Põhiseaduskomisjon tegi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Komisjoni ettepanekut toetas 31, selle vastu oli 22 saadikut, üks jäi erapooletuks.

Eelnõus märgiti, et 12. märtsil 1934. aastal sooritati Eesti Vabariigis võimupööre, millele järgnesid repressioonid nii poliitiliselt aktiivsete eraisikute kui ka nende ühenduste vastu.

"Represseeritud isikutelt võeti nende seadusliku poliitilise tegevuse ja poliitiliste veendumuste pärast ära vabadus, sõjaväelised auastmed ja autasud; sõjaväelased ja ametnikud kaotasid töö, kohalike omavalitsuste volikogudesse valitud isikud oma kohad. Toimepandud aktsioonide põhjendamatust on osaliselt tunnistanud ka nende toimepanijad, pidades võimalikuks repressioonide ohvriks langenud isikute osalist amnesteerimist mõne aasta möödudes. Ent õiguslikult on poliitiline arveteõiendamine ja tagakiusamine tänaseni heastamata," sedastatakse eelnõus.

Eelnõu seletuskirjas lisatakse, et terminit "rehabiliteerimine" ei ole kehtivates seadustes määratletud, kuid Eesti õigekeelsussõnaraamat annab selle vasteteks "karistust kustutama", "au ennistama" ja "head nime jalule seadma".

Üks eelnõu algatajatest Jaanus Karilaid ütles, et otsuse eelnõu algatamise tingis Nõukogude Liidu vapside kohta tehtud valepropaganda.

"Nõukogude liidu valepropaganda, mis tehti ka Eesti NSV ja okupatsiooni aegadel on nii sügavalt veel juurdunud, et nendest hoiakutest lahti saamine võtab veel aega. Ma arvan, et selle vabadussõjalaste suurema tunnustamise taga on see probleem, et see seos fašismiga on ikkagi nii kerge tulema, mis on vale," rääkis Karilaid.

Eelnõu algatasid kõik seitse Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) saadikut, lisaks Jaanus Karilaid, Peeter Ernits ja Märt Sults Keskerakonnast, Igor Gräzin ja Madis Milling Reformierakonnast ning Tarmo Kruusimäe Isamaa ja Res Publica Liidust (IRL).