Kirsipuu läks Wuhani Hiina riikliku stipendiumi toel. Jaanuari alguses hakkas seal levima koroonaviirus, kuid esialgu ei hoomatud haiguse ohtlikkust ja oldi Krisipuu sõnul kogu maailma meedia tähelepanust isegi meelitatud.

Veel jaanuari keskpaigas ei tulnud tudengile pähegi, et ta peaks riigist lahkuma.

"Tegelikult mul vedas tohutult. Juhuslikult olin juba varem planeerinud puhkust Tais. Jaanuari keskel lendasin puhkama ja pärast otsustasin lihtsalt mitte Wuhani naasta. Paanika algas siis, kui mina juba Tais olin," meenutas ta.

Samas ei haigestunud imekombel ükski Kirsipuu sõpradest. Ta ütles, et kõik juhtus Hiina uue aasta tähistamise ajal ning kohalikud elanikud sõidavad siis tavaliselt väikelinnadesse ja küladesse oma sugulaste juurde.

"Paljud mu sõbrad pole saanud Wuhani naasta. Teed pandi äkitselt kinni ja kõik pidid kaks kuud külades karantiinis istuma," lausus ta.

Kirsipuu sõnul on Wuhanis kogu ettevõtlus seiskunud ja linnas ei toimu mitte midagi. Mõnele töötajale jätkab tööandja miinimumpalga maksmist, kuid on ka neid, kes on igasuguse sissetulekuta jäänud. Seni pole aga kuulda olnud, et keegi päris nälga oleks jäänud. Näiteks ülikool pakkus tudengeile tasuta toitu.

"Toitu on väga palju! Kuid kedagi ei lubata ühiselamust välja, uksed on lihtsalt lukus ja kogu lugu. Õue värsket õhku hingama lastakse ainult korra nädalas. Ja nii on see olnud juba kaks kuud," rääkis tudeng.

Tema sõnul saavad kõik siiski olukorrast aru. Ta suhtleb edasi nendega, kes juba kaks kuud on ühiselamus pidanud olema, ja ütleb, et haigestumist keegi ei karda.

"Kõigil on lihtsalt kodus istumisest nii kõrini. Kahe kuuga on juba kõik filmid vaadatud, mängud mängitud, kõik on jõudnud üksteisega rohkem kui korra tülli minna ja ära leppida," kirjeldas ta olukorda.

Kirsipuu kavatseb Hiinasse tagasi minna ja ootab kannatamatult, millal olukord seal paraneb.

"Niipea kui Hiina võimud Wuhanis epideemia lõppenuks kuulutavad, sõidan sinna tagasi. Mina ei karda," kinnitas ta.