kristen Michaliga või sotsiaaldemokraatide ja Raimond Kaljulaidiga?

Ei tea. Sotsiaaldemokraatlik erakond töötab selle nimel, et [Keskerakonna] ainuvõim kaotataks ja sellel kursil me täna oleme.

Punkt kaks – loomulikult me soovime olla Tallinnas linnavalitsuse moodustajate seas ja pärast valimisi viia ellu oma programmi.

See kõik polnud vastus küsimusele, kas Mihhail Kõlvarti Keskerakond näeks Tallinnas enda koalitsioonipartnerina eelkõige Reformierakonda ja Kristen Michalit või sotsiaaldemokraate ja Raimond Kaljulaidi.

Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest nii nagu Mihhail Kõlvart ei tea, miks on Vene luure pannud ta potentsiaalsete koostööpartnerite nimekirja (sellest kirjutas viimane Eesti Ekspress, toim), ei tea mina isegi seda, keda Mihhail Kõlvart on pannud oma potentsiaalsete koostööpartnerite nimekirja Tallinnas.

Milline võimalus tundub usutavam?

(Paus)

Jällegi, tulen tagasi aastasse 2019. Kui oleksin olnud enne [riigikogu] valimisi siinsamas stuudios ja Toomas Sildam küsinuks "Raimond, kas Keskerakond teeb siis EKRE-ga koalitsiooni või ei tee?", oleksin vastanud "Kindlasti ei tee." Nii ma ka ütlesin kümnetele ja kümnetele inimestele, sest [Kesk]erakonna esimees oli selle kindlalt välistanud.

Rääkida nüüd, aasta enne kohalikke valimisi, mida Keskerakond seekord pärast valimisi teeb – mina küll ei julge. Ma ei ole Mihhail Kõlvarti ees- ega tagatoas, ei tea, millised on tema plaanid ja soovid, keda ta eelistab, kas ta eelistab jätkata tänast koostööd EKRE-ga, kes toetab [volikogus] olulistel hääletustel Keskerakonda, see on fakt, mida võib vaadata hääletusprotokollidest järele...

Me teame, kuidas Mihhail Kõlvart suhtub EKRE kaasamisse suurde koalitsiooni Toompeal.

Positiivselt suhtub. Pidas läbirääkimisi, töötas selle nimel, et koalitsioon sünniks, hääletas selle poolt.

Arvan, et ta ei suhtu nii positiivselt.

Eksite. Mul oli temaga tol ajal parem kontakt kui ajakirjanikel, suhtub väga hästi. Tema sai tänu sellele linnapeaks ja see on kõigiti tema huvides. Pluss – tema linnavalitsus püsib ka EKRE häältel. Kui EKRE ei toetaks neid volikogus, siis mine tea, võibolla oleks Tallinnas juba koalitsioonivalitsus. EKRE toetus muudabki nad Tallinnas veel kuulikindlaks.

Kui olulised on poliitikas inimestevahelised suhted, et kui need väga untsu lähevad, siis koalitsiooni ei teki?

Mängivad rolli, kindlasti.

Kas aasta enne kohalikke valimisi mõtlete ka sellele, et ehk ei peaks tegema turborünnakuid praeguse linnavalitsuse pihta?

Mõtlen sellele ühel teisel põhjusel. 2002. aastast olen teinud kaasa kõik kohalikud valimised kampaaniameeskonnas ja 2017 esimest korda kandidaadina. Üks, mida võin öelda mitte ainult sotsiaaldemokraatidele, vaid kõigile Tallinna opositsioonierakondadele – meile ei taga edu mõte, et räägime kuni valimistepäevani Keskerakonnast. See oleks ideaalne olukord, kui oleksin Keskerakonna strateeg – et kõik tegeleksid meie linnapeaga, meie erakonnaga.

