Seda Eesti suuruselt viiendat linna ei ole viimastel päevadel avalikkuse tähelepanu alla toonud mitte juubelijutud, vaid hoopis volikogu otsus nimetada linna aukodanikuks Valeri Tumko. Mees, kelle juhitavast väeosast läksid automaatidega sõdurid 1991. aasta putši kolmandal päeval Jõhvi sidemajja Eesti raadiot vaikima panema ning kes on järgnenud aastatel tegutsenud pigem Venemaa kui Eesti riigi huvides.

Oli ette teada, et sellise mehe tunnustamine ärritab paljusid Kohtla-Järve elanikke, tekitab hämmingut mujal Eestis ning annab järjekordse hoobi linna niigi kehva maine pihta.

Miks seda teades ikkagi kaks kolmandikku volikogu liikmetest kangekaelselt Tumko poolt hääletas? Tähelepanuväärne, et sellist valikut pooldasid üksmeelselt ka volikogus olevad linna koolide direktorid, kes peaksid ju tundma nii Eesti lähiajalugu kui tajuma ühiskonna hoiakuid.

Miks esitas sellise kandidaadi Keskerakonna Kohtla-Järve piirkonna esimees ja linna viimase 20 aasta sisuline valitseja Valeri Korb, kes aastaid riigikogusse kuulununa peaks oma rikkalikule poliitilisele kogemusele tuginedes samuti hästi aimama, millist avalikkuse reaktsiooni Tumko tunnustamine kaasa toob?

Tegelikult ei lähe linna juhtidele sugugi korda ei Eesti avalikkuse ega ka osa kohtlajärvelaste pahameel. Pragmaatiliselt eeldatakse, et enamikule nende valijatest, kes viibivad märksa rohkem Venemaa kui Eesti infoväljas, peaks Tumko olema hoopis positiivne kangelane. Teda aukodanikuks tehes on lootust plusspunktidele. Pahad on pigem need, kes söandavad sellise valiku õilsuse kahtluse alla seada.

Pealegi on Tumkol praeguste linnavõimude ees ilmselgelt erilised teened olemas. Tegelemine pensionäridega, mis oligi aukodaniku tiitli andmise ametlik põhjendus, tähendab muu hulgas ka seda, et Tumko juhitav "eakate diviis" kindlustab valimistel Kohtla-Järve seniste juhtide võimul püsimise. Iseasi on, et Kohtla-Järve linna jaoks on praeguse võimu põlistamine pigem karuteene.

Vastse aukodaniku töö aitab varju jätta tõsiasjad, mis näitavad kiretu otsekohesusega Kohtla-Järve linna juhtimise äpardumist. Vaatamata sellele, et euroraha eest on uhkelt vuntsitud kultuurimaja, linnaparki ja veevärki, on Valeri Korbi võimuletulekust alates viimase 20 aasta jooksul Kohtla-Järve elanike arv vähenenud kolmandiku võrra. Elanikke kaotavad paljud omavalitsused, kuid nii pöörast tempot ei ole saavutanud ei Narva, Sillamäe ega Jõhvi. Ülalpeetavate määr on Kohtla-Järvel kasvanud üle 50 protsendi.

Kohtla-Järve korterite keskmine hind oli aprillis 83 eurot ruutmeetri kohta. Kuus korda vähem kui enamikus teistes Eesti linnades ja 16 korda vähem kui Lasnamäel.

Olukord kisub aina süngemaks. Koondamised kohalikes suurettevõtetes Nitroferdis ja Viru Keemia Grupis on aastaga teinud Kohtla-Järve linna 700 maksumaksja võrra vaesemaks.

Ida-Viru süvenevatele sotsiaalprobleemidele otsivad lahendusi ning eraldavad raha mitmed ministeeriumid ja asutused. Kas praegu kavandatavad programmid ka loodetud tulemusi toovad, on veel vara hinnata. Kohtla-Järve linnajuhid ise pole välja pakkunud ühtegi mõtet ega algatust, mida omalt poolt teha selleks, et tööpuudus linnas ei süveneks ja pealesunnitud väljaränne eelmisi rekordeid ei purustaks. See justkui ei huvitakski neid.

Linna laenukoormus on maksimaalsel lubatud piiril suuresti kulutuste tõttu, mis on paljude aastate jooksul tehtud küsitava väärtusega teeremontidele. Kui linnapea Jevgeni Solovjov on ametipalga poolest Tallinna ja Tartu ametivendade järel kolmandal kohal, siis paljude linnaasutuste jaoks jätkub eelarves juba mitmendat aastat järjest palgaraha vaid 11 kuuks.

Linna juhtimise peamise eesmärgina näib stabiilse rahavoo kindlustamine ärimees Nikolai Ossipenko firmadele, mis osutavad linnale kommunaalteenuseid. Vastuteenena kannab ärimees oma kaabeltelevisioonis ja tasuta levitatavates trükistes hoolt, et rahva armastus linnaisade vastu ei närbuks.

Valdav enamik volikogu liikmeid vormistab linna juhtfiguuride soovid ja tahtmised igasuguse vastupuiklemiseta kollektiivse vastutusega õigusaktideks. Neid on lihtne panna seda tegema, sest nende endi tööandjaks on linnaisad või Ossipenko firmad.

Selline valitsemissüsteem on niivõrd lollikindlaks muutunud, et seda pole õnnestunud murendada ei politseil ega kohtutel. Linnapea Solovjov on küll esimese astme kohtu poolt korruptsioonikuritegude eest süüdi mõistetud ja karistatud tingimisi viieaastase vangistusega, ent see ei takista tal kuni otsuse jõustumiseni ametis jätkata. Kui ta tulebki kunagi välja vahetada, siis ei rikuks see süsteemi töökindlust.

Hädise katse järel loobusid partei liinis mingisuguse muutuse läbiviimisest Kohtla-Järvel isegi Keskerakonna juhid eesotsas Edgar Savisaarega. Hammas ei hakka peale.

Kohtla-Järve tuleviku jaoks on suurim oht, et see linn ja seal toimuv läheb üha vähem kellelegi korda. Ent käega löömise asemel tasuks teistel erakondadel arvestada, et kui mingit vastuseisu ei teki, siis on sellisel valitsemisviisil oht pigem laieneda kui kokku tõmbuda. Jõhvi on pikemat aega sihikul ja soovitud võimupööre võib aset leida juba mai lõpus. Eelseisev haldusreform pakub aga mõjupiirkonna kasvatamiseks sootuks avaramaid võimalusi.

Kohtla-Järve linn on piisavalt suur ja kogu riigi jaoks oluline. Seepärast peaksid kõik suuremad erakonnad püüdma seal muutusi läbi viia. Tuleb panustada, olgugi et tulemust ei pruugi kiiresti tulla.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.