"Tõepoolest, Araali merega seotut ja veetaseme alanemist on kirjeldatud juba 1960. aastatest alates, kui langesid kokku ulatuslik veevõtt järve toitvatest Amudarja ja Sõrdaja jõgedest ning samaaegne vähesemate sademete periood," rääkis ERRi uudisteportaalile Tallinna tehnikaülikooli professor Arvo Iital.

Vett hakati jõgedest üha enam vett võtma, et sellega kasta lähedal asuvaid puuvillaistandusi. Nõudlus odava puuvilla järele on üks peamisi põhjusi, mida esile tuua Araali mere kuivamisega seoses. Jõgede vee ärajuhtimine on kaasa toonud olukorra, kus mõnel aastal jõuab Araali merre vaid kümnendik kogu jõgede aastasest äravoolust.

Iital selgitab, et veetaseme madaldumine on tingitud ka üha paksemast settekihist. Muutunud olud on omakorda muutnud piirkonnas kliimatingimusi kontinentaalsemaks, mistõttu on omakorda piirkonnas vähenenud sademete hulk. Halvenenud on veekvaliteet, kuna osa niisutusveest jõuab taimekaitse vahendite ja sooladega reostatuna tagasi jõgedesse ning sealt ka Araali mere.

Põhjus: puuvill ja arenenud riikide rõivatarbimine
Usbekistanis asuvad suured puuvillaistandused toodavad toorainet peamiselt lääne suurtööstustele, peamiselt rõivatootjaile.

"Kahtlemata on tegemist olnud projektiga, mille eesmärk on inimeste tarbimisvajaduste rahuldamine, eelkõige puuvilla aga ka muude põllukultuuride järele, mida neis kõrbelistes tingimustes saab kasvatada vaid niisutamisega," selgitab Iital. Lisaks on omal ajal olulist rolli mänginud ka puuvilla strateegiline tähtsus nitrotselluloosi toormena, mida kasutati lõhkeaine valmistamiseks.

Kiiresti kasvava rahvastiku tingimustes ei ole lootust, et see protsess pöörduks. Iitali hinnangul on ilmselt võimalik puuvilla asendada teiste kultuuridega, mida on ilmselt ka vaja.

Karakumi kanal on maailma suurim niisutuskanal, mis on ehitatud eelkõige Türkmenistani vajaduste rahuldamiseks niistusvee järele. Kanalit hakati ehitama 1954. aastal ning see sai valmis alles 1988. aastal. 1375 kilomeetri pikkusest kanalist voolab aastas läbi 13 kuupkilomeetrit vett.

Omal ajal võimaldas kanal võtta kasutusele suuri maa-alasid, et neil kasvatada peamiselt monokultuursena puuvilla. Kanal aga ei ole tehniliselt kuigi ökonoomne – suureks probleemiks on Itali sõnul olnud kogu aeg suur veekadu (kuni 50 protsenti) kanalites ja veehoidlates, seda nii imbumise kaudu pinnasesse kui ka aurumise teel. Seega annaks kanalite rekonstrueerimine vettpidavateks olulist veesäästu. See on aga kulukas ja aeganõudev ehitustöö.

Lisaks hiiglaslikule Karakumi kanalile võtavad Amudarja ja eelkõige Sõrdaja vett ka teised Kesk-Aasia riigid.

Selliseid näiteid, kus inimtegevus on keskkonda oluliselt ja pöördumatult muutnud leiab Iitali sõnul kõikjalt, ka Euroopast, kus pool omal ajal levinud metsadest on maha raiutud ja sood kuivendatud eesmärgiga saada põllumaad. Sama kehtib Põhja-Ameerika kohta.

Ajaloost tuntud näide on Galápagose saared, mille asustuse kadumist on samuti seostatud kohalike loodusressursside ülemäärase kasutamisega, ehkki päris kindlaid andmeid selle kohta siiski ei ole.

Ühe eredaima näite toob Ital Põhja-Venemaalt, Rõbinskist, kus kolmekümnendate aastate lõpul hakati rajama elektrijaama paisu Volga jõe ülemjooksu harule ja lasti vesi peale Teise maailmasõja ajal. Selle käigus ujutati üle hiiglaslik territoorium (umbes 4,5 tuhat km2) koos ühe linna ja 663 külaga.

Tarbimise piiramine ei pruugi aidata

Tavalisim näide inimtegevuse tagajärgedest on vihmametsade raie. Metsad asendatakse sageli suurte monokultuursete põldudega, millel kasvavad näiteks õlipalmid, soja või mõni muu energiakultuur. Õlipalmidest saadavat õli kasutatakse nii biokütuste valmistamisel kui ka ohtralt kosmeetikatööstuses. Enamasti on tooraine tootjad-tellijad arenenud riikide suurtööstused, olgu selleks toiduaine-, kosmeetika-, tehnika- või rõivatööstus.

Maailma veekasutust uuriv Aalto ülikooli teadlane Olli Varis nendib ajakirjas Nature ilmunud kommentaaris, kuigi puuvilla ja nisu kastmisele kulub 90 protsenti piirkonna veest, on sellest saadav rahaline kasu kulutatud vee hulga kohta väiksem, kui pea igal pool mujal maailmas. Tema hinnangul tuleks Kesk-Aasias kaaluda tõsiselt töötleva tööstuse ja teadmispõhise majanduse arendamist.

Kui pale tarbimist, poleks vaja ka sellises mahus tootmist. Seega, kas oleks mõeldav, et kui inimesed vähendaksid suurte rõivatootjate puuvillast tehtud riiete ostmist, väheneks tootmine ning ühes sellega mõju loodusele?

"Tarbijad on muidugi tugev jõud ja võimelised mõjutama riike ja nende poliitilisi otsuseid. Tegelikkuses nõuab see suurt organiseerumisvõimet, mis mitmete tehniliste suhtlusvahendite abil muutub siiski lihtsamaks," märgib Iital.

Üks võimalus on riikidel piirata kauba importi, mis on toodetud ebasobivate või mingil põhjusel mittemeeldivate meetoditega. Seda aga ei luba jälle Maailma kaubandusorganisatsiooni (WTO) reeglid, mis ei luba nn protsessi standardite kasutamist (ehk viisi, kuidas midagi on toodetud) taoliste piirangute kehtestamisel.

NASA satelliitfoto, millel näha Araali meri 1989. ja 2014. aastal.