Tallinlastel peab olema rohkem valikuid kui see, kas minna valima ja toetada Keskerakonda või jätta valimata. Neil peab olema kindlus, et opositsioonierakonnad on võimelised tulema linnavalitsusse, et nad saavad aru, kuidas Tallinn töötab ja et nad saavad linna juhtimisega hakkama.

Toon näite. Tallinna eelarve on üle 800 miljoni euro. Seda on rohkem, kui saab raha riigi kaitsevaldkond. Kas me kujutame ette, et saadame kaitseministeeriumi juhtima täieliku võhiku, kes ei tee vahet haubitsal ja vintpüssil? Ei saada. Täpselt samamoodi on ka tallinlastel küsimus: jah, oleme nõus, ei meeldi ka meile linnameediale kulutamine, ei meeldi teine, kolmas ja viies asi, aga kas on kindel, et need teised inimesed saavad linna juhtimisega paremini hakkama? No ei ole kindel.

Vaat see kindlus tuleb nendel valimistel luua. Mina tegelen oma [sotside Tallinna piirkonna] organisatsioonis sellega iga päev, iga nädal, Reformierakonnas teevad head liitlased, sõbrad, partnerid sama tööd ja hästi teevad. Piltlikult öeldes: kui jaurame muudkui edasi, et küll on paha, ajaleht Pealinn ikka ilmub, siis anname Keskerakonnale enamuse tagasi.

Sel korral mängib kohalikel valimistel üleriigiline pilt palju rohkem rolli kui kunagi varem, kindlasti on inimesi, kes lähevad valima justnimelt EKRE vastu, Keskerakonna vastu...

Ongi ju öeldud, et valimised sügisel 2021 võivad muutuda protestivalimisteks praeguse valitsuse vastu.

Kindlasti osaliselt muutuvadki. Aga valijate enamuse jaoks on kohalikel valimistel olulisemad kohalikud küsimused. Ja mitte globaalsed kohalikud küsimused, et meil on visioon, kuidas aastaks 2055 on Tallinna tulevikulinn, kus kõik lendavad ringi hõljuvate sõidukitega, mis kasutavad kütuseks merevetikaid... Ei-ei, mitte nii.

Näiteks, kui oleksin tavaline valija, siis eelmistel valimistel hääletanuks ma selle järgi, kes koristab meie maja eest ära ühe ebavajaliku ja ebaloogilise vasakpööret keelava liiklusmärgi. See oli minu põhiline küsimus, millele oleksin eelmiste kohalike valimiste kontekstis mõelnud.

Et intervjuu ei muutuks valimistunniks, küsiksin...

See on alati hämmastav. Kogu aeg heidetakse poliitikutele ette, miks teil pole visiooni, miks teil pole mõtteid, miks te ei paku välja alternatiivseid lahendusi. Ja igakord, kui hakkan rääkima, millised on meie mõtted ja lahendused, ütlevad ajakirjanikud: stopp, siit algab nüüd valimispropaganda, räägime parem EKRE-st edasi.

Mina ei tahtnud edasi rääkida EKRE-st. Tahtsin küsida, kui suur kaotus on Keskerakonnale Mailis Repsi lahkumine valitsusest?

(Paus) Kas see on Keskerakonnale võit või kaotus, peab küsima Keskerakonnalt. Mina vaatan seda oma mätta otsast: igal juhul on Eesti poliitilisele kultuurile hea, et kui ajakirjanikud tõestasid, et minister on selgelt eksinud, millest saavad tänaseks kõik aru, siis seda ministrit ei ole enam valitsuses. Palju halvem oleks, mida alguses kartsin, et ministrit kaitstakse lõpuni ja öeldakse, et ongi normaalne, kas ministril ei või nüüd olla ministeeriumi palgal teener, peab minister siis ise hakkama oma kingi viksima, ennekuulmatu lugu.

Kõrvaltvaatajad vist ei ole mõistnud Repsi tegelikku rolli Edgar Savisaare järgses Keskerakonnas. Milline see on?

Mailis on kindlasti mõjukam, kui kaugelt paistab. Mitte et ta oleks vaikne ja märkamatu poliitik, aga...

On üks väga hea film endisest USA asepresidendist Dick Cheney'st. Selle alguses tuleb suurelt ekraanile tsitaat, mille mõte on umbes selline: olge ettevaatlikud selle vaikse mehe või naise suhtes, sest sel ajal kui teised räägivad, teeb tema plaani. Taustaks on 11. septembri [2001] terrorirünnakud, kõik on peata, kes on hirmunult Valge Maja punkris, kes nutab, kes püüab midagi korraldada... Dick Cheney vaikib ja mõtleb, sest tema mõtleb juba sellele, milline on järgmine sõda, mida ta saab alustada tänu sellele, mis New Yorgis toimub.

Kui kultuuripralleeliga jätkata, siis Ultima Thulel on laul "Vägev vähk". Vaat see "vägev vähk" on poliitikas tegelikku mõju omavate inimeste kohta väga täpselt sõnastatud. Nad on tihti nagu vähid põhjamudas, me ei näegi neid, nad korraldavad märkamatult asju ja juhivad meie elu.

Ja inimesest, kes on tugevalt pildil, ei sõltu tihti tegelikult midagi.

Mailis Reps on vägev vähk?

Meilis Reps Keskerakonnas... annab selle vähi mõõdu välja, olen kindel.

Üleüldse – kuidas erineb Ratase Keskerakond Savisaare Keskerakonnast?

Mul on tunne, nagu oleksin [endiselt] Keskerakonna juhatuse liige... (Muigab)

Savisaare Keskerakonda tunnen ma paremini, sest tunnen Edgar Savisaart paremini... Savisaare Keskerakond oli riigi tasemel protestipartei, natukene sarnane praegusele EKRE-le, kes on palju asju Edgarilt hästi õppinud.

Samal ajal, mis huvitav, see oli protestipartei, kes ei vehkinud opositsioonis jõuetult rusikaga ega korraldanud meeleavaldusi, vaid juhtis samal ajal Tallinna linna, mis on suure eelarve, suure töötajate arvuga mõjukas organisatsioon ja läbi selle võis ühtteist ära teha, omas päriselt mõju. Ja mille liider oli väga teistsugune inimene...

Edgar Savisaarega oli tema tippajal huvitav rääkida, ta luges palju ja teadis maailmaasjadest palju. Jüri Ratasega on väga huvitav rääkida korvpallist, ilmselt ka mõnest teisest spordialast. Kui neid tulemusi teada, küllap jätkub juttu pikemaks. Kui korvpallist nii palju ei tea, siis see jutt nii pikk ei tule.

Olete nii mürgine, et vist ei taha enam minna Keskerakonnaga koalitsiooni.

Ei, ma ei ole üldse mürgine. Ka mõned endised kolleegid on minult küsinud, et kuidas nüüd nii? Aga ma olengi neis väga pettunud. Mul on seal siiamaani mitmed head tuttavad, kuid ega ma neistki lõpuni aru saa. Ma ei mõista, kuidas on võimalik seista kõrval, vaadata ja mitte midagi teha. Ei mõista.

Üks mälumängu küsimus. "Teenuste piiramine külades süvendab ääremaastumist ja surub väiksemaks arenguvõimalused. ...väikeste külade raamatukogusid pole vaja üksnes külaelanikele, vaid kõigile, kes me tahame, et elu oleks võimalik kõikjal Eestis." Kes nii kirjutas?

Ei tea.

Uus riigihalduse minister Anneli Ott äsja "Lõuna-Eesti Postimehes". See väljaanne valis ta aasta alguses Lõuna-Eesti mõjukaimaks naiseks, aga teie ütlete süüdistavalt, et ei ole kuulnud Anneli Otilt ühtegi huvitavat ideed seoses riigihaldusega.

Olen ilmselt sunnitud [oma sõnad] tagasi võtma. Tõepoolest, see raamatukogude mõte on geniaalne. Arvan, et kõik need inimesed, kes kogesid viimastel aastakümnetel, kuidas ilmselt paratamatu pööre meie põllumajandussektoris viis maalt hulga töökohti, siis läks pood, siis postkontor, siis kolis kool kuhugi keskusesse, tervishoid on ära läinud... Jah, kui neile anda ikka võimalus saada Tuglase teoseid ja Tammsaaret, siis kindlasti lähevad noored maale tagasi elama.

Oli see nüüd iroonia?

Selles oli tõesti pisut irooniat.

Olen sotsiaaldemokraat, vasakpoolses erakonnas, paljud minu vaated on vasakpoolsed, mingites asjades tugevalt rohkem vasakul, kui on Eesti mainstream, aga olen alati hinnanud poliitikuid, kes on teisel pool ägedad. Näiteks [brittide peaminister 1979-1990] Margaret Thatcher – ma ei kirjuta absoluutselt alla sellele, mida ta omal ajal Inglismaal tegi, aga ta oli veendumustele tuginev poliitik, mitte kompromissipoliitik.

Mulle meeldivad sellised poliitikud. Ka ministrid, kellel on oma valdkonnas selge nägemus, mida nad tahaksid ära teha.

Mis saab koalitsiooni algatatud abieluteemalise rahvahääletusega?

Ma arvan, et sotsiaaldemokraatide suund on õige – proovida see referendum ära hoida. Süüdistused, mida tuuakse, on naljakad. Öeldakse, et meie paneme riigis elu seisma. No kuulge, seisma ei saa panna seda, mis juba seisab. Tegeleme juba kuude kaupa  referendumiga, selmet tegeleda palju olulisemate teemadega.

Sotsid lubasid teha 50 000 muudatusettepanekut, et blokeerida abielureferendumi korraldamiseks vajaliku riigikogu otsuse vastuvõtmine. Kas nii juhtubki?

Küsimus pole, kas parandusettepanekuid on 50 000, 48 000 või 52 000. Kasutades kõiki seadusest tulenevaid opositsiooni võimalusi peame püüdma veenda valitsust sellest plaanist loobuma või siis takistama selle ellu viimist. Ma loodan, et see õnnestub.

Teie kolleeg parlamendi EKRE fraktsioonist Jaak Valge kirjutas ERR-is, et sotsiaaldemokraatide plaanitava obstruktsiooni eesmärk oleks ausa otsustamise pidurdamine. Kaitske ennast.

See ei vasta tõele. EKRE on ühtäkki unustanud apelleerida rahva tahtele, mis muidu on populismile omane. Aga kuna meil on küsitlustulemustest teada, et kõige enam sooviksid Eesti inimesed selle referendumi ära jäämist, siis ühtäkki enam rahva tahe ei loe.

Küsitlustulemused on suhteliselt tasavägised.

Ei ole need nii tasavägised midagi.

(Näiteks uuringufirma Norstat novembri keskel tehtud kiirküsitluse järgi peab 45 protsenti vastanutest abielureferendumi korraldamist õigeks ja 50 protsenti ei pea, toim)

Mida aeg edasi, seda rohkem Eesti inimesed mõistavad, et see referendum on üks suur ajaraiskamine olukorras, kus meil on tervise- ja majanduskriis.

Referendumi idee algatajad ja taganttõukajad on need, kes takistavad Eesti riigil mõistlikult edasi minna ja nemad peaksid tegema sammu tagasi. Meil on õigus. Ja neil ei ole.

Kuidas tundub, kas referendum toimub või ei?

Täna on pigem tõenäolisem, et ei toimu.

Kuidas EKRE võtab vastu kaotuse, kui referendumit ei tule?

Nii nagu ikka, süüdistades kõiki teisi. Nad võtavad selle kaotuse vastu sama härrasmehelikult, sama riigimehelikult kui Donald Trump on vastu võtnud oma kaotuse valimistel Ameerika Ühendriikides.

Osa venekeelsete valijate toetuse on EKRE juba endale siiski saanud.

See tendents on olemas ja tunnetatav. On teatud segment venekeelseid inimesi, kellele meeldib mitte ainult EKRE gay-vastasus, vaid ka Lääne institutsioonide vastasus. Kui mindi mõnitama USA uut presidenti, siis Vene meedia kiitis Mart Helmet, et inimene julges öelda USA kohta tõde, aga kohe võeti kohalt maha, On vene inimesi, kes seda tõepoolest hindavad.

Mida oleks Keskerakonnal vastu panna, et venekeelsed valijad ei läheks EKRE juurde üle? Kujutage ennast korraks nende tagatuppa nõu andma...

Ma olen olnud selles rollis. Nagu siis, nii arvan ka nüüd, et ega see eluterve ole, kui 80 protsenti ühest rahvusest inimestest valib ja näeb poliitikas ainult ühte võimalust. Vaba turu teke vene rahvusest valijate hulgas on väga tervitatav, tervitaksin seda ka siis, kui oleksin Keskerakonna tagatoas. See oli anomaalia...

Vaadake, see on veel üks segregatsiooni märk meie ühiskonnas, kui eestlastel on olnud valimistel küllalt hea palett vasakult paremale erinevaid võimalusi, aga väga paljudele vene valijatele on valimised olnud rohkem nagu hääletus – kas lähen hääletama või ei lähe hääletama, aga valida pole justkui eriti millegi vahel.

See on asi, mida võtan tõsiselt ja mida näen osana enda missioonist sotsiaaldemokraatide Tallinna piirkonna juhina, et vähemalt selles omavalitsuses oleks nendel valimistel vene valijatel palju rohkem valikut. Taeva päralt, see valik ei pea piirduma ainult Keskerakonna ja Kõlvarti või sotsiaaldemokraatide ja Kaljulaidiga. Las nad vaatavad väga tõsiselt ka Eesti 200, Reformierakonda... Minugi poolest, las mõni vaatab ka EKRE-t, kuigi soovitaksin neil EKRE-t mitte toetada, sest EKRE toetamine on halb mõte.

Aga päeva lõpuks, et neil tekkiks palju värvilisem pilt... Nagu omal ajal tuli värvitelevisioon... Vot nii, see on ilus kujund. Et vene valijale tuleks ka lõpuks mustvalge pildi asemel värvitelevisioon – selle eest ma seisan küll.

Kas olete viimase pooleteise aasta jooksul mõelnud, et kui jäänuksite Keskerakonda, oleksite oma 7303 häälega praegu riigikogu mõne komisjoni esimees või isegi minister. Igatahes saaksite mõjutada Eesti tulevikku mõjutavaid otsused?

2019, see oli nädal pärast valimisi, mõistsin, et kõige hullem, mis minuga saab [Keskerakonnast lahkudes] juhtuda, on see, et ma lõpetan riigikogus akna all, kus pean 2023. aastani istuma, mulle makstakse mitmekordselt Eesti keskmist palka ületavat tasu, töö on intellektuaalselt huvitav, sest mulle meeldib tõesti olla väliskomisjonis, kuhu ise ju tahtsin...

Kui see on kõige hullem karistus, mis mind ähvardab, siis pole seda kodumaa eest palju palutud. (Muigab) Eriti nüüd, kus leidsin toreda erakonna, olen seal juba üle aasta ja väga õnnelik.

Kas te olete kindel, et alati ja kõik mõistavad teie irooniat?

Nendega, kes ei mõista, ongi väga keeruline. Alati on oht, et mõni ei saa naljast aru, muutub pahaseks ja eks ma siis pean vastama kirjadele, mis tulevad aadressile raimond.kaljulaid@riigikogu.ee. Mis teha, ka see on osa minu tööst